Nii konkreetseid kärpeülesandeid said riigiasutused viimati 2009. aastal pärast ülemaailmset majanduskriisi. Siis oli selge ajend pingutada Maastrichti kriteeriumite täitmise nimel, et ühineda eurotsooniga. Tundub, et seekord ei ole aga kärbete eesmärki suudetud piisavalt veenvalt sõnastada.

Majandusteadlased on juba kahtluse alla seadnud, kas praegu on üldse õige aeg kärpimiseks. Ent pikas perspektiivis siiski nõustutakse, et riigi tulud ei kata enam kuidagi kulusid ja see ei ole jätkusuutlik.

Laiemalt riigisektori kokku tõmbamisest räägiti aktiivselt 2015. aasta riigikogu valimiste eel ja järel, kui hoogu said erinevad riigireformi ettepanekud. Tollal oli tähelepanu riigipalgaliste töötajate, dubleerivate tegevuste ja bürokraatia vähendamisel.

Peamine eesmärk polnudki niivõrd kulude kärpimine kui töö parem ja efektiivsem korraldamine. Rahvastiku vähenemine, tööjõupuudus ja tööjõu kallinemine panevad valitsussektori tugeva surve alla.

Riigireformi tegevuste tuules otsustati liita mitmed riigiasutused. Nii on nüüdseks tööd alustanud näiteks haridus- ja noorteamet ning transpordiamet. Nende sammude tegelik mõju pole veel teada.

Aga asutuste liitmise või mõnede administratiivsete ümberkorraldustega ei saavuta suurt muutust, kui sellega ei kaasne põhimõtteliste valikute tegemine: mida teha, kuidas teha ja mida mitte teha. Ja mulle tundub, et need põhimõttelised valikud on tegemata ka seekordses kokkuhoiuplaanis. Üksnes tugiteenuste konsolideerimise, IT-lahenduste juurutamise või kinnisvarahalduse tsentraliseerimise arvelt kokku hoidmine pole siiani õnnestunud. Seda on kinnitanud ka riigikontrolli auditid.

Eelmisel kümnendil vedasin riigireformile sisendi andmiseks mitut analüüsi. Mõned õppetunnid tollastest leidudest vääriks ehk meeldetuletamist.

Selgus, et aastaid oli majandamiskulude kasvutempo ületanud tööjõukulude kasvu. Kõige enam majandamisraha kulus hoonete, rajatiste ja sõidukite ülalpidamiseks (korrashoiuteenused, üür ja rent, küte ja soojus, remondi- ja hooldusteenused). Lisaks tõusid oluliselt IKT- ning kommunikatsioonikulud.

Investeeringud betooni söövad aga järjest ära suurema osa riigiasutuste tegevuskuludest. Uus hoone või IT-süsteem tähendab tulevikus oluliselt rohkem kulusid, mida hiljem jälle kokku hoidma tuleb hakata.

Ometi on järjest kriitilisem töötajatele väärika ja konkurentsivõimelise palga maksmine. Aastaid püütakse jõudumööda eesliinitöötajatesse panustada. Mõju reaalsele palganumbrile pole aga piisav.

1500-eurose keskmise palgaga ei teki kunagi järjekorda õpetajate või politseinike ametikohtadele. Sellega võrreldes tundub 2500 eurost algav IT-spetsialistide keskmine palk riigi IT-majades päris hea, kuid erasektoriga võrreldes pole seegi konkurentsivõimeline.

Tegevuskulude kärbe tabab eriti teravalt neid asutusi, millel pole võimalik tegevusi ära jätta või edasi lükata. Peaprokuröri ja kohtute esimeeste mure on seega tõsine. Nad ei saa oma asutuste töökoormust valida. Ei saa jätta kuritegu uurimata või kohtuasja lahendamata. Ei saa ka teenust sisse osta välistoetuste arvelt.

Kärpeplaan on samal ajal hea võimalus, et uuesti riigi põhitegevusele tähelepanu pöörata. Tervisekriisis toimunut võiks kasutada ühe indikaatorina, et otsustada, mida ühiskond riigilt vajab. Esmajoones tuleks luubi alla võtta need toimetamised, mis eriolukorras sai rahulikult pausile jätta.

Jääb mulje, et enamikus valitsemisalades on kärpeülesande täitmine delegeeritud ministeeriumi valitsemisala asutuste juhtidele. Juhtimisotsustel suurtes asutustes, nagu kaitseväes või politsei- ja piirivalveametis on mõju kogu valitsussektori kuludele tõesti suur. Aga iga juht saab otsuseid teha üksnes oma asutuse sees.

Ainult sellest ei piisa. Valitsus ei saa kõrvale jääda ega vastutust vaid ametnike õlgadele veeretada. Ajakirjandus kaldub süvenemata igale ümberkorraldusele kurjakuulutava pealkirja panema, justkui midagi asendamatut pannakse jälle kinni. Kui poliitikute närv vastu ei pea, ei tule ühestki kokkuhoiuplaanist midagi mõistlikku ja vajalikku välja.

"Kui juhid, siis juhi!" kõlas üks hiljutine liikluskampaania. Samasugune hüüdlause sobiks aga hoopis teises kontekstis suurepäraseks pealkirjaks mõnele juhtimisõpikule.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.