Sain saatest "Otse uudistemajast" teada, et riigikogu liikmed Heiki Kranich (Reformierakond), Peeter Ernits (EKRE), Erki Savisaar (Keskerakond) ja Andres Metsoja (Isamaa) on tulnud riigikogu puhvetis mõttele korraldada ümber Eesti randade kaitse.

Mõttest sündis eelnõu (483 SE), mille seletuskirja kõige usutavam osa on ennustus, et elavneb kinnisvaraturg, sest maaomanikel võiks olla huvi randa ehitada.

Kehtiva looduskaitseseaduse (LKS) järgi on randadel ja kallastel kuni 200 meetrine ehituskeeluvöönd, kuid selle ulatust saab planeeringutega muuta. Eelnõuga soovitakse ehituskeeluvöönd sisuliselt kaotada, edaspidi oleks selle laiuseks vaikimisi üksnes 20 meetrit. Seadusemuudatus jõustuks juba 1. septembril 2022. Lisaks on kavas kaotada ka hulk muid piiranguid rannas, nagu näiteks praegu kehtivad keelud maavarasid kaevandada ja mootorsõidukiga sõita.

Kinnisvaraäri ja ehitusbuum rannas polevat siiski eelnõu autorite eesmärk. Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse lihtsalt kaotada sisutühjad omandipiirangud. Nimelt olevat rannad ja kaldad 1995. aastal lausaliselt kaitse alla võetud ajutise looduskaitselise meetmena, kuid möödunud kahekümne viie aasta jooksul on kõik tegelikult väärtuslik juba muudmoodi kaitse alla võetud.

Seletuskirja põhjendused ei kannata kriitikat. Asi pole vaid looduskaitses. Ranna- ja kaldakaitse regulatsiooni eesmärk on seaduses selgelt kirjas. Kõnekas on fakt, et selle sätte sisu eelnõu seletuskirjas ei käsitleta, kui esitatakse oma versioon regulatsiooni eesmärgist.

LKS paragrahvi 34 kohaselt on ranna ja kalda kaitse eesmärk looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Teisisõnu on eesmärkideks looduskaitse, keskkonnakaitse üldisemalt, vaba liikumine rannal ja kaldal, samuti asustuse suunamine, näiteks selleks, et kaitsta vara ja elusid tormide ja üleujutuste korral.

Ehituskeeluvööndi kaotamisel on tugev mõju nende eesmärkide saavutamisele. Võtame näiteks vaba juurdepääsu veekogudele, sest see teema kõnetab pea kõiki. Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et kuna kallasraja regulatsioon jääb kehtima, ei muutu selles osas midagi. Paraku see nii pole.

Kallasraja saab ülekaaluka erahuvi korral sulgeda, st ranna avalikkusele kinni panna. Saab ka praegu, kuid praegu ei tohi üldiselt veepiirile ehitada. Erahuvi on ülekaalukas, kui kallasraja talumine on omanikule ülemäära koormav. Igaüks saab aru, et maaomaniku kodurahu häirib päevitamine otse tema akna all.

Teisisõnu, kui vee lähedale ehitamine on lubatud, on ka maaomanikul palju rohkem põhjust ja ka õigust nõuda ranna sulgemist avalikkusele.

Teiseks näiteks võiks tuua ehitiste kaitsmise loodusjõudude eest. Veepiirile ehitades on sellist kaitset üldiselt Eestis vaja ning rannakaitserajatised ei mahu mujale kui kallasrajale. Äärmuslikul juhul uhutakse rand kaitserajatise eest täiesti ära, nii et kallasrada hakkab teoreetiliselt kulgema läbi majaseinte.

Kokkuvõttes vähendab ehituskeeluvööndi kaotamine pikas perspektiivis avalikkuse juurdepääsu randadele isegi juhul, kui kallasraja regulatsioon otseselt ei muutu.

Ranna ja kalda kaitse pole mõeldud ajutise meetmena, vastasel juhul oleks see seaduses kirjas. Väga üldises mõttes oli enamik 1990. aastate seadustest ajutised lahendused. Mitte ajutiselt kehtivad, vaid esialgsed versioonid, kuni jõutakse välja töötada põhjalikum regulatsioon.

Kindlasti saaks ranna- ja kaldakaitse osas looduskaitseseadust parandada, kuid sama võiks öelda paljude muude normide kohta, mis eelnõu autoritele huvi ei paku. Pealegi ei ole põhiprobleem sageli sätetes, vaid nende rakendamises.

Looduskaitse ja muude avalike huvide seisukohast ei ole lahenduseks vastutuse omavalitsuste kaela veeretamine. Veerand sajandit on maakasutuse planeerimisel lähtutud eeldusest, et rannale ja kaldale saab ehitada vaid erandina. Nüüd oodatakse omavalitsustelt, et nad suudavad lisavahenditeta seni tehtu päevapealt ümber hinnata. Seejuures väidetakse eelnõus, et omavalitsuste halduskoormus hoopis väheneb.

Takkapihta peab kohalik omavalitsus hakkama vaidlema omanikega, kui rannale ehitamist soovitakse avalikes huvides siiski piirata suuremas ulatuses kui 20 meetrit veepiirist. Eelnõu "lahenduse" tagajärjeks on, et mida ilusam rand, seda rohkem täis ehitatud saab see olema.

Kõnealune eelnõu on normitehniliselt küll korrektne, kuid sisuliselt läbi mõtlemata, vähemalt avalike huvide kaitse seisukohast. Selle vastuvõtmine seadusena tooks kaasa kaose ja mitte sugugi vaid looduskaitses. Näiteks on selle mõju kinnisvara väärtusele loterii: mõned saavad üleöö püstirikkaks ja teiste vara väärtus väheneb oluliselt, sest nende kodu ja mere vahele võib kerkida terve elamurajoon. Lotos mõned võidavad ja enamik kaotavad, kuid korraldajad ei jää kunagi tühjade pihkudega.