Mul on kõige sellega oma lugu. Pealegi, julgen arvata, et olen üks vähestest, kes enese- ja riigimaal asuvale kallasrajale on ehitanud laudtee, tagamaks kallasraja kasutuse ning kalda loodusliku kaitse.

Inimene oma loomult on looja ja sisimas põleb temas soov jätta endast maha mingi märk, tegu.

Minu maamärk, mis aitab valida suunda ja toob tagasi koduväravasse, asub metsade ja rabade vahel, järve kaldal. Just siin, erinevate huvide kohtumise ristteel olen ma võtnud isikliku vastutuse tunda ennast nagu kodus, tagada avaliku veekogu ja kallasraja kasutus, hoida heakorda nii omavalitsuse, riigi- kui eramaal, arendada terviklikku huve tasakaalustavat puhkeala, loodus- ja maaturismi. Teen seda kõike Natura 2000 alal, millel praeguseni puudub kaitse-eeskiri, kuid mille loodust on inventeeritud korduvalt.

Paremat sisulist ja õiguslikku instrumenti huvide ruumiliseks tasakaalustamiseks kui planeeringuprotsess ei ole vist elukorralduse kujundamiseks välja mõeldud. Nii saigi 2009. aastal algatatud detailplaneering 24 hektari suurusel alal koos Natura 2000 alale kaasneva mõju eelhindamisega.

Seadusest tulenevalt pidi planeeringu koostama kohalik omavalitsus, kuna huvitatud isik seda Natura-alal ise teha ei tohi. Niisiis võtsime rahalised kohustused ja sõit võis alata.

Planeeringu käigus arutati läbi kõik üksikasjad alustades uutest ehitusaladest, kallasradadest, riietuskabiini asukohast ujumistiigi ja järve vahelisel ala, olemasoleva suitsuahju lammutamisest ehituskeelu vööndis kuni ajalooliselt väljakujunenud lõkkekohani ning selle kaotamise ettepanekuni kaitseala valitseja ettepanekul. Kuid sealgi saavutasime kompromissi riskide maandamiseks lõkkekoha tuleohu minimiseerimisega. Mis siiski lõpuks tundus mõistlikum, kui sildi paigaldamine, et lõkke tegemine on keelatud.

Suurim arutelu käis veekogule juurdepääsu üle. Pakkusin kahte avalikku juurdepääsu, omavalitsus arvas, et piisab ühest, sellest, mis viib munitsipaalomandis oleva maaüksuseni järve kaldal. Lisaks arvas päästeamet, et planeeringualale tuleb rajada kolm veevõtu hüdranti.

Proovisin argumenteerida, et hoonestus asub ju veekogu kaldal ja kavandatud on juurdepääsutee koos avalikult kasutatava paatide veeskamise alaga, kus on arvestatud päästetehnika manööverdusala ja kandevõimega. Paraku tuli ikkagi leppida kolme hüdrandiga planeeringuala kaardil. 

Planeering kehtestati 2013. aastal Vändra vallavolikogu otsusega. Nüüdseks on suur osa planeeringuga kavandatust ellu viidud.

Paljud tunnevad Kaisma Suurjärve puhkeala matkaraja järgi. Kunagi toimusid ümber järve lausa jooksuvõistlused ning minugi esimene võistlus leidis aset just siin, hoolimata vanemate vastuseisust ja sellest, et jalavarjudeks olid tolleaegsed puukotad.

Paraku tabas mind järgmine üllatus olemasoleva osaliselt laudteena rajatud matkaraja rekonstrueerimisel.

Esmalt sai selgeks, et kaitseala valitseja kasutab ettevaatusabinõu ja lubab rekonstrueerida osa rajast.

Teiseks avaldasime soovi raja laudtee osa laiendamiseks mõnekümne sentimeetri võrra, et tagada liikumine ka lapsevankri ja ratastooliga. Paraku saime ametliku vastuse valitsejalt, et sellisel juhul on vajalik koostada detailplaneering kogu kallasraja ulatuses, kus paikneb laudtee. Siit langes ka otsus olemasoleva raja rekonstrueerimiseks samas mahus.

Rada läbib minu omandis olevat maaüksust ning riigile kuuluvat RMK kasutuses olevat maaüksust, mistõttu tuli projekteerimise faasis sõlmida uued maakasutuslepingud. Paraku selgus, et RMK ei saa lähtudes riigivara seadusest maad ilma enampakkumiseta ja tasuta kasutada anda.

Iroonilisel kombel on elus läinud nõnda, et just matkaraja avamise päeval sain esimese kõne Pärnumaa puuetega inimeste koja tublilt esindajalt. Ta märkis õigustatult, et minusugune isik võiks näha laiemat pilti ja edaspidi ka puuetega inimestele mõelda. Mõned päevad tagasi sain peaasjalikult vastata kallasraja sulgemisega seonduvale seoses omanike kultuurituse ja kitsa huvigrupi huvide esindamisega.

Samal ajal vaatan just RMK sümboolset arvet kallasrajal paikneva avalikult kasutatava laudtee eest. Mõtlen iga-aastasele kohustusele hoida korras avalikult kasutatavat munitsipaalmaad ning mitmepäevasele niitmistööle kallasrajal.

Mõtlen ettevõttele Karo Mets OÜ, mis iga-aastaselt puhkeala ning seeläbi arvukaid külastajaid toetab ning samas metsatöödel plakatitega keskkonnakaitsjaid kohtab ning neid mõista püüab.

Lõpetuseks, just sain ärritunud kodanikult uue kirja, et olen talle valmistanud pettumuse ja seadnud ohtu tema elu. Google`i kaardilt tuleb ju välja, et matkarada läheb ümber järve ja miks ei ole laudtee lõpus silti, et edasi liikumine on omal vastutusel.

Lähen silti panema, et meedia saaks uue loo, kuidas Metsoja omandas järve ja nüüd sulges kallasraja! Ja mis siis, kui ma seda ei tee? Siis saan ilmselt varsti päästeametilt või politseist kirja, et väljakutsete arv on kujunenud selliseks, et midagi tuleks ette võtta.

Elagu kodanikualgatus ja seda toetav süsteem!