Eelnõu ettekandja riigikogus, reformierakondlane Heiki Kranich leidis, et kõnealust seaduseelnõud on avalikkuses valesti mõistetud: "Te näete, et kehtiv seadus tegelikult ei tööta. Seda seadust rikutakse, seaduse täitmist ei tagata ja selle seaduse vastuvõtmise järel muutub olukord paremaks."

"Me peaksime ranna ja kalda kaitse põhimõtetesse suhtuma mõnevõrra paindlikumalt," leidis Kranich. "Eestis on väga palju väga erinevaid randu. On selliseid, nagu näiteks liivarannad või niinimetatud möllirannad, kuhu ehitamine liiga lähedale oleks sulaselge rumalus. Ja selge on see, et sinna ehitamist ei peaks lubama kindlasti ka tulevikus. Selliste randade ulatus ei ole teps mitte 100 meetrit või 200 meetrit. Mõnel pool ulatub see 300–400 meetrini, mõnel pool piisab 20–30 meetrist, eriti see, mis puudutab moreenrandu, kus rand ise on mere toimele suhteliselt vastupidav."

Teise probleemina tõi ta välja selle, et keskkonnaametil on kohustus otsustada, kas ehituskeelduvööndis detailplaneering heaks kiita või mitte: "Ma kardan, et see lähtub valest eeldusest, et Tallinnas on rohkem tarkust kui kuskil kohapeal. Ma ei usu, et Tallinnas teatakse paremini seda, mismoodi mõjutavad üleujutused randa, kui seda teatakse näiteks Haapsalus, Kuressaares, Pärnus ja paljudes teistes kohtades."

Samuti pidas Kranich arusaamatuks, miks peaks keegi pidama eelnõud ärihuvidest lähtuvaks: "Kujutada ette, et keegi tohutu kinnisvaramagnaat suudab ära organiseerida peaaegu kõikide riigikogus esindatud erakondade esindajad – no ma ei tea, et selliseid võimekaid manipulaatoreid oleks olemas."

Ta lisas, et kellegi ärihuvides tegutsemine ei ole võimalik: "Kujutage nüüd ette, et minul ja Peeter Ernitsal oleksid ühised huvid! See on enam-vähem välistatud. Nii et kõnealune küsimus kuulub fantasmagooria valdkonda."

Eelnõu teine algataja Peeter Ernits (EKRE) seevastu leidis, et neil siiski on ühiseid huvisid – naised ja terve mõistus: "Kas tegelikult võiks öelda, et rahvas ei usalda kohalikke omavalitsusi, keda meie oma naiivsuses mõtlesime, et anname neile suurema otsustusõiguse? Aga praegusel hetkel jääb mulje, et kohalikud omavalitsused vähemalt täna on ebausaldusväärne seltskond, kes võib olla äraostetav."

Kranich pidas oluliseks, et eelnõu on alles algatus, mille baasilt saaks riigikogu mõelda ja sõnastada parima lahenduse: "Asjade edasilükkamine ei tee neid asju paremaks, suhtumine, et oleme vait, äkki läheb mööda, ei tööta praktiliselt mitte kunagi."

Kranich nõustus, et praegu on kallasraja olemasolu on kohati fiktsioon ning leidis, et keskkonnaamet ei ole soovinud aastate jooksul ebaseaduslikku olukorda likvideerida.

"See oli umbes aastal 2002, kui tolleaegne keskkonnainspektsioon korraldas reidi mööda kogu Mandri-Eesti rannikut. Tähendati üles kõik ebaseaduslikud rajatised, mis seal olid, muu hulgas ratastel vagunid ja muu selline huumor. Ja tookord minu mäletamist mööda mitmed neist ka likvideeriti," selgitas Kranich.

Lisaks tõi ta välja, et keskkonnaameti ja -inspektsiooni liitmine on olnud vale otsus, kuna see on tinginud olukorra, kes keskkonnaamet annab loa ehituskeeluvööndisse ehitamiseks ja sama ameti teine pool hakkab seda kontrollima: "Võib-olla on põhjus selles, et need on ühe maja kaks kabinetti, kes on vastamisi ja kes ei taha omavahel tülli minna."

EKRE saadik Ruben Kaalep tõi välja, et Eesti üks suuri keskkonnaprobleeme on järvede kinni kasvamine. "Kui kallasraja jaoks jääb 20 meetrit, siis mis need 20 meetrit on? Suurel juhul on need kas roostikuga kaetud või mingi selline maastik, kuhu ei saagi maja ehitada ja kus ühtlasi ei saa ka kõndida. Tegelikult see koht, kus kallasrada praegu läheb, on tihti 30–40 meetri kaugusel päris rannast, et kuidas te saate väita, et see ei pane kallasradu kinni, see eelnõu?" uuris ta Kranichilt.

"Nii palju kui mina pilliroost tean, ei kasva pilliroog kuival maal, pilliroog kasvab vees," vastas Kranich. "Ja seal, kus on vesi, selle piirist alles hakatakse kallasrada arvestama. Ärge ajage inimesi roostikku!"

Jaak Juske selgitas, et Eestis ei ole ajalooliselt ehitatud mere kaldale kunagi suuri eluhooneid, vaid ainult kergeid puidust paadikuure.

"See, et mere äärde ei ole mõtet elumaja ehitada, peab väga paljudes punktides paika," nõustus temaga Kranich ja tõi näite oma lapsepõlvest.

"Ma mäletan, kuidas talvisel ajal, kui mere pealt puhus niiske tuul, jäätus snepperlukk nii ära, et viledas riides koolipoiss pidi tükk aega seda snepperlukku mudima, enne kui võti sinna lõpuks sisse läks, sellepärast et lukk oli kinni külmunud. Ma arvan, et see inimene, kes ehitab vales ajas valesse kohta vale maja – klassikaline näide muidugi oleks ehitada kuskile liivaluite peale, ühesõnaga, siis saaks inimene palju huvitavat nalja –, see inimene mõistab üsna varsti, et ta on teinud vale otsuse."

Seevastu sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski ei saanud aru, miks on vaja muuta üldnormi, mille kohaselt tuleb vee piirile ehitamist väga hästi põhjendada ja muuta see normiks, kus vee piirile ehitamise keelamist tuleb põhjendada.

"Sinu lähenemisnurk on see: riik kehtestab mingisuguse piirangu, mis on lausaline, ja kui inimene ütleb, et see piirang temale ei kehti, siis sellisel juhul peab inimene tõestama hakkama, et tal on õigus vabadusele," vastas Kranich.

Mina väidan, et suhe on täiesti vastupidine: inimese isiklik vabadus ja tema majandusvabadused on primaarsed, ja kui riik otsustab neid piirata, peab riigil olema väga hea põhjus. Siin on meie põhimõtteline ideoloogiline vastasseis."

Kranich lisas, et inimene on vaba piirideni, mille sätestavad talle teiste inimeste samalaadsed õigused ja looduse säilitamise püha kohus: "Ma arvan, et sellest peame lähtuma meie siin saalis ja kindlasti peavad lähtuma ka kohalikud omavalitsused. Aga see, kui meie siin arvame, et meie oskame paremini teha üksikvalikuid kohalikul tasemel, on kõige kindlam tee asjade untsu ajamiseks."

Riigikogu teisipäevase tööaja lõppemise tõttu jätkub eelnõu esimene lugemine kolmapäeval.