Tubli konkurent ja hea kolleeg Tiit Pruuli kirjutas kommentaaris "Exceli tabeliga riigi juhtimine. Bussinduse näide" väga tabavalt, kui vähe riik "päriselt" ühistranspordist, st valdavas osas maainimeste liikumisvõimalustest, autostumisest, ummikutest, CO2 jalajälje vähendamisest, laiemalt tervest regionaalpoliitikast, hoolib. Nagu näha, siis tegelikult riik ei hooligi.

Olen omalt poolt toonud aastaid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) ja transpordiametile eeskujuks, kuidas Skandinaaviamaades on ühistranspordipoliitika korraldatud. Olen esitanud näiteid ja paberile pandud strateegiaid, milles mh peetakse ka vedajaid päriselt partneriteks ja kuulatakse ning arvestatakse nende teadmiste ja kogemustega. Ilmselt koguvad need dokumendid kuskil sahtlites tolmu.

Jalgratast ei ole vaja leiutada, kõrval Põhjamaades on kõik kenasti eeskujuks olemas – võta ainult parimad praktikad ja integreeri –, aga Eesti riik ei saa, ei oska või ei taha (ilmselt kõik kokku) ühistransporti pikaajaliselt, strateegiliselt ja jätkusuutlikult ehk reisijatele enim sobivalt korraldada.

Kes vastutab Eestis ühistranspordi korralduse eest? Kunagi oli asi selge – vastutab MKM. Kuna aga MKM teemaga minu hinnangul hakkama ei saanud, siis delegeeriti ühistranspordi eest vastutamine transpordiametile – saab kaelast ära ning vedajad ja kliendid ei tüüta enam.

Kuna aga ka transpordiamet ei saanud ühistranspordi korraldamisega vajalikul tasemel hakkama, tehti uus pealtnäha päris hea plaan ja delegeeriti ühistransport osaliselt edasi ühistranspordikeskustele (ÜTK). Aga "juhtumisi" tegelikke õigusi, kohustusi ja vastutust ühistranspordikeskustele üle andmata. Olgem ausad, päris mitmed ÜTK-d meenutavad tihti lihtsalt transpordiameti sekretariaati.

Iseenesest oli ja on selles kontseptsioonis üks väga suur loogikaviga. Iga lokaalne ÜTK peaks justkui vaatama liinivõrgu puhul ka üle-eestilist suurt pilti ja veel koos teiste ühistranspordiliikidega koordineeritult. See ei ole tehtav, aga millegipärast MKM ja transpordiamet toona nii segase otsuse tegid.

Ja kui sellele kompotile lisada veel juurde eraldiseisevad riigisisesed praami-, lennu- ja rongiliiklus, saabki kokku sellise geniaalselt mittetoimiva ühistranspordisüsteemi. Ja ei saa üle ega ümber sellest, et ühtsesse üle-eestilisse ühistranspordisüsteemi peab integreerima ka Tallinna Linnatranspordi (TLT).

Minu vastus küsimusele, mis peaks poliitikuid motiveerima päriselt ühistransporti Eestis korda tegema, on see, et ma idealistina arvan, et kõik poliitikud peaks olema eelkõige "riigimehed". Ja riigimehel peab olema tahe oma rahvast parimal moel teenida. Muud motivatsiooni ei peakski olema. Aga meil on poliitikas kahjuks väga vähe riigimehi. Samas aga on see valijatena meie kõigi ühine vastutus, sh ettevõtjate oma. Peame ise olema jõulisemad oma sisendite andmisel.

Riik võttis tabeli ette ja ütles, et kärbime maakondlikku ühistransporti kaks protsenti. Aga me ei kuule sõnagi sellest, et riik on oma tasuta ühistranspordiga suretanud välja ettevõtjate nutikuse ja raske tööga loodud kommertsliinid, mis ei suutnud tasuta ühistranspordiga konkureerida. Selle tulemusel on pidanud riik oluliselt (eriti Harjumaal) nn riiklikke liine ja dotatsioone ehk raha ühistransporti juurde panema ja nüüd on häda käes. Selle kõige eest on vedajad korduvalt tasuta transpordi aktsiooni elluviimisel riiki hoiatanud.

Milleks üldse on vaja riiklikke liine sinna, kus pole turutõrget? Rääkimata sellest, et need peaks veel tasuta olema!

Tegelikult on ju põhjus kõigile teada: üks erakond lootis läbi taolise populismi hääli juurde saada. Et Tallinnas ühe korra õnnestus, ju õnnestub maakondades ka. Aga võta näpust, maainimesed ei olnud rumalad. Nemad soovisid ja soovivad jätkuvalt, et buss ei käiks kuskil tagumistes nurkades nagu kuuvarjutus, parem maksku pilet üks või kaks eurot, peaasi, et liikuma saaks. Mis aga toimub nüüd? Maainimeste liikumisvõimalust piiratakse "tasuta" veelgi.

Meist palju rikkamad Põhjamaad ei ole suutnud ega plaaninud ühistransporti tasuta korraldada. Nagu eelarvekärpest näha, siis käib see tegelikult üle jõu ka Eestile.

Kui lugeda näiteks Rootsi ühistranspordistrateegiat, siis seal on välja toodud üks baaspõhimõte – seal, kus vähegi võimalik, tuleb korraldada ja eelisarendada ühistransporti kommertsliinidega ehk eraettevõtjate poolt. Ainult seal, kus on turutõrge, pannakse tööle riiklikud liinid, vältides seejuures ebaõiglase konkurentsi pakkumist eravedajatele.

Kui me tahame, et ühistransport Eestis muutuks vähemalt rahuldavaks ja loogiliseks (logistika seotud teiste ühistranspordiliikidega), peab riik looma selle jaoks ühe üle-eestilise tugeva ja professionaalse, kõiki ühistranspordiliike hõlmava katusorganisatsiooni.

Praegu paistab nii, et riik on ühistranspordikorralduse juhtimisega alguspunktis tagasi või pigem isegi nullpunktis. Minu lootus on püsinud sellel, et transpordiamet sai endale võimeka juhi, kes loob ametisse tugeva, pädeva ja võimeka ühistranspordi osakonna ja koondab selle alla kõik Eesti ühistranspordi teenuseliigid ning integreerib TLT, mis on praegu n-ö riik riigis, vähemalt Harjumaa ühistranspordivõrku. Jõulud on soovide aeg, ja mine tea, äkki mõni soov täitub.