Suwalki kitsus on geograafiline piirkond Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel, kus Leedu ja Poola piir on kokkupuutes. Teisisõnu on see ala, kus NATO riikide vahel on koridor, mis lõikab Valgevenest ära Venemaa enklaavi Läänemere ääres.

Võib eeldada, et Venemaa ja Valgevene käsitlevad Balti riike ühe ja Valgevenet teise operatiivsuunana, ehkki ühtse (Venemaa Lääne) sõjaväeringkonna mõistes on võimalik mõlema mõtestamine ühe lääne operatiivsuunana. Operatiivtasandil tulevad mängu mõisted, nagu operatsioonibaas, operatiivhargnemise suund, koondumispiirkond jt.

Oma olemuselt on löök mis tahes suunast Kaliningradi oblastisse üks operatiivhargnemise ja -löögi suund. Sellisel suunal on oma koondumispiirkond ja esmane (operatiiv-)logistiline baas sügavuses, mida tuleb julgestada. Pealetungisuunalise teede- ja raudteevõrgu olemasolu on oluline logistilisel eesmärgil, teise ešeloni vägede lahingusse toomiseks ning julgestuste hargnemiseks löögi tiibade kaitseks. Viimast võiksid toetada ka looduslikud takistused: jõed, järved, kõrgendikud. Erinevalt puhtalt geograafilisest mõõdust lisab see alale-suunale nii pikkust, sügavust kui laiust.

Geograafias omandatud teadmiste abil võib igaüks mõne kaardiprogrammiga mõõta ja leida, et Kaliningradi ja Valgevene riigipiiri nurkade vaheline kaugus on sirgjooneliselt umbes 65 kilomeetrit. Sirgjoon on loomulikult lühim tee kahe punkti vahel, kuid nii taktikaline kui operatiivtasandi lahing kulgeb harva mööda sirget teed. Operatsioonibaasi kaugus mõõtepunktist, operatiivhargnemise ala, sellel operatsioonil ka ühinemispiirkond – see kõik asub Valgevene või Vene Föderatsiooni ning Kaliningradi oblasti sügavuses ja lisab kilomeetreid.

Tegelikkuses ei ole väheoluline, et lühim geograafiline distants läbib Poolat, mitte Leedut. Ma ei tahaks selles artiklis laskuda strateegilisse või operatiiv-strateegilisse arutellu, kuid võimalikus stsenaariumis, kus vastane püüab anda (ootamatu) löögi, on sellel oma koht. Mida see annaks, kui vastane suudaks poliitiliselt manööverdades ja Poola territooriumit riivamata lükata Poola vahetu relvastatud sekkumise kas või mõne päeva edasi? Milline mõju oleks nädalal või kahel?

Eeltoodu on mõjus põhjus, miks ma ei vaatle põhjalikumalt lööki Suwalki kitsuse kaudu ning Balti ruumi äralõikamist Hrodna–Augustow–Olecko–Goldap–Gussevi teljel.

Seejuures ütlen, et operatiivse lahendina on selline löök igati mõistuspärane ning pole alust seda välistada. Selleks on vaja teistsugust operatiiv-strateegilist lähenemist ning seda ei pruugi saavutada ootamatult või lühikese vägede koondumisperioodiga, sest Poolasse tungimine nõuab oluliselt suuremat lahingujõudu alates operatsiooni esimesest päevast. Märkusena: löögi pikkus nimetatud teljel on 150–170 kilomeetrit.

Aga millise piirkonna kaudu Leedu alal oleks kõige loogilisem läbi lõigata Suwalki kitsus? Kõige lühem tee oleks loomulikult võimaluse korral Leedu–Poola piiri lähistelt ehk ligilähedalt Druskininkai–Lazdijai–Kalvarija–Višytise teljel. Telje pikkus oleks umbes 120 kilomeetrit. Kui lisame siia operatsioonibaasina Hrodna piirkonna Valgevenes, siis tuleks veel 40 kilomeetrit juurde.

Samas, kui deblokeerimise punkt oleks Višytis, siis deblokeeritava väekoondise kese (ühinemispiirkond) aga Gussevi–Tšernjahhovski ruum Kaliningradi oblastis, mis lisaks samuti vähemalt 40 kilomeetrit.

Kitsuse läbilõikamine

Operatiivtaseme lahingu mõttes tuleb paraku nende distantsidega arvestada. Samuti ei ole arukas arvata, et vastane koondaks läbimurdeks Hrodna piirkonda väekoondise ja asuks pealetungile Leetu oma tiiba meie NATO liitlase Poola ning seal asuvate teiste liitlasjõudude vastu julgestamata. Üks võimalus pealetungi löömiseks on ju vastulöök läbimurdepunktile, koondumispiirkonnale või operatsioonibaasile – niinimetatud "ukse hingedelt tõstmine".

Pole põhjust pidada vastast rumalaks avantüristiks, kes võtaks kaaluka pealetungi ette enda piirilähedast operatsioonibaasi või koondumispiirkonda julgestamata. Peale selle on ala mõõtmeid vaadates asiseks julgestuseks vaja vähemalt brigaadisuurust lahingujõudu koos tugeva õhukaitsega või õhuväe saavutatavat (ajutist) õhuülekaalu.

Eelöeldu kehtib laias laastus ka Višytis–Gussevi ruumi kohta. Nii deblokeerimispunkt kui ka deblokeeritav väekoondis tuleb julgestada ning deblokeerimise koridor hoida logistilise liikumise julgestamiseks maaväe löökide eest piisavalt laiana, et sellel oleks üldse operatiivne väärtus.

Koridori laiust Poola suunas võib saavutada vahetult Poola–Leedu piirile liikudes. Sellel oleksid nii oma plussid kui miinused. Eelmistes lõikudes kõneldu põhjal võiks see kaasa tuua kokkupõrked Poola relvajõududega, mida vastane juba Leedu löögisuuna valimisega tahab ehk vältida või edasi lükata.

Ka vahetult piiriäärne maastik ja teedevõrk ei toeta tegelikult kiiret järsku laialdast operatiivmanöövrit. Et eestlane ka asjast paremini aru saaks, on Druskininkai–Lazdijai piirkond segu metsastest Haanja kuplitest ja Vooremaast koos kaunite järvesilmade ning neid siduvate ojade-jõgedega. Lisaks on Višytis deblokeerimise punktina "maailma lõpp" – kaks teed idast sisse, üks läände välja. Pole parim hargnemispunkt.

Samuti tuleb mõista, et Hrodna ruum eesmise logistilise ala ja koondumispiirkonnana on teedevõrgu ja olemasolevate ressursside poolest ehk diviisisuurusele üksusele sobilik, kuid asub Poola–Valgevene piiri vahetus läheduses. Varjatud koondumiseks, vägede paiknemiseks ja hargnemiseks, esmase logistilise baasi loomiseks on 15–30 km distants Poola–Valgevene piirist liialt väike.

Nii on võimalik anda lööke erinevate tulevahenditega nimetatud alasse, kui ründav pool operatsiooni alustab või vajaduse korral ka ennetavalt, kui tema vaenulikus kavatsuses ei ole kahtlust. Seega näib, et lühim löögi telg Leedu kaudu on omajagu probleemne. Pealegi on see mitu korda pikem palju räägitud 60 kilomeetrist. Kuid vaadakem, kus oleks parem suund Leedu kaudu ikkagi Kaliningradi oblastisse jõuda.

Operatiivhargnemise suuna eesmiseks logistiliseks alaks ja koondumispiirkonnaks tuleks kõne alla Lida piirkond, mida toetavad raudtee olemasolu, teedevõrk ja asulad. Erinevalt Hrodnast on kaugus Poola–Valgevene piirist ligi 100 kilomeetrit, mis annab löögile parema tiiva julgestuse sügavuse ning tegevuste varjatuse. Viimast toetab ka kaugus Leedu piirist: üle 30 kilomeetri.

Operatsioonibaas ja reservide asukoht lääne operatiivsuuna mõistes oleks sellisel juhul tõenäoliselt Baranavitši ruumis või isegi Minskist vahetult läänes – oleneb vastase optimismist või ettevaatlikkusest ja kindlasti ka õhuolukorrast ning ründava poole õhukaitse seisundist.

Lööki andev väekoondis hargneks Raduni ja Voronova suunas. See teeniks mitut eesmärki. Esiteks oleks operatiivhargnemise suund avaram. Teiseks ületatakse riigipiir mitmes kohas, kuid mõlemast punktist saaks liikuda põhja, ohustades Vilniust või pöörduda läände Kaliningradi poole. Vilniuse ohustamine Leedu jõudude sidumiseks, oma löögi tiiva kaitse ja seega Kaliningradi suunal tegevusvabaduse saamine ühtaegu on sellest alast sisenemise selge boonus.

Löögi telg oleks Eišiškes–Varena–Alytus–Marjampole–Nesterov. Selle telje pikkus umbes 200 km, kuid maastik, eriti Varenast lääne pool, oleks soomusüksuste tegevuseks soosivam ja võimaldaks pärast operatiivavarusele murdmist saavutada suuremat liikumiskiirust, paremat olukorrateadlikkust, kiiremaid suunamuutuseid ning ootamatust. Küll aga oleks vajalik ületada Nemunase jõgi Alytuse ruumis.

Kirjeldatud löögi andmiseks on vaja arvestatavaid jõude. Nii Raduni kui Voranava suunalt peaks andma löögi (motolaskur-)brigaadi suurune üksus, mida toetaks suurtükibrigaad või -rügement ja õhukaitse ning pioneeriüksused. Varena joonele jõudmisel on vaja kas põhja või lõuna tiiva kaitseks hakata hargnema lisabrigaadiga võrdväärse üksusega.

Nemunase jõe joone ületamise ja ületuste loomise järel peab edu arendamiseks lahingusse tooma teise taktikalise ešeloni, vähemalt (tanki-)brigaadi, aga parem kahe brigaadi suuruse. Siia tuleb liita koondumispiirkonda tiivalt kattev brigaadisuurune üksus, millest varem kõneldud. Nii jõuame maaväe komponendini, mis on nelja–kuue brigaadi suurune ja seda toetavad suurtükibrigaad, pioneeribrigaadi rügement ja lisaks luure, side ja elektroonilise võitluse allüksused ning õhukaitse üksused. Lisagem veel vajalik logistiline komponent kogu nimetatud väe varustamiseks.

Kõigil löökidel Suwalki kitsuse kaudu Leedu alal, mis ei kaasa Vilniuse kontrolli, on veel üks lisaprobleem. Et Kaliningradi piirkonda varustada pikaks ajaks nimetamisväärsete kaubakogustega, eeldusel, et meretee Läänemerel pole vaenutegevuse tõttu kasutatav, on vaja Venemaa raudteeühendust.

Paraku ei ole ühelgi varem vaadeldud löögi suunal püsivat raudteeühendust operatiivbaasi ja ühinemispiirkonna vahel. Nimetatud raudteeühenduse saavutamine läbi Lõuna-Leedu tähendaks ka Vilniuse kontrolli ja mingisuguste osade hõivamist ning lahing linnas pole asi, mida kiiret lööki sooritav väekoondis teha ihkaks.

Vahekokkuvõte

Tehes siinkohal vahekokkuvõtte, võib väita, et kindlasti on võimalik avantüristlikult ja ootamatult Druskininkai või Višytise alalt söösta vaenlase brigaadiga Suwalki kitsusesse ja sellega palju probleeme tekitada.

Saab kontrollida asulaid ja teeriste, patrullida alas, häirida liiklust või see ajutiselt sulgeda ning tekitada segadust. On võimalik rünnatavat üllatada, misjärel loota jumalale, sest ajalugu on näidanud, et äralõigatud garnisonide-blokkpostide-kontrollpunktide kannakõõluste nüsimine sissisõjas tuleb leedulastel päris hästi ja organiseeritult välja.

Ning paari kaitsva pataljoni olemasolu, näiteks Lazdijai või Alytuse juures, võib ründaja avantüüri ka täiesti ebaõnneks pöörata. Seega on julgestatud deblokeeriva maaühenduse loomiseks vaja suuremat väekoondist, mis tegutseks palju pikemal löögiteljel kui paljuräägitud 60 kilomeetrit ning ründaks laiemas ettevalmistatud strateegilises raamis.

Kaliningrad kui probleem

See viib meid artikli algul käsitletud probleemidest järgmise murekoha juurde. Ilmneb, et Suwalki kitsuse läbilõikamine ja Kaliningradi deblokeerimine ei olegi nii lihtne, kui see esmapilgul paistab. Kaliningradi oblast on seega Venemaale küll merelises ja laiemas A2AD (anti access area denial, eesti keeles piirkondliku õhutõrje keskuse – toim.) mõttes operatiiv-strateegiline boonus, aga maaväe operatsiooni ja laiema ühendlogistika poolest operatiivprobleem.

Nagu mõni lõik tagasi öeldud, annab selle probleemi lahendamine Venemaale mitu eelist. Esiteks loob alade hõivamine strateegilise mõjuri läbirääkimisteks Balti riikide ja lääne vastu. Teiseks lahendab strateegilise mure enklaavi varustamise ja ühendusteede pärast. Kolmandaks jagab NATO väed lääne operatiivsuuna vastas kaheks ning takistab Baltikumis olevate vägede varustamist, täiendamist ning manöövrivabadust, hõlbustades sellega edasisi sõjalisi tegevusi mõnel teisel Balti riikide löögisuunal, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Eelneva valguses võib nentida, et pole sugugi selge, kas primaarne põhjus Balti ruumi äralõikava operatsiooni käivitamiseks on soov saavutada sõjaline eelis või hoopis strateegiline vajadus maaühenduse järele Kaliningradiga. Paradoksaalne, kuid viimane põhjus võib olla selle ala kaotamise põhjuseks. Operatiivkunsti seisukohalt on arusaadav, et NATO liitlasvägede deblokeeriva vastulöögi keskendumine ainuüksi Poola–Leedu territooriumile pole sellel puhul mõistlik.

Vähimal juhul oleks kaasatud õhu- ja kaudtulelöökide sihtmärgid nii Valgevenes kui Kaliningradi oblastis, et purustada vastase operatiivbaas (võimalik teise operatiivešeloni koondumine), häirida logistikat ning kindlasti hävitada õhukaitsesüsteem ning saavutada õhuülekaal Balti ruumi lõunaosas.

Suures pildis oleks üks vastulöögi eesmärk hoida Kaliningradi kontrolli all ja hõivata Balti laevastiku kaldabaas. See omakorda sunniks Balti laevastikku tagasi tõmbuma Läänemerel ja tegutsema Kroonlinnast või mõnest Balti riikide hõivatud sadamast põhja pool. Aga jäägu see teema ehk mõne teise arutelu aineseks.

Viimaks aga vaadakem, kuidas võiks löök Venemaa poolt välja näha, kui Valgevene otsustaks jääda konfliktis neutraalseks, ega lubaks (vähemasti maaväel) tegutseda enda suveräänselt territooriumilt. Ideaaltingimustel tähendaks neutraalsus ka õhuruumi sulgemist sõdivate poolte lennuvahenditele ja väljumist ühtsest Vene–Valgevene õhukaitsest.

Mõistagi tundub selline arutelu praegu vägagi hüpoteetilisena, kuid veel paari aasta eest oleks see kõlanud täiesti adekvaatselt. Sõjalises mõttes tuleb neid tingimusi siiski vaadelda, sest siit võivad kerkida huvitavad järeldused nii operatiivses kui strateegilises vaates. Lisaks leian, et riigina peaksime vaatama ka pisut kaugemale kui mõne aasta tagusele ajale.

Operatiivbaasiks oleks Valgevene neutraalsuse puhul Velikje Luki – Nevel – Novosokolniki ala. Sealne raudteede kolmnurk (kuulu järgi olla ehitatud enne Esimest maailmasõda prantslaste nõuandel vägede paremaks läände koondamiseks) sobib ideaalselt logistilise baasi loomiseks ning vägede koondamiseks. Kaugus Moskvast on umbes 450 km, raudteeühendus on olemas ka Peterburi ja Pihkvasse. Vägede vahetu mahalaadimiskohana tulevad kõne alla ka piirile veelgi lähemad jaamad Sebeži piirkonnas.

Velikje Luki ala kasutamine valmistaks kaitsvale poolele mõningaid raskusi. Samalt suunalt on võimalik anda löök nii Rezekne–Jekabpils–Riia kui ka Rezekne–Daugavpils–Kaunas–Kaliningradi üldsuunal. Luure vaatekohast on selle kavatsuse mõistmine Balti riikide kaitseks ülioluline. Minnes tagasi eelmiste stsenaariumite juurde Suwalki kitsuses, ei saa välistada ka ründaja samaaegset operatiivdemonstratsiooni või petterünnet Velikje Luki alast, et siduda Lätis olevaid kaitsvaid vägesid ning piirata nende manöövrivabadust.

Vaadeldaval juhul oleks aga löögi teljeks siiski Sebež–Rezekne–Daugavpils. Siinkohal ma viivuks peatuksin, et veidi hiljem seda selgitada. Operatiivhargnemiseks ei ole Vene–Läti piirist idapool soodsaid tingimusi. Edukaks kiireks operatiivhargnemiseks tuleks vallutada Sebeži suunalt alad Läti piirist vahetult läänes, sest sealne teedevõrk on oluliselt arenenum ning annab suurema liikumisvabaduse ja paremad manöövrivõimalused.

Löögi jätkamine Rezekne suunas aitaks siduda Lätis baseeruvaid NATO jõude ning saavutada kontrolli sealse raudtee sõlmjaama üle. Nii vahetult piirilt kui ka Rezeknest pöörduks löök Daugavpilsi suunas, et hakata lähenema löögi lõppeesmärgile – Kaliningradi oblastile.

Olenevalt kaitsja jõududest ja kavatsusest on Daugavpilsi hõivamine koos jõeületusega võimalik iseseisev operatiivprobleem, mis nõuab tugevate pioneerijõudude kaasamisega ühendoperatsiooni. Ei saa välistada, et vastane püüab juba pealetungi algetapis seda probleemi lahendada õhkupaiskamise või õhudessandi abil, et kontrollida sildu Daugava jõel.

Siin on Daugavpilsi ala hõivamise järel aga ründaja jaoks oluline mõttekoht. Ütlen ka kohe, et selle otsustuskoha lahendab ta operatsiooni planeerides varases faasis, sest sellest otsusest oleneb nii operatsiooni kestus, vajaminevate vägede hulk, operatiivlogistiline toetuse hulk kui ka löögi telje pikkus. Mis siis ründaja probleemiks on?

Kui vastane lähtub strateegilisest soovist ja vajadusest saavutada maaühendus koos raudteega, on ta sunnitud siirduma kas lõunasse Vilniuse või läände Panevežise poole. Kumbki pole sõjaliselt mõttekas otsetee ning toob kaasa täiendavat võitlust asulates.

Vilniuse poole pööramine raudteed järgides toob vastase metsasele liivikule, mis kiiret operatsiooni ei soosi. Panevežise suund on soomusüksusele sõbralikum, kuid ega seegi teed lühemaks tee. Kui juba Sebeži–Rezekne–Daugavpilsi vahemaa on ainuüksi umbes 190 km, siis edasine otsem tee Daugavpils–Utena–Kaunas–Marijampole–Gussev lisab veel ligi 330 km operatsioonitelge mööda.

Daugavpilsist löök Panevežise suunas ning sealt pööre Kaunas–Marijampole–Gussevi teljele on pikkuselt ligikaudu 390 km, üldsuund Daugavpils–Vilnius–Kaunas–Gussev vähemalt 420 km. Seega ka kõige lühemat teed mööda on operatsioonitelg vähemalt 500 km, muidu aga hõlpsasti üle 600 km.

Selline teepikkus räägib juba ise strateegilisele soovile vastu. Ajaloolise suuremahulise maaväepõhise operatsiooni pikkus on tavapäraselt piiratud umbes 300 kilomeetriga. Seda viimast nii väe kulumise, varustamise keerukuse kui ka eelmistest lähtuva kulminatsiooni tõttu.

Punaarmee löögi sügavus 1945. aasta jaanuaris Visla–Oderi operatsioonis oli umbes 500 km ning see on siiani üks soomusväe mastaapse sügava löögi musternäide. Päevased keskmised liikumistempod olid 25 km, soomusüksustel operatiivavarusse murdmise järel 70–100 km. Operatsioon kestis 22 päeva. Tudeerides külma sõja aegseid kirjutisi, näiteks Richard Simpkinilt või Saksamaa autoritelt, mis puudutavad "lahingut, mida ei toimunud" – Nõukogude läbimurret Fulda kitsuses ja Põhja-Saksa tasandikel – loeti nüüdisaegse operatsiooni ülimaks piiriks 700 km.

Kuid selline plaan eeldas löögisuunal tugeva tankiarmee olemasolu, mida toetasid armee taseme ründedessantbrigaadide õhkupaiskamised ja strateegilisse sügavusse heidetud langevarjudiviisid. Õigupoolest oli Nõukogude armee oma parimas varustatuses ja koosseisus, mis tegutses laialdase strateegilise pealetungi käigus koos teiste tanki- ja üldvägede armeedega. Need jõud olid ootamatuse saavutamiseks suuremas osas alalistes paiknemiskohtades piiridel, olemuselt kohe operatiivses koondumispiirkonnas, lähtealal, sest ilma ootamatuseta ei loetud ka sellise vägede hulga puhul edu kindlustatuks.

Palju vähem jõudu

Tõsi on see, et kolmel Balti riigil ega NATO eelpaigutatud jõududes Baltikumis ja Poolas pole kaugeltki sellist väge, nagu Saksa Liitvabariigis paiknes 80-ndatel aastatel. Kuid sarnast ründejõudu ei ole ka Vene Föderatsioonil. Samuti on suurem osa potentsiaalse agressori maaväe brigaadide püsiasukohtadest oluliselt sügavamal, mis võimaldab mõningast ootamatust, kuid mitte massiivset ootamatut lööki.

Viimaseks on vaja väe koondamist, rännakuid, vedusid raudteel – luure mõistes indikaatoreid. Eelöeldust ilmneb, et sõjaliselt on löök Valgevene territooriumit kasutamata Kaliningradi võimalik, kuid see eeldab märkimisväärse väe – kahe kuni kolme tanki- või mehhaniseeritud diviisi suuruse manööverjõu – koondamist koos seda toetavate üksustega.

Sellele peaks järgnema veel ka teise operatiivešeloni koondamine, mille ettevalmistus algaks operatsiooni eel või algul. See aga ei ole ootamatult võimalik, kui see just ei sünni suurõppuste sildi all. Mistõttu on kaitsval poolel reserv- ja lisaõppekogunemiste ajastamine, lahinguvalmiduse tõstmine, NATO liitlaste väe paiskamised Balti riikidesse Venemaa suurõppuste ajal vajalik ja loomulik käik.

Samuti on võimalik ootamatu löök väiksemate jõududega Läti ja Leedu ala kaudu Kaliningradi, kuid nagu on näidanud USA kogemus viimasest lahesõjast, on manööverüksusega maastikupunkti vallutamine operatiivavarusse murdmise järel oluliselt lihtsam, kui läbitud ala kontroll järeleveo tarvis.

Ma pean usutavaks stsenaariumit, et armee eelsalgana tegutsev tugevdatud brigaad murrab läbi Kaliningradi ehk mõne päevaga, kuid see ei tähenda veel püsiva julgestatud maaühenduse loomist, milleta kogu eelnenud läbimurdel polnud tegelikult üldse mõtet. Kestuse puhul ei saa kirjeldatud juhul rääkida 48 tunni pikkusest kiirest löögist, vaid pigem nädala(te)-pikkusest lahingust ala kontrolliks ja puhastamiseks.

Alati on olemas ka eeldus, et tegelik operatsiooni sügavus ning kestus on lühem, sest samal ajal antakse löök nii Kaliningradi suunas kui ka ühinev löök sealt välja. Ajaloost on õppida, et tulla kindlusest välja ja hargneda välilahinguks on mõtet siis, kui ründaja samal ajal kindlust ei valluta ning ka väljunud vägi lahingus lüüa ei saa.

Lõpetuseks

Tooksin esile mõned olulisemad järeldused. Esiteks peab strateegilises vaates Eesti Vabariigil olema nii koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega kui ka iseseisvalt väga selge poliitika Valgevene suhtes, mille eesmärk on iseseisev neutraalne või sõbralik Valgevene riik. Eelnenud artiklis kirjeldatud põhjustel ei ole Vene Föderatsioonil õigupoolest võimalik Valgevene territooriumit kasutamata ootamatu löögiga Balti riike liitlastest ära lõigata.

Ründejõudu edukaks ootamatuks löögiks napib. Või ei ole see üldse võimalik, sest vägede koondumine toob kaasa vastusammud ning strateegilise hargnemise NATO poolt. Operatiivtaseme sõjalises vaates oleneb aga Eesti kaitsmise edukus laias operatiivses raamistikus aastakümneteks suuresti sellest, kas Valgevene valib poole ning millise.

Teiseks ei ole ootamatule Kaliningradi enklaavi deblokeerivale löögile rajatud stsenaariumid vallutatud ala kontrolli ning järeleveo manöövrivabaduse saavutamise poolest mingil juhul lühiajalised ega tekita kohest sõjalis-strateegilist ning poliitilist status quo'd.

Ootamatu läbimurdega operatiivavarusele on tempod "kahe päevaga Tallinnas" võimalikud, kuid see ei taga ala kontrolli, milleks on vaja territoorium okupeerida. Ka lühimate läbimurdedistantside puhul on okupeeritava territooriumi suurus vähemalt 300 ruutkilomeetrit, tõenäoliselt suuremgi. Eeldada võib nii NATO maakomponendi lööke sellesse alasse väljast, õhulööke ning kaugtegevusega relvade lööke merelt. Sinna lisandub kohalik relvastatud vastupanu.

Kindel on see, et agressori logistilise ühenduse loomine on esmase löögi järel kuid kestev operatsioon, mis imeb käsnana endasse suuri okupeerivaid jõude, muudab need staatiliseks ning seega ka heaks sihtmärgiks NATO löögile nii jõudude kui ka tulega. Lisaks ei ole vastaspoolele strateegiliselt olulise raudteeühenduse saavutamine Kaliningradi suunas ilma Vilniuse või Kaunase vähemalt osalise või täieliku hõivamiseta võimalik.

Kolmandaks ja viimaks räägin moraalsest valmisolekust. Rindesõjaga harjunud minevikuarmeed andsid alla ja lagunesid tihti ainuüksi selle tõttu, et vastane nende tagalasse tungis. Tänapäevasel dünaamilisel voolaval mittelineaarsel lahinguväljal on äralõigatus loomulik.

Vastasel ei ole põhjust arvata, et üks ootamatu löök koos mõne asula, teeristi või raudteesõlme hõivamisega sõdureid verest välja lööb. Operatiivtasemel ei ole vaja arvata, et Balti riikide maaühenduse katkestamine Suwalki kitsusest on midagi hirmsat – see on sõdivale väele võimalus uuteks operatsioonideks staatilise vastase vastu. Võimalus minna omakorda vaenlase kõri kallale ja "uks hingedelt tõsta".

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2021