Kaarel Tarand: sõda jääb ära, sest gaasi ei ole

Foto: ERR

Riiklikud energiakompaniid on Venemaa majandusliku tervise parimad paljastajad. Gazpromis kui Venemaa majanduse suurimas veetilgas peegeldub kogu laguneva impeeriumi allakäik, leiab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Uus aasta tõi kaasa ühiskondliku teemavahetuse kõigile neile, kelle ainsaks kinnismõtteks ei ole küsimus Vene-Ukraina sõja alguskuupäevast. Tõi küll kaudse vastuse ka neile. Muud inimesed ei mõõda elu hinda enam eeskätt viiruse-, vaid energiaühikutes.

Kõik Eesti valitsuse poolt ühtäkki vaeseks kuulutatud kodanikud-energiatarbijad ehk enam kui pool Eesti elanikkonnast marsib lähipäevil kui üks mees raekodadesse ja vallamajadesse, käes paberipakk, mis tõendab vähest tulu ja suuri energiakulusid, mida head juhid on lubanud ühiskassast kinni maksma hakata.

Kui jutt läheb energiaprobleemidele, varjutavad Eesti mättalt vaadates helget, valgemat ja soojemat tulevikku kaks suurt konstanti: Euroopa Liidu rumalus ja allaheitlikkus ning Venemaa ja selle juhtide kõikvõimas salakavalus.

Konkreetsemalt, mõne arvates on Euroopa Liit ja eriti Saksamaa valmis piisava maagaasikoguse saamiseks alati tegema mistahes poliitilisi järeleandmisi, see tähendab, kogu Kesk- ja Ida-Euroopa Venemaale maha müüma. Ja teisalt olevat Vladimir Putini käes riikliku Gazpromi ning patroneeritud Novateki gaasifirmade kaudu kõik kangid Euroopa suuna gaasitarnete sisse- või väljalülitamiseks.

Kes vähegi viitsib ilma Vene-hirmu silmaklappideta ringi vaadata ja lugeda, leiab hõlpsasti, et asi ei ole nii. Muutusi Euroopa gaasiturul, sealhulgas hinnarallit ja ajutisi tarneraskusi ei ole Moskvast poliitiliselt juhitud. Vastupidi, Venemaa on turu ümberjagamise alguses pidanud leppima täieliku kõrvaltvaataja rolliga, sest lihtsalt ei ole kaupa, mida müüa.

Jah, on fakt, et Venemaa arktilistel aladel on küllap maailma suurimad maagaasireservid. Aga sama kõva on ka fakt, et Venemaal ja selle kompaniidel puudub kehtivate poliitiliste reeglite raames võime seda ressurssi soovitud ajaks ja soovitud kohta ehk ennekõike jõukale Euroopa turule kohale toimetada.

Koer heintel jääb koeraks heintel. Venemaal ja Venemaa gaasikompaniidel ei ole ei raha, tehnoloogiaid ega inimressurssi, millega Arktika gaas konkurentsivõimeliselt ja kiiresti Euroopasse tuua ning see on enam kui 15 aastat teada.

Kõik välismaised energiahiiud, mis on soovinud Venemaaga energiamajanduslikku koostööäri teha, on aja jooksul riigist välja tõrjutud. Koos välispartnerite kadumisega on aga kadunud ka juurdepääs globaalsele rahaturule, Venemaa energiaettevõtteid ei hinnata laenukõlbulikeks ega üldse arenguvõimeliseks, sest ka tootmiseks vajalikku tehnoloogiat ei ole Venemaal veel leiutatud, see on ainult neetud välismaalastel. Lisaks poleks ka tööjõudu võtta, sest kuni muud tööd on, miks peaks keegi ka hea raha eest tahtma talumatutes polaartingimustes tööd teha.

Arvestades, kui ühekülgne on Venemaa majandus ja kui suur avalike eelarvete tulu sõltuvus energiakandjate ehk nafta ja maagaasi ekspordist, võib kindlalt öelda, et riiklikud energiakompaniid on Venemaa majandusliku tervise parimad paljastajad. Gazpromis kui Venemaa majanduse suurimas veetilgas peegeldub kogu laguneva impeeriumi allakäik.

Analüüse selle kohta, et Venemaa ei saa tulevikus olla Euroopale maagaasi müüjana usaldusväärne partner, kirjutati juba sajandi alguses. Sellest hoolimata kuulutas Gazpromi peadirektor Aleksei Miller aastal 2007, et tema toona 350 miljardit dollarit väärt ettevõttest saab maailma esimene triljoni dollarilise turuväärtusega kompanii.

Ameeriklaste Apple maksis tol ajal Gazpromist umbes poole vähem. Aga sel aastavahetusel jõudis maailma kõige väärtuslikum firma Apple korraks kolme triljoni dollarilise väärtuseni. Gazprom seevastu ei mahu edetabeli esisajassegi ning on väärt kolm korda vähem kui 15 aastat tagasi.

Seda ei ütle vaid mina, nii on otsustanud turud, mida võib ikka rohkem uskuda kui poliitikuid või muidu arvajaid. Kus siin on Venemaa vägevus, kui tema lipukandja maksab kõigest neli protsenti Apple'i väärtusest?

Või mõelgem teistpidi: mis firma see küll on, mis nõudluse kõrghetkel turult maksimaalselt raha ei korja, kui peremehel seda veel ka nii hädasti vaja on? Ainus põhjus defitsiidi tingimustes laovaru või värsket kaupa mitte turule paisata on see, et laovaru ei ole ning tootmisvõimsust kasvatada ka ei saa.

Kogu ilma diktaatorite ühine õnnetus on, et rõhutud rahvale peab midagi üldvajalikku odavalt või tasuta jagama. Leninil oli see leib, nüüd on minevaim kaup pigem odav energia. Mis juhtub, kui see harjumuspärane hüve ühel päeval ära võtta ning püüda üle minna turuhindadele, oleme saanud jälgida viimaste päevade sündmustest Kasahstanis.

Kohutav häirekell Kremlile, mis samuti on kodumaal müüdava gaasi hinda riiklikult reguleerinud. Venemaa siseriiklik gaasitarbimine ei ole 20 aastaga vähenenud, raiskamine jätkub, efektiivsus puudub. Mis juhtuks, kui käituda keset külma Siberi talve samamoodi nagu Kasahstani juhid ehk eelistada eksporditulu kodumaisele ja kahjumlikule soodusmüügile? Äkki läheb ka mässuks? Aga kui kodumaist tarbijat ekspordile eelistada, siis millega täita Moskva tühja sõjakassat?

Putin võib küll väga tahta Ukrainaga sõdida, aga mille eest seda teha, kui raha ei ole ega tule? Nii jääbki hea sõda pidamata, Venemaa hiilgus taastamata ja kõik see on puhtalt Gazpromi süü.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: