Miks on teadusnõukotta vaja kommunikatsiooniuuringute professorit ja millisena te näete oma rolli seal?

Seda on mitmel korral küsitud professor Maimetsa käest, kes on seda põhjendanud, kuna tema selle meeskonna kokku pani, ikkagi vajadusega, et need otsused ei ole kunagi ainult puhtalt meditsiinilised. Loomulikult nad peavad olema meditsiiniliselt tõenduspõhised ja põhjendatud, aga samal ajal need otsused lähevad ka ühiskonda. Ja me peame vähemalt teadma, mis võivad olla ka näiteks kaasnevad riskid sellises suhteliselt veninud, üpriski juba mitmekihiliseks ja keeruliseks muutunud kriisis, ka sotsiaalsed riskid. Ja mitte ainult riskid, vaid ka sotsiaalsed võimalused, sest ükski kriis ei ole lõpuni ainult halb, kuigi meile selle sees olijatena võib tunduda nii, et see on ainult halb ja mitte midagi head seal ei ole. Aga millised on ka ootamatud avanevad võimalusteaknad.

Ja tegelikult, kui me professor Maimetsaga rääkisime minu võimalikust osalusest, siis me just neid küsimusi ka arutasime. Selles suhtes mina tahaksin ikkagi anda oma parima, et leida ka neid viise, kuidas seda paratamatust ja ka ebameeldivaid otsuseid teha ühiskonnas nii, et oleks võimalikult vähe neid, kes sellepärast põhjendamatult kannatavad. Ma näen eeskätt ikkagi ühiskonna analüüsis ja sellest tuginevalt ka põhjendatud, argumenteeritud soovituste tegemises oma rolli.

Aga praegu, kui on toimunud uue koosseisu - me ju alles alustame tööd - tööle asumine, siis on olnud natukene ka nõuandmist selles osas, kuidas selles uues olukorras võimalikult ikkagi kogu rahvale kasulikult kommunikatsiooni korraldada. Ma ei tee saladust sellest, et minu eesmärk on ikkagi see, et nõukoda eeskätt edastaks harivat sõnumit, põhjendaks, selgitaks, kui vaja.

Poliitilised otsused teevad otsustajad, meie ei ole otsustajad, seda on ka professor Maimets kogu aeg rõhutanud. Meie saame põhjendada oma soovitusi ja avada nende tagamaid. Seda me tahame teha, kui meie käest küsitakse. Sest tõesti, need inimesed, kes seal koos on, on väga head oma eriala spetsialistid, väga palju lugenud, loevad jätkuvalt. Ja ka selles mõttes väga ausad inimesed, et kui tõesti millegi kohta ei ole veel andmeid, siis seda nad ka ütlevad. Aga võib olla kindel, et nii pea, kui infot ja andmeid tuleb, siis seda ka jagatakse ja läbi kaalutakse.

Kuidas te vaatate seda olukorda, kus te pole veel sisuliselt tööle hakanud, aga juba ütlevad kriitikud, et teadlased on valitsuse poolt suukorvistatud, teil ei lasta vabalt rääkida, te ei saa vabalt oma arvamust avaldada?

Eks selline ärevus on mingis mõttes inimlikult mõistetav, sest ega ajakirjanikud ei seisa kuidagi väljaspool ühiskonda ja ei vaata seda kuidagi kõrvalt. Kahtlemata need küsimused võivad olla põhjendatud ja ma saan ka aru, kui inimestel sellised hirmud on. Eks meie ülesanne ole siis selles mõttes ka rahuliku dialoogi läbi tasapisi neid hirme leevendada, sest teadusnõukoja liikmed on selles mõttes avatud suhtluseks, et oma soovitusi põhjendada ja neid taustu avada. Iseasi, kui palju ollakse valmis sellest kuulama ja mida ollakse valmis kuulama, sest kohati põhjendused on väga mitmekihilised, on üks argument, teine ja kolmas. On päris pingutav jälgida seda argumentatsioonirida.

See on juba hariv teaduskommunikatsioon. Eestis on juba see traditsioon täiesti kujunenud välja, mul on selle üle väga hea meel. Ja võib-olla on siin ka uus võimalus seda rakendada ka sellises olukorras, kus me ei edasta juba lõppenud olukordade järeldusi, juba tehtud väga kindla andmestikuga uuringuid, kus olukorrad on juba lahenenud. Et ei ole mitte ainult olukorra järgne, vaid olukorra sees olev, pidev keskkond, kus teadlased viibivad iga päev. Sest teaduse enda n-ö seisund on see, et kogu aeg tuleb uut infot peale ja tuleb seda analüüsida ja vahel leppidagi sellega, et põhimõtteliselt meil ei ole hetkel ideaalseid lahendusi.

Mingis mõttes on see ka ju praegu avalikkusega suhtlemisel üpriski suur väljakutse, mille puhul ei saa vastutust panna ainult ühele osapoolele või kommunikaatorile. Kui meil ei ole paremaid sõnumeid, siis ei tasu sõnumitoojat maha lüüa.

Praegu Eesti lähtub sellest põhimõttest, et parim viis kriisist väljumiseks on vaktsineerimine. Kuidas kommunikeerida vaktsineerimise vajalikkust, et tõsta vaktsineerimisega hõlmatust ühiskonnas?

Seda on näidanud erinevate maade teadusuuringud üsna üksmeelselt, et ikkagi inimesel peab jääma enesetõhususe moment, et ikkagi mina otsustan, mina kaalutlen ja see on minu otsust. Ja küsimus on pigem selles, millise info, milliste argumentide najal see otsus tehakse. Kommunikatsioon saab olla ikkagi see, et tõepoolest seda infot oleks, mille põhjal seda otsust teha.

Seetõttu kommunikatsioon ilmselt peaks olema ka natuke sihtrühmapõhine. Ja ülevaadet, millised erinevad sihtrühmad on, ma ka näen ikkagi koostöös valitsuse kommunikatsioonipartneritega, et vaadata, mida on seni tehtud ja mida saab edasi teha.

Ma rõhutan seda, et olukord ju kogu aeg muutub meie ümber ja seetõttu on ka kommunikatsiooni lähteolukorrad alati mingis mõttes uued. Loomulikult juba tehtu analüüs aitab ka, aga praegu olukord on niivõrd dünaamiline, et meil peab sageli seda ka oskama otsustada, mida ma sellest varasemast teadmiseks võtan, mida annab laiendada praegusesse olukorda. Sest jah, olukord muutub üsna dünaamiliselt seoses uue viirusetüvega, tulevad ka igasugused muud pinged ühiskonda. Neid on alati olnud, aga praegu kuidagi on tunnetatav, et neid on üksteise otsa sattunud väga palju ja see kõik mõjutab ka, kuidas inimesed infot enda jaoks läbi töötlevad, keda nad kuulavad, keda mitte.

Te mainisite, et väga tähtis on jõuda sihtrühmadeni. Üks suurem sihtrühm, kelleni Eestis seni ei ole jõutud, on venekeelne elanikkond. Mida valitsus peaks tegema, et oma sõnum vaktsineerimise vajalikkusest nendeni viia?

Venekeelne sihtrühm massimeedia auditooriumina on oluliselt mitmekülgsem kui mõnikord võib-olla ka meediakajastustest silma jääb. Mul on olnud võimalus just lõpetada üks teadusprojekt, mis oli poliitilise kriisi teemal, mille üks tulemus oli ka tegelikult venekeelse meediaauditooriumi kaardistus ja nii palju kui vähegi võimalik ma seda teadmist tahaks ka selles olukorras kasutada.

Aga tahaks ka toonitada, et küll juba pisut varasemast ajast pärinev kriisi- ja riskikommunikatsiooniuuring, mida ma tegin, näitas, et inimeste käitumismustrid kriisi- või tajutud ohuolukorras on erinevad. Ja massimeediakeskne, seda jälgiv ja selle järgi ka toimetav sihtrühm on üks. Aga on ka selline sihtrühm - ja seal on venekeelse elanikkonna osakaal suurem -, kes ikkagi nn võrgustikulist kommunikatsiooni väga hindab. Ja see ei tähenda sugugi ainult seda, et ma arutan asja sotsiaalmeedias või naabritega, vaid ka erinevad, võib-olla isegi ootamatud ametiisikud või sotsiaalsete rollide või ametite täitjad on seal väga olulised, kas või õpetajad, päästetöötajad, sotsiaaltöötajad, arstid, pereõed. Tegelikult sageli ka ametkonnad, kelle ülesanne ongi infot väljastada. Ka nendega hea meelega räägitakse, kui on see võimalus olemas.

Ma praegu vaatasin ka viimase uuringu küsitluslaine tulemusi ja väga palju mustrid muutunud ei ole. Nagu ütles ka Narva linnapea Katri Raik - ja ma võin kinnitada, et see ongi nii -, et kohalikke infokanaleid ja meediakanaleid koroonakriisi tingimustes kasutatakse sageli ja ka kohalikud ametiasutused on üsna tugevas infoandja või infoallika positsioonis, nende poole sageli pöördutakse.

Professor Maimets on öelnud, et praegune teadusnõukoda ei hakka olema nii avatud suhtlemisega ajakirjanikega, kõikidele küsimustele ei vastata, ennekõike suheldakse valitsusega. Miks selline lähenemine vajalik on ja kas see ei või vähendada teadusnõukoja usaldusväärsust, et jääb selline mulje, et ikka räägite seda, mida valitsus lubab?

Võib-olla ka need sõnad olid öeldud teatud üsna teravdatud ootuse olukorras. Et kõigepealt soovitused jagatakse ajakirjandusega ja siis alles valitsusega - seda kriisiolukorras üldiselt ei kasutata. Ikkagi kõigepealt soovitused, mida teadusnõukoda annab, selles on meil konsensus ja arusaam olemas, et need saavad olema kõigepealt ikkagi valitsuse arutada ja valitsuse laual. Selles mõttes korralduses vähemalt meie praeguste kokkulepete kohaselt ei muutu, et soovitus dokumendina saab ka hiljem avalikuks ja põhimõtteliselt põhjendused, miks soovitused on antud, just teaduspõhised põhjendused, neid on teadusnõukoja liikmed valmis ka jagama. Eesmärk oleks ehk see, et me saaksime seda teha võib-olla natuke ühisemalt. Mis ei tähenda ainult seda, et ainult teadusnõukoja liikmed vastavad alati kõigi juuresolekul.

Küll aga esimene kohtumine ajakirjanikega, mulle tundus just, et me saime päris toreda vestlusolukorra. /.../ Ma saan aru, et igaüks on enda väljaande ja enda põhiloo nimel väljas, aga minu meelest meil tekkis päris hea vestluse või arutluse olukord. Minu meelest on seda vaja nii hästi teadlastele kogemuse saamiseks, kuidas teaduskommunikatsiooni teha arusaadavamalt auditooriumi jaoks, kui ka ajakirjanikele. Sest minu meelest ka ajakirjanikutöö, me teame seda kõik uuringute järgi, on närviline ja läbipõletav, siis miks ei võiks olla ka natuke üldises ärevuse foonis ka natuke rahulikuma arutelu õhkkonda. Ma võib-olla jätkuvalt liiga idealistlikult arvan, et see võiks olla võimalik ja me üritame seda ka edaspidi teha.

Aga jaa, seda küll, et võib-olla võiks mõelda, mida siis küsida ja küsida selles mõttes inspireerivalt, et teadlane n-ö käima saada ja panna teda oma eriala erinevaid kaalutlusi avama. Sest mingis mõttes see olukord on üsna nõudlik, sest kriis on pikalt kestnud, väga mitmetahuliseks muutunud - ta ei ole ainult tervishoiukriis, seal on taga mitmeid teisi kihistusi ka ja me oleme kõik ühtemoodi suhteliselt ärevas olukorras. Et sellega ühiselt hakkama saada, oleks minu meelest vaja ka võib-olla natuke tooni maha võtta ja arutleda, mis on meie riskid, mida me teame sellest olukorrast.

Minu - ilmselt ma pean ütlema praegu - unistus, mitte plaan, sest ma ei tea ju kas see realiseerub, on siiski see, et harivat, arutlevat kommunikatsiooni oleks rohkem. Ja see on tegelikult kõige kvaliteetsem.