Usun, et paljud on tähele pannud last, kes ei ulatu toidupoes riiulil oleva kaubani või olukorda, kus puudega inimene ei pääse näiteks kohaliku omavalitsuse hoonesse. Kahjuks tunnevad siiani paljud end tõrjutuna ka oma maailmavaadete, usu või sättumuse tõttu. Kui tihti üldse mõtleme ühiskonna üldisele vastuvõtlikkusele n-ö normist erineva suhtes?

Vaatame otsa mõnele elulisele näitele meie ümbert, mille on kokku kogunud võrdse kohtlemise võrgustik:

Esimene näide. Õpetaja ei soovinud ratastoolis last tavakooli esimesse klassi vastu võtta, tuues põhjenduseks, et see raskendaks kaasõpilastel keskendumist ja segaks tavapärast töörütmi. Ratastoolis lapse vanemad lubasid seepeale meedia poole pöörduda ja laps võeti siiski vastu.

Teine näide. Samasooline paar soovis üürida korterit. Kui hakati lepingut sõlmima ning kirja oli vaja panna elukaaslase andmed, kirjutas üürile soovija endaga samast soost inimese nime. Selle peale teatas korteriomanik, et tegelikult ta on juba teise üürilise leidnud ega soovi enam lepingut sõlmida.

Kolmas näide. Kindlustusselts keeldus autismidiagnoosiga noorele inimesele õnnetusjuhtumikindlustust sõlmimast. Põhjenduseks toodi, et puuetega inimestele nad õnnetusjuhtumikindlustust ei tee.

Need on kahjuks vaid väike osa takistustest, millega Eesti inimesed oma igapäevaelus kokku puutuvad ja seda üksnes põhjusel, et nad on teatavas vanuses, neil on erivajadus, nad on geid, lesbid või esindavad mõnd kindlat usku või veendumust. Seni kehtiva võrdse kohtlemise seaduse alusel ei ole neil diskrimineeriva kogemuse kahtluse korral võimalik soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole pöörduda ega volinikult juhtumi kohta arvamust taotleda. Praeguseks on sotsiaalministeerium aga välja töötanud võrdse kohtlemise seaduse muutmise eelnõu, mis seda olukorda parandaks ja annaks enamatele inimestele parema ligipääsu oma õiguste kaitseks.

Mida on plaanis muuta?

Praegu sõltub volinikult tasuta hinnangu saamine sellest, millise tunnuse alusel ja millises valdkonnas diskrimineerimist kahtlustatakse. Rahvuse, rassi ja nahavärvuse puhul on kaitse laiem, teiste seaduses nimetatud tunnuste puhul kitsam. Plaanitav seadusemuudatus lubab voliniku poole pöörduda edaspidi ka siis, kui rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse, veendumuste, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine leiab aset näiteks sotsiaaltoetuste- ja teenuste saamisel, hariduses, tervishoius või avalikult pakutavate kaupade ja teenuste osutamisel.

Volinikult saab sellisel juhul tasuta õigusnõu selle kohta, kas diskrimineerimine on toimunud või mitte, ja kuhu oma õiguste kaitseks pöörduda. Volinik ei saa inimesi esindada kohtus, kuid selle hinnangu põhjal on inimesel kergem otsustada, kas ta soovib edasi kohtusse pöörduda või mitte. Väga paljud juhtumid võivad voliniku abil saada lahendatud ka kohtueelselt ja kokkuleppeliselt.

Eestis on praegu kaks seadust, mis teineteist täiendavad – soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus. Hiljuti tegi volinik ministeeriumile ettepaneku nende seaduste võimalikuks liitmiseks.

Seetõttu oleme huvirühmadega ka selle teema arutluse alla võtnud ning hakanud kaaluma, kas nende ühte liitmine võiks luua juurde veelgi suuremat selgust ning paremat kasutatavust. Sel juhul võib seaduste ühendamisel olla perspektiivi, kuid kindlasti ei saa seda teha kiirustades. Nii kutsume sel aastal sotsiaalministeeriumisse kokku huvirühmad, keda need seadused enim puudutavad ning püüame koostöös leida parima ning mõistlikuma viisi, et Eesti seadusandlus siinelavate inimeste põhiõiguste kaitseks veelgi paremaks muuta.