Kui nende kõneluste alguses kõlas rohkelt kriitikat, et lääs ei peaks relv oimukohal Venemaaga kõnelustelaua taha istuma, siis mida see nädal näidanud on? Mida meil sellest kõigest võita oli?

Üks asi, mida läänel on olnud võita, on kasvõi see, et kui Venemaa ikkagi peaks ründama Ukrainat, siis on võidetud veidi aega ja ka ukrainlased on selle võrra saanud paremini valmistuda. Ja teiseks – kogu lääne filosoofias on alati olnud suhtumine, et me vähemalt peame rääkima. Nagu me näeme, meie kõige suuremad mured ei ole täitunud ja venelastega on räägitud väga ühel häälel. Kui alguses võib-olla oligi kerget võbelust, kui venelased oma ultimaatumiga välja tulid, siis hiljem saadi sellest võbelusest üle ja vähemalt NATO-Vene Nõukogus olid kõik liitlased täiesti üksmeelsed.

Milliseid samme võib nüüd Venemaalt oodata? Kreml ei ole teinud mingit saladust nende kõnelustega Moskva rahule jääda ei saa?

On selge, et kui minna nõudma sisuliselt NATO laiali saatmist, siis see kui sinuga ollakse valmis rääkima teatud tehnilistest küsimustest, siis sellega rahul olla ei saa. Mis on Venemaa valikud? Üks variant on öelda, et kui me saame tehnilistes küsimustes läbi rääkida, siis on see meie jaoks suur võit ja mängida seda sisepoliitiliselt niimoodi välja. Teine variant on alustada agressiooniga Ukraina suunal, see on suur risk, aga me ei saa seda kuidagi välistada. Kolmandad on sellised vahepealsed variandid, mis meie jaoks on ka väga riskantsed, kui Venemaa peaks siiski suutma viia oma vägede arvestatava kohalolekuni Valgevenes, mis raskendab meie julgeolekuolukorda.

Kas see võiks olla üks reaalne stsenaarium, et Venemaa päriselt viib täiendavad väed Valgevenesse ja kas lääs võiks põhimõtteliselt sellega omamoodi kompromissina rahul olla? Et vähemalt ei tungi Venemaa Ukrainasse ja vähemalt ei pea minema NATO sõtta?

Ma arvan, et lääs ei ole sellega rahul, kui see juhtub. Ma arvan, et sellisel juhul on meie vaatevinklist igal juhul vajalik täiendav NATO üksuste kohalolek Eestis ja Balti riikides, et meie julgeolekupositsiooni parandada. Kas see on reaalne stsenaarium? Jah, paraku on. Aga ma usun, et siin ei ole viimast sõna öelnud ka Valgevene diktaator Aleksandr Lukašenko, kes on aastakümneid suutnud seda stsenaariumit vältida ja kuigi ta positsioon on praegu palju nõrgem kui varem, siis ta kindlasti üritab seda jätkuvalt vältida.

Millist toetust vajab praegu reaalselt Ukraina, arvestades seda ees seisvat võimalikku kõige mustemat stsenaariumit ja milline on see toetus, millele Ukraina tegelikult loota saab?

Siin on kolm asja. Esiteks, see on poliitiline toetus. See on üsna maksimaalne, mida nad on saanud. Teiseks on see, et Venemaale tuleb teha tagajärjed võimalikult raskeks. Seda nii majanduslikult, et sanktsioonid oleksid võimalikult tugevad kui ka sõjaliselt. Ukraina vajab täiendavat sõjalist toetust lääneriikidelt.

Aga seda näha ei ole hetkel?

Ei, ma usun, et samme selles suunas toimub. Sellest võib-olla meile kogu aeg ei teatata, aga neid samme ikkagi toimub ja ma arvan, et kui Venemaa agressioon tuleb, siis neid samme toimub kiirenevas tempos.

Kas USA senine reaktsioon võib olla pannud Kremli mõtlema, et kas ikka tasub seda teha, sest see sanktsioonide pakett on seekord veenvam kui varem?

Ega me täpselt ei tea sanktsioonide paketis on, aga vähemalt on jäänud mulje, et need on väga jõulised sanktsioonid.