Viivikonna põlevkivikarjääri hiilgeajal elas alevis üle 5000 inimese. Praegu on neid alles jäänud vaid poolsada, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Aastakümneid tagasi väljus Viivikonna koos enamiku elanikega põlevkivitööstusest. Sest kui polnud tööd, siis polnud ka raha, mille eest arveid maksta ja perele süüa osta.

Nadežda Litvinenko kolis kaheksa aastat tagasi Viivikonda, sest ta hindab külakese vaikust ja puhast õhku. Palgapäeval alampalgast vähem raha kontole saav naine kütab oma kodu puudega nagu enamik Viivikonna inimestest. Seetõttu pole elanike elektriarved üüratud, kuid väikese sissetulekuga inimeste eelarve viib see siiski tasakaalust välja.

"Elektriarve oli 80 eurot, tavaliselt on 27-30 eurot ja tuleb arvestada, et praegu pole kasutanud elektripliiti ja muudki ehk tõus on umbes kolm korda. Eks maksame arved ära ja siis sööme, mida saame," ütles Litvinenko.

Ka üks teine Viivikonna elanik Rinat Yakupov ütles, et tema elektriarve kahekordistus ning tema selliseks hinnatõusuks valmis ei olnud. "Eelmisel kuul maksin 27.35, aga nüüd just sain arve ja arve oli 61.90," sõnas ta.

Kuigi arved on tavapärasest mitu korda kõrgemad, siis elektrikulude hüvitist küsida ei taheta.

"Ei küsi toetust, sest uurisin ja öeldi, et kui mulle jääb maksude
maksmise järel 150 eurot elamiseks, siis pole mõtet toetust küsida," ütles Viivikonna elanik Nadežda Vassiljeva.

Nadežda Litvinenko lisas, et on kuulnud toetuste maksmisest absurdseid lugusid.
"Olen kuulnud, et toetust on makstud 20 eurot ja üks, kelle arve oli 1000 eurot, sai toetust 70 eurot. See on ju jama," sõnas Litvinenko.

Viivikonnas hakati põlevkivi kaevandama juba 1930. aastatel. Euroopa energiakriisi üheks põhjuseks on see, et loodust saastavaid tehnoloogiad asendavat puhtamat elektritootmist on lisandunud liiga aeglases tempos. Pika ajalooga põlevkiviasula rahvas leiab, et alles peaks jääma ka põlevkivielektrijaamad.

"Ma arvan, et põlevkivist loobuda pole mõtet, nii peaks jätkuma. Kui oleks võimalik, siis kütaks ma sellega oma koduahjugi," ütles Nadežda Vassiljeva.

Samas on inimesed ka ääremaal valmis uuteks lahendusteks, kui need oleksid neile kättesaadavad. Oma tervise põlevkivikaevandustes töötades rikkunud Rinat Yakupov paneks näiteks oma kodule päikesepaneelid.

"Kui riik soovib, et ma paneks päikesepaneelid, siis ma küsin, kas ta ka toetab seda. Kui riik aitaks, siis ma läheks üle roheenergiale. Aga kui ma pean seda tegema oma raha eest, siis seda raha mul pole kuskilt võtta. Ma saan pensioni 400 eurot ja selle eest ei saa ma midagi. Pangast laenu küsima minnes ei hakka keegi mind isegi ära kuulama," lausus Yakupov.

Pärnus tekitab elektri hind muret farmiloomade turvakodule

Pärnus Ranna Rantšona tuntud farmiloomade turvakodus ehk laudas ei ole väga palju elektrit kulutavaid seadmeid, aga elektriarve on siingi märgatavalt kasvanud. Ja raskemad ajad, kus loomadel hakkavad järglased sündima, on farmiloomade turvakodu perenaise Ande Arula sõnul alles ees.

"Me aasta aega olime sunnitud generaatoriga elama, see on meil tuttav tunne, kui peaks elekter ära minema. Aga ikkagi 30-lt eurolt on ka meil kasvanud see elektriarve 200-ni. Ja seda enam, et meil on nüüd varsti seda veel rohkem vaja, kuna on sündimas kitsetalled, kes vajavad seda soojalampi. Ja see on sama hea, kui paned korraliku puhuri seina. Ja see peab huugama 24 tundi ööpäevas," ütles Arula.

Farmiloomade turvakodus valitseb täielik kommuun ehk ühismajand, sest sugugi kõik loomad ei ole eraldi aedikus, vaid jooksevad vabalt ringi, suhtlevad omavahel ja inimestega. Nii ei pelga üks loom teist ja kõik on ka inimestega harjunud. Ande Arula ütleb, et täpselt ei jõuagi ta neid isendeid kokku lugeda, sest näiteks merisead paljunevad kiiremini kui ta jõuab neid ära anda. Kokku on loomi-linde siin alla 500. Kuidas loomad turvakodusse satuvad?

"Põhiline on ikkagi see, et lihtsalt inimesed kolivad maalt ära, loomi pole kuhugi panna. Keegi vanainimene või vanaema läheb hooldekodusse, tal on mingi kits või lammas on järgi jäänud, keda pole kuhugi panna. Kuidagi on see juba teada, et selline koht on Eestimaal olemas. Ja siis nad ei jäta jonni, kui saavad oma looma mulle ikka ära anda. Siis nad saavad rahus kuskil olla. Päris palju on selliseid loomi. Sellised loomad on ju ka inimestega väga harjunud, ja kuidagi selles keskkonnas nad sotsialiseeruvad väga kiiresti. Kui on mingi arg loom, kes ei ole inimesi näinud - lased ta siia sisse. Ta lihtsalt siin on. Ja varsti on ta ka selline, kes tuleb sööb sul peost, jookseb järgi ja kõik on sõbrad. Ka võõrad inimesed," rääkis Arula.

Talvel farmiloomade turvakodus kuigi palju külastajaid ei käi ja see teeb mõistagi murelikuks, sest ei kasva üksnes elektrihind, vaid kõik muugi. Nii ei jää Ande Arulal muud üle, kui üleüldisele hinnatõusule vastu astuda ja külastajatele pilet odavamaks teha. Nii see nüüd ongi, igaüks võib lähemalt uurida.