Urmas Espenberg: kärsitu ja paindumatu Euroopa kliimapöördelises lõksus
Maailma kliimapoliitikas on maad võtmas pragmaatilisem suund ning asja üheks initsiaatoriks olnud rohepaanitsev Euroopa kipub reaalses rohepöördes hoopis luuseriks jääma, kirjutab Urmas Espenberg.
On see hea või halb jäägu igaühe enda otsustada, kuid just selliseks kipuvad asjalood kujunema, sest koroonaviirusest, lokaalsetest sõdadest ja massiimmigratsioonist räsitud maailm vajab kosumist ega ela kohe otsa sadavat rohešokki lihtsalt üle.
Glasgow kliimakonverentsile paljudes õhku saastavates eralennukites kokku kogunenud ja suuri sõnu teinud riigipead andsid sel moel sümboolse ja omamoodi silmakirjaliku sissejuhatuse üritusele, mida tituleeriti kui tähtsaimat kohtumist pärast Pariisi läbimurdelist kliimalepet.
Kuigi Šotimaa konverentsisaalides võngutati tähtsate nägudega rohkelt sooja õhku ja räägiti vajadusest võidelda inimtekkelise kliimasoojenemise vastu, siis tegelikkuses kumas suurriikide seisukohtadest läbi soov keskenduda pigem oma majanduste turgutamisele ja inimeste heaolu tagamisele, kui kliimaambitsioonide täitmisele.
Euroopa Liit paistis olevat paraku ainus sinisilmne kliimaidealist, nõudes ülikiiret rohepööret ja seda nui neljaks kasvõi konkurentsivõime kaotuse ning rahva heaolu arvelt.
Enne Glasgow kliimakonverentsi kõlasid meedias appikarjed, et Glasgow olevat viimane võimalus päästa viie aasta eest Pariisis sõnastatud globaalne eesmärk hoida kliimasoojenemine pluss 1,5 kraadi piires. Selle saavutamiseks olid kümned teadlased, mõttekojad ja analüütikud joonistanud sadu teekaarte, mis jõudsid üsnagi erinevate järeldusteni, mida, kuidas ja millal peaks globaalne kogukond tegema, et eesmärki saavutada.
Siin tuligi aga esile kõige suurem erinevus Euroopa "kõike on vaja teha ruttu ja palju" lähenemise ning paljude teiste riikide märksa tasakaalukamate ning majandusarengut enam väärtustavate poliitikate vahel.
Juba enne COP26 algust üritas maailma suurimaid tööstusriike koondav G20 suuresti Euroopa Liidu initsiatiivil sõnastada ambitsioonikat eesmärki loobumaks kivisöe kasutamisest energia tootmisel. Lõpuks aga ei suudetud selleski lõpuni kokku leppida, vaid jõuti välja üksnes lubaduseni vältida investeeringuid söejaamade ehitamiseks kolmandatesse riikidesse.
Lisaks Hiinale, kus asub ligi pool maailma söejaamadest ja mis plaanib 2030. aastaks suurendada nende mahtu praegusega võrreldes veel kolmandiku võrra, oli resolutsioonile vastu näiteks Austraalia. Mis siis, et viimanegi on võtnud sarnaselt EL-iga eesmärgiks jõuda siseriikliku kliimaneutraalsuseni aastaks 2050. Ikkagi kaitses Austraalia kiivalt oma suuruselt teise ekspordiartikli kivisöe nõudluse elujõulisust.
Erilist silmakirjalikkust etendas aga antud küsimuses Euroopa oluline liitlane USA. Näis, et president Joe Bideni jaoks on hoopis tähtsamad ees ootavad vahevalimised ja "söeosariikide" hääled, mistõttu oli suurriik Glasgow's n-ö söest väljumise küsimuses äärmiselt reserveeritud.
Sarnaselt paljudele teistele suurriikidele näib aina pragmaatilisemat kliimapoliitikat viljelevat ka EL-i üks lähimaid partnereid Norra, kes pole veel kordagi mõista andnud, et kavatseks loobub oma tohutust naftaekspordist.
EL seevastu on otsustanud võtta teise kursi ning loodab läbi karmide abinõude nagu siseriiklike majanduste kurnamine ja koos sellega paraku ka rahvusvahelise konkurentsivõime langetamine, jõuda ennaktempos nn pühade kliimaeesmärkideni.
Peamiseks tööriistaks selles strateegias on olnud paljukiidetud (või paljukirutud, sõltub vaatepunktist) EL-i heitkogustega kauplemise süsteem ETS. Võib vaielda selle üle, kui palju praeguseid rekordilisi energiahindu mõjutab CO2 kvoodihind, kuid igal juhul on selge, et hetkel valitsevat hinnataset ennustas Euroopa Komisjongi alles 2030. aastaks.
Praegustest rekordkõrgest ETS kvoodihindadest võidavad aga vaid turul spekuleerivad finantsinvestorid, samal ajal kui taastuvenergiatööstus, tavaline kodanik ning EL-i majandus tervikuna kaotavad sellest märgatavalt.
Äärmiselt asjatundmatu ja kohatu näib olevat ka EL-i juhtide arvamus, et äärmiselt kõrge CO2 kvoodihind kuidagi kiirendab rohepööret. Kõrge kvoodihind ei pane tuulikutehaseid ega uusenergiaallikatele erinevaid hinnalisi ja piiratud saadavusega metalle töötlevaid tööstusi kiiremini kerkima.
Pudelikaelad globaalsetes tarneahelates ja hüppeliselt tõusnud energiahinnad tähendavad hoopis seda, et EL-i taastuvenergiatööstused ei suuda isegi oma eelmiste aastate tootmisvõimsusi hoida, rääkimata nende järsust tõstmisest.
Taani tuulikugigant Vestas on sellel aastal koguni kaks korda pidanud oma tootmismahtusid alla hindama. Turud on olnud armutud ja ühe maailma suurima tootja aktsia hind on langenud aasta algusega võrreldes 33 protsenti. See aga näitab, et lootus kõrgetest CO2 kvoodihindadest kui rohepöörde võluvitsast, ei päde.
Reaalsust eitava ja vigu mittetunnistava Euroopa Komisjoni suutmatus ähvardab hoopiski hävitada EL-i tööstuse ja tema majanduse konkurentsivõime. Sealjuures toomata kaasa ka lõppeesmärgi ehk kliimavõidu saabumist. Seega täielik lose-lose stsenaarium, mille realiseerumist ei tahaks küll kuidagi näha.
Euroopa Liidu stiilis majandust kurnavat kvoodikaubandust pole praeguseni rakendamas mitte ükski teine riik maailmas. Tõsi, viimasel ajal on siin siiski midagi toimumas.
Maailma suurim atmosfäärisaastaja Hiina alustas sel aastal oma emissioonikaubandusega. Teine Kagu-Aasia suurvabrik Indoneesia on sarnaseid plaane tutvustanud. Kuid mainida tasub seda, et Hiinas on kvoodihind umbes kümme korda madalam ja Indoneesia plaanib kehtestada maksu, mis on 30 korda väiksem kui EL-i kvoodituru hetke hind. USA, India, Brasiilia ja paljud teised suured tööstusriigid pole isegi nii kaugele jõudnud.
On arusaamatu, kuidas EL näeb oma tööstuse tulevikku olukorras, kus samade riikidega konkureeritakse otseselt globaalsetel turgudel. Vestase näide tööstust valitsevatest raskustest on hoiatav: EL-i kliimapoliitika on kabelimatsu andmas samadele ettevõtetele, mis peaksid meile juba "müütiliseks" muutuvat rohepööret võimaldama.
Tegelikkuses saavad kõik aru vajadusest vähendada CO2 kontsentratsiooni atmosfääris, erimeelsused tekivad aga selles, kuidas eesmärgini jõuda. Näiteks USA on oma plaanides palju rohkem rõhku pannud innovatsioonile ja võimalikele tulevikutehnoloogiatele, mis CO2-te atmosfäärist eemaldavad.
Kui mõelda kasvõi sellele, et veel 15 aastat tagasi ei suudetud ette kujutada sellises mastaabis tuulikut, mille üks tiivaring suudab elektrit anda pea tervele linnajaole, siis on täiesti reaalne, et praegu veel prototüüpidena eksisteerivad tehnoloogiad suudavad tulevikus efektiivselt õhus sisalduvat CO2 vähendada.
EL-i tee kliimaneutraalsuseni on oma ressursimahukuse poolest aga üsna utoopiline. Nii näiteks tuleks vajalikus mahus tuulikute rajamiseks kasutusele võtta 40 korda enam ressursse, kui seni tuuleenergeetikas kasutatud on.
Elektriautode puhul tähendab ambitsioonikate plaanide järgimine aga sisuliselt auto tootmiseks kasutatava energia ja kulumaterjalide duubeldamist võrreldes tavasõidukitega. Selliselt muutuva tööstussektori ülesehitamine pole EL-i ette nähtud tempoga lihtsalt võimalik, efektiivsusest rääkimata.
EL-i kliimapoliitikat vaadates tuleb meelde vene legend Ivan Sussaninist, vene talupojast, kes juhatas vaenlased enda järel sohu, kus kõik oma otsa leidsid. Ainuke erinevus kuulsa legendiga seisneb selles, et kui kliimapoliitikas on EL juba kaelani sohu vajunud, siis teised riigid vaatavad uppuvat kaaslast kaugelt, vangutavad pead ja otsustavad oma sihtpunkti teistsuguse ringiga välja jõuda.
Toimetaja: Kaupo Meiel
