Mereimpeeriumid tegid selget vahet oma kodanike ja kolooniate elanike vahel. Metropoli kodanikel oli üldreeglina rohkem õigusi. Venemaal oli kõik vastupidi. Pärisorjad olid valdavalt venelased. Ja ülemklassist oli näiteks 19. sajandi algul enamus mitte-venelased, kuigi hiljem olukord muutus.

Välismaalane olla oli isegi hea toon. Juba Ivan Groznõi olevat väitnud, et on tegelikult sakslane. Preisimaalt pärit keisrinna Katariina Teine kutsus aga innukalt sakslasi koloniseerima Vene alasid, eriti n-ö uudismaid. Korraldati isegi immigratsioonireise, mille käigus kolonistid toodi Saksamaalt Kroonlinna ja sealt edasi paari tuhande kilomeetri kaugusele Volga alamjooksule.

Pärast Napoleoni sõdu toimus Vene armee veteranide asustamine kolooniatesse algul Novgorodi lähistel ja siis Ukrainas. Prantsuskeelsetes ametlikes paberites nimetatigi asundusi just kolooniateks. Kohalikud elanikud asustati aga uusasunike teelt mujale või siis assimileerusid nad veteranidega.

Selline massimigratsiooni poliitika on Venemaale olnud omane sajandeid. Terveid rahvaid paigutati eri põhjustel ümber nii sunniviisiliselt kui ka mõne nii-öelda ülla eesmärgi nimel. Meenutagem kasvõi uudismaade hõlvamist või Siberi suurprojekte. See mõtteviis on praegugi veel jõus, kasvõi kaitseminister Sergei Šoigu plaan rajada Siberisse tühja koha peale mitu uut miljonilinna. Seega on eksperimendid rahvaga Vene impeeriumile ajalooliselt omased.

Koloniaalterminoloogia muutus aga mingil hetkel Vene tsaaririigi ametnikkonnale vaata et normiks. 19. sajandil hakkasid seda kasutama ajaloolased ja hiljem ka Peterburi bürokraatia. Aastail 1907-1917 ilmus isegi ametlik ajakiri Voprosõ kolonizatsii (Koloniseerimise küsimused). Selle terminoloogia võtsid algul üle ka bolševikud poolt, kuid Stalini ajal asi hääbus.

Koloniseerimisel oligi Venemaal kaks suunda: väljapoole ja sissepoole. Üks suund oli Ida-Euroopasse, Kesk-Aasiasse, Lähis-Itta ja Vaiksele ookeanile. Teine aga Tuulasse, Orenburgi ja Odessasse.

Laienemise järel toimus justkui koloniseerimise teine laine, omaenese territooriumi uuskoloniseerimine. Mõnede uurijate arvates ranget piiri välis- ja sisekoloniseerimisel ei olegi. 16.-17. sajandil oli koloniseerimise mootor karusnahakaubandus. Inimestele ja loodusele selle käigus tähelepanu ei pööratud.

Kui karusnahaäri lõppes, saabus nafta ja gaasi aeg. Kuid põhimõtted jäid samaks. Oli rühm isikuid, kellel ametikoha, altkäemaksu või mõne muu eelise tõttu oli võimalus loodusvaradelt teenida. Ja olid inimesed, kes selleks tööd tegid. Ja olid nende alade põliselanikud, kelle saatus kedagi eriti ei huvitanud. Kogu tegevust turvasid julgeolekujõud.

Kui need kategooriad kolooniatele projitseerida, olid olemas koloniaalvõimude esindajad, metropolist pärit ärimehed ja lähetatud või kohapealt palgatud turvamehed. Ning kohalik elanikkond, kellel oli õnnetus elada loodusvarade poolest rikkas piirkonnas. Tulu neist loodusvaradest põlisrahvani üldiselt ei jõudnud ega jõua nüüdki.

Huvitav on märkida, et isegi nafta ja gaasi transpordikanalid on paljuski kattuvad omaaegsete karusnahatranspordi teedega. Ja karusnahku mõõdeti omal ajal tünnides nagu naftat praegu barrelites. Muide, gaasitoru Nord Stream kulgeb sisuliselt piki omaaegset Hansaliidu kaubateed. Kasum on alati olnud arengu mootor, kuid Venemaal on see kaasa toonud kohaliku looduse ja põliselanike eluviisi kahjustamise või isegi hävitamise. Toob praegugi.

Selleks, et põlisrahvast vaos hoida, tuli keskvõimul aeg-ajalt moosida kohalikke satraape, pakkudes neile kohapeal või keskuses soodsaid tingimusi ja võimu. Nii on Tšetšeenia eesotsas Ramzan Kadõrov, kes kõigi tsiviliseeritud ühiskonna reeglite kohaselt peaks ammu kohtu all olema. Või Tõvast pärit Sergei Šoigu, kelle väikesel kodumaal on tema ümber terve isikukultus arendatud.

Kui omal ajal andis karusnahakaubandus võimaluse rikastumiseks väikesele rühmale inimestest, siis sama on praegu gaasi ja naftaga. Karusnahakaupmehed käsitlesid nahkade päritolualasid kui kolooniaid, mida tuli viimseni ära kasutada.

Kolonisaatoritena käituvad ka paljud praegused Vene oligarhid. Nad on justkui venelased, kuid suur osa nende omandist asub lääneriikides. Ehk nad on samal ajal ka välismaalased, kellest paljudel isegi teise riigi pass taskus. Ajakirja Forbes hinnangul hoiavad 55 Vene miljardäri oma raha offshore'ides ehk paikades, kuhu Vene võimud ligi ei pääse.

Londonis elab umbes 250 000 rikast venelast, kes seal oma kodukolooniast välja veetud raha kasutavad. Enamus venemaalastest elab aga kolooniaasukate seisundis kodumaal, millest nende kaasmaalased rikkusi välja pumpavad.

Seega võib väita, et juba sajandeid on Venemaa juhtkond, ükskõik kuidas seda siis mingil ajahetkel ka nimetatakse, olnud elanikkonna jaoks nagu välismaalased. Nagu kolonisaatorid. Ja see ülemklass suhtub rahvasse kui mitte avalikult, siis vähemalt omavahel kui nähtusesse nimetusega "bödlo" ehk eesti keeles "lojused". Koloniaalpoliitika plaanis on märkimisväärne just asjaolu, et kolonisaatorid ja koloniseeritavad kuuluvad valdavalt samasse etnilisse rühma.

Kui kokku võtta Aleksander Etkindi ja mitmete teiste autorite arvamused, siis on Venemaal muude ajalooliste jätkuvuste kõrval püsiv ka sisekoloniseerimispoliitika väikese grupi huvides ja rahva enamuse arvel. Ja see suhtumine aitab vahest selgitada ka valulist soovi saada tagasi omal ajal koloniseeritud alasid, mis vahepeal oma saatuse enese kätte võtsid. Mida oligi tarvis tõestada.

Viited lugemishuvilistele

• Alexander Etkind,  "Internal Colonization. Russia's Imperial Experience", 2011.
• Империя должна озвереть - VTimes
• Исцеляющий ландшафт. Постсоветская Россия глазами географа (svoboda.org)
• Россия как колония – аналитический портал ПОЛИТ.РУ (polit.ru)
• Империя, свались с наших плеч / Проблемное поле / Главная - Русский журнал (russ.ru)