Tallinna ukrainlaste kogukonna üks eestvedaja Bogdan Ljutjuk ütleb, et siinsed ukrainlased jälgivad südmuste arenguid emamaa piiride ääres murega. Samas pole sõda Ukraina jaoks midagi uut – see on käinud alates 2014. aastast.

"Praegu kui me räägime siin teiega, siis mehed on kaevikutes ja kuulid lendavad ja sõda käib," ütles Ljutjuk "Aktuaalsele kaamerale".

Ljutjuk oli viimati Ukrainas poolteist kuud tagasi. Tema sõnul on väga raske hinnata, kui paljud võiksid Venemaa rünnaku korral kodumaalt lahkuda. "Kindlasti on palju neid, kes jäävad kaitsma oma emamaad ja sel pole vahet, kuskohas nad elavad. Kas nad on lääneukrainlased või idaukrainlased. Neid on päris palju. Kindlasti keegi katsub ära minna. Lapsed ja pered viiakse kuhugi turvalisemasse kohta," ütles ta.

ÜRO hinnangul vajab Ida-Ukrainas humanitaarabi ligi kolm miljonit inimest, ütleb mittetulundusühingu Eesti Pagulasabi juht Eero Janson. Eesti Pagulasabi on alates 2014. aastast toetanud Ida-Ukraina rindelähedastes asulates nii eakaid kui ka lapsi.

"Kui me mõtleme tagasi selle Ukraina sõja alguse peale 2014.-2015. aastatel, kui Eestisse jõudis ka varjupaiga taotlejaid Ukrainast siis tegelikult need arvud oli võrdlemisi väikesed. Sest suurem osa nendest, kes Eestisse tulid teistel alustel – nad tulidki töötamise ja õppimise põhjustel ehk nad sellesse varjupaiga süsteemi otseselt ei sisenenudki," ütles Janson.

Ukrainlaste suurearvulised kogukonnad on paljudes riikides – Poolas, Soomes ja Eestis ning Jansoni arvates võiksidki Eestisse tulla eelkõige need inimesed, kelle jaoks pole Eesti päris võõras koht.

"Valdavalt ma usun, et tulevad inimesed, kellel on Eestiga mingi side. Näiteks sugulased ja tuttavad siin kohapeal või töötamise võimalused. Kes on näiteks käinud, Eesti on aastate jooksul vastu võtnud väga palju sesoonseid töötajaid, ka Ukrainast," rääkis Janson.

Põgenike mahutamiseks vajaks riik abi ka kaitseliidult ja mittetulundussektorilt

Sõja jalust Eestisse elama asumiseks on mitu võimalust. Üks neist on tulla viisaga.

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütles, et suure tõenäosusega pöörduvad viisaga Eestisse saabuvad ukrainlased varem või hiljem koju tagasi. Teine võimalus on paluda varjupaika ja taotleda rahvusvahelist kaitset.

Riisalo ütles, et kui Eesti tavapärane valmisolek rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmiseks on sada majutuskohta, siis hädaolukorras suudab Eesti vastu võtta kuni 2000 sõjapõgenikku.

"Aga selge on see, et 2000 on meie jaoks ka väga suur number ja see tähendab, et me peame vaatama täiendavaid majutuskohti, läbi arutama selle siis samm-sammult kohalike omavalitsuste ja kogukondadega. Küsima abi kindlasti ka Kaitseliidult ja mittetulundussektorilt. selleks, et inimestel valmistada kas või pakkuda lihtsalt ka emotsionaalset tuge," sõnas Riisalo.

Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming ütleb, et juhul, kui Eestisse peaks saabuma väga palju sõjapõgenikke siis saavad nii Kaitseliit kui ka Naiskodukaitse olla toetavas rollis. Kaitseliit saab vajadusel appi minna politsei- ja piirivalveametile.

Naiskodukaitsel on oskused, mida läheb vaja erinevate kriiside ajal. Näiteks suudavad nad toitlustada laulupeo täie rahvast. Universaalsete oskustega on evakuatsioonirühmad, mis tegutsevad juba kõikides maakondades.

"Need pädevused ongi seal näiteks inimeste registreerimine, reguleerimine, esmase esmaabi tagamine, masside toitlustamine, ka lastega tegelemine ja nõnda edasi. Selliseid erialaseid kompetentse koondav üksus, kes on meie nägemuses väga universaalne ja kindlasti on kasutatav väga paljude võimalike kriiside puhul, mida me täna võime ette kujutada või ei pruugi ette kujutada," ütles Tooming.

Signe Riisalo ei soovi vastata küsimusele, et kuhu võiks sõjapõgenikud elama panna juhul, kui neid tuleb tõepoolest palju. Riisalo ütleb, et see küsimus vajab kõigepealt läbi arutamist omavalitsustega. Samuti pole veel ka riikidevahelisi kokkuleppeid abistada üksteist siis, kui põgenike arv mõnele riigile üle jõu käima hakkab.

"On ütlematagi selge, et kui mõnele Euroopa Liidu liikmesriigile langeb väga suur koormus, siis solidaarsusprintsiibist lähtudes me loomulikult ka oma abistava käe ulatame. Millal üldse inimeste numbreid puudutavad diskussioonid võivad alata, on raske öelda," ütles Riisalo.

Enim kaitsetaotlusi tuli Eestisse 2015. aastal Ukrainast

Eesti ukrainlased pole jäänud Ukrainas toimuvat vaid eemalt jälgima. Alates Maidanist on nad käinud vabatahtlikutena Ukrainas, aidanud haavatuid ning ümberasujaid. Seega on neil kogemused, mida võib vaja minna.

"Mida meie siin ukrainlaste vahel oleme mõelnud, et me võime mõned inimesed vastu võtta mõneks ajaks. Need numbrid ei ole suured, aga ikkagi me saame aidata infoga ja võib-olla infotelefoniga, et  koordineerida. Kindlasti tekib palju küsimusi korralduslikult. Dokumendid ja nii edasi. Juriidiline abi saab olla toeks, sotsiaalne abi ja vabatahtlikud saavad ka aidata sisseelamise protsessis," rääkis Bogdan Lujtjuk.

Eelmise aasta lõpu seisuga elab siseministeeriumi andmetel Eestis 349 rahvusvahelise kaitse saanud inimest. See moodustab kõigist Eesti elanikest 0,02 protsenti.

Viimase kuue aasta jooksul on Eestilt rahvusvahelist kaitset taotlenud kokku 731 inimest. Kõige rohkem ehk 226 kaitsetaotlust tuli Ukraina sõja tõttu aastal 2015.

Rahvusvahelise kaitse sai Eestilt märksa vähem inimesi, kui seda taotles. Reeglina saab rahvusvahelise kaitse 30-40 protsenti taotlejatest. Tavarändega saabunutest sai viimase kuue aasta jooksul rahvusvahelise kaitse 291 inimest.         

Euroopa Liidu rändekava alusel sai Eestis ajavahemikus 2016-2019 rahvusvahelise kaitse veel 213 inimest.

Eelmisel aastal anti rahvusvaheline kaitse 46 inimesele. Nende peamised päritoluriigid on Afganistan, kust tuli 14 inimest ja Venemaa, kust tuli 12 inimest.