Mida võib Venemaa sõjast saada? Territooriumid, aga kui suured? Näiteks kogu Ida-poolse Ukraina Dnepri jõeni. Seal võiks luua nn Novorossia, mis astuks Venemaa koosseisu või jääks tunnustamata riigiks nagu Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Kuid vaevalt oleksid nende territooriumide elanikud Moskvale lojaalsed. Lisaks oleksid lääne sanktsioonid valusad.

Peamine on aga see, et Venemaa julgeolekut ei tugevda see mitte kuidagi. Novorossia piiri taha tuleksid samad raketikompleksid, mida Vladimir Putin oma sõnul nii kardab. Vladimir Putin mainis mullu novembris, et kui need raketisüsteemid tuleksid Harkivi linna Ida-Ukrainas, jõuaksid raketid Moskvasse kiiremini kui kümne minutiga. Novorossia piiri tagant kasvaks see aeg veerand tunnini. Kas siin on suurt vahet? Milleks siis on Putinil sõda vaja?

Ukraina jaoks tähendaks sõda möödapääsmatut kaotust, arvestades Venemaa ja Ukraina armee võimekust. Kaotus tähendab territooriumide ja elanikkonna kaotamist ning Ukraina sõjajõudude hävitamist. Võib öelda, et Ukraina jääb mõneks ajaks oma armeest ilma. Milleks siis Volodõmõr Zelenskile on sõda vaja?

Lääs USA-ga eesotsas on veendunud, et sõda on faktiliselt möödapääsmatu. Valitseb ettekujutus, et Putinil pole mingit loogikat, ta võib rünnata Ukrainat lihtsalt seetõttu, et tal tekkis selline soov. Lääne diplomaadid lahkuvad Kiievist Lääne-Ukrainasse Lvivi linna. Erinevad valitsused kutsuvad üles oma kodanikke Ukrainast lahkuma kuni see on veel võimalik. Võimalus Kiievist kuhugi edasi lennata on juba ohu all. Suurem osa tsiviillennukitest on lennufirmadel liisitud ja kindlustusfirmad hakkasid juba keelama nende lennukite lendamist Ukraina õhuruumis.

Inimestele antakse mõista, et kui te tahate Ukrainast lahkuda, siis tehke seda juba täna, sest homme võib juba hilja olla. Samal ajal on Donbassi kaevikutes kõik suhteliselt rahulik. Kolm-neli haavatut nädalas, see on viimase kolme-nelja aastal jooksul olnud rindejoonel tüüpiline olukord.

Lääne meedias on venelaste sissetungimise kuupäeva juba mitu korda täpselt mainitud ja siis kogu aeg edasi lükatud. Viimane info Ameerika ajakirjast Politico: sõda algab 16. veebruaril. 

Seda on aga raske uskuda. Esmaspäeval ja teisipäeval külastab Kiievit ja Moskvat Saksamaa kantsler Olaf Scholz. Vaevalt saadab Vladimir Putin väed kohe peale läbirääkimisi Scholziga Ukrainasse. Seda enam, et Putin kui ka Venemaa juhtkond on öelnud, et nad ei kavatse alustada sõda. Alustada sõda selles olukorras tähendaks "näo kaotamist" nii lääne kui ka oma elanikkonna silmis.

Lääneriigid, eeskätt USA, räägivad uutest karmidest sanktsioonidest, juhul kui Venemaa peaks Ukrainasse sisse tungima. Mida me aga teeme siis, kui sissetungi ei tule? Kas me hakkame Ukrainale seletama, et me hirmutasime Venemaad sanktsioonidega ja päästsime ukrainlasi sõjast, mille võimalikkusesse nad ise ei uskunud?

Sõjaeelne hüsteeria kestab juba kaks kuud ja me oleme juba hirmust väsinud. Tekib küsimus, et kui sõda ei ole kellelegi kasulik, siis äkki kellelegi on kasulik sõjahüsteeria õhutamine? Kuidas siis võiks lõppeda praegune Ukraina ümber tekkinud kriis?

On ilmselge, de-eskaleerimise märgiks võiks saada Vene vägede tagasitõmbamine Ukraina piirilt. Vladimir Putin ei hakka seda aga tegema, kui ta ei saa selle eest midagi vastu. Mis see olla võiks? Venemaa räägib aastaid, et Kiiev peab täitma Minski kokkuleppeid ehk alustama otseseid läbirääkimisi separatistidega. Ukraina loobub aga nendest läbirääkimistest kaheksandat aastat, pidades nn Donetski ja Luhanski Rahvavabariike Moskva käepikendusteks ja terroristideks.

Nüüd võib see olukord muutuda. Lääs võib Kiievile seletada, et sõja vältimise nimel tuleb kontakteeruda separatistidega otse. See võiks Moskvale sobida ja ta tõmbaks väed piirilt tagasi. Ameerika Ühendriikide president Joe Biden võiks olla uhke, et päästis Ukraina sõjast. President Putin võiks aga uhke olla, et Kiiev alustas lõpuks läbirääkimisi Donetski ja Luhanskiga. See ju tähendaks, et Ukraina tunnistas konflikti siseriiklikuks ja Venemaal ei ole sellega mingit pistmist.

Nii et lõpuks jääb kaotajaks ainult Ukraina, keda alguses hirmutati möödapääsmatu sõjaga ja siis sunniti Venemaa tingimused vastu võtma. See on kurb prognoos ja ma tahaksin eksida. Aga muud väljapääsu praegusest kriisist ma hetkel ei näe.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.