Kõrghariduse rahastamisega on lood nigelad. See on võrreldes kümnenditaguse ajaga kukkunud kolmandiku võrra, langedes juba all ühe protsendi SKT-st, samal ajal kui tasuta kõrgharidust pakkuva riigi minimaalne soovitav tase oleks vähemalt 1,5 protsenti. Rektorite sõnul on kõrgharidussektorisse, isegi samal tasemel jätkamiseks hetkel vaja saja miljoni euro suurust lisasüsti.

Kui jälgida kõrghariduse ümber käivat ühiskondlikku debatti, siis hakkab silma, et sõna võtavad peaasjalikult ülikoolidega seotud inimesed ise. Poliitikute seisukohti sel teemal peaaegu ei kohtagi. Asi pole ainult selles, et erakonnad alles koguvad järgmise aasta valimisteks ideid ja tulevad nendega lagedale valimiskampaania faasis. Vaikusel ja kohmetusel on palju sügavamad põhjused.

Vaadates Eesti arengule pikemas perspektiivis, siis on meie suurimaks väljakutseks murda välja n-ö keskmise sissetulekuga maa lõksust ning oma arengus jõuda järele rikkale läänemaailmale.

Läinud sajandi jooksul suutis sellise imetabase hüppe teha vähem kui kümmekond riiki ja needki valdavalt Aasiast. Üks, mis aga kõiki keskmise sissetulekuga maa lõksust välja rabelenud riike on iseloomustanud, see on suured ja järjepanu kasvavad riiklikud investeeringud kõrgharidusse ja teadusesse. Selleta pole jõukate, nutikate majandusega maade klubisse lihtsalt võimalik jõuda.

Tunduks igati loogiline, et nimetatud argumendid võiks olla ka praegu kõrghariduse ümber käiva debati keskmeks. Nii see aga paraku pole. Miks nii?

Suuremal osal Eesti erakondadel puudub siiani laiem visioon või narratiiv, kuhu peaks Eesti lähima 30 aasta jooksul liikuma.

Kui seesugune visioon, mille oluliseks osaks on kõrgharitud rahvas ja teaduspõhine majandus, puudub, siis enamus poliitikuid lihtsalt ei tea, mida kõrghariduse teemaga üldse peale hakata. Intuitiivselt tundub see justkui oluline, aga valdavalt lühiajalise perspektiiviga valimislubaduste maatriksisse see valdkond ei sobitu.

Pealegi puudutavad ja erutavad ülikoolide mured otseselt liiga väikest valijaskonna gruppi. Pikka ja ambitsioonikat tulevikuvaadet aga ei näi Eesti tavavalija hetkel üldse nõudvatki.

Ülikoolide rahastamise temaatika trotsib ka mitmeid poliitikakujundamise tavaloogikaid. Nimelt, paljude poliitikute jaoks on kõrghariduse ümber toimuv justkui lõpetatud teema: tegime suure reformi 2013. aastal ära, läksime üle tasuta kõrgharidusele ning kõik peaks ju justkui õnnelikud olema. Seetõttu tulebki neile ülikoolide hädakisa halva üllatusena ja tundub mõistetamatu. "Ju siis ei saa ülikoolid ise hakkama," on esimene reaktsioon.

Sellist olukorda seletab lahti poliitikateadustes hästi tuntud nn katkestatud tasakaalu teooria, mille järgi poliitikavaldkondadel lastakse peale olulisi reforme rahulikult areneda ja vahepealsel ajal kuhjuvaid probleeme lihtsalt eritakse. Seda kõike hetkeni, kuni käib ootamatu "raksatus", või puhkeb kriis, mis süsteemi tasakaalust välja viies sunnib poliitikuid taas valdkonnaga tegelema asuma.

Kriis peab aga olema küllaldaselt avalikku survet tekitav, et poliitikuid üldse liigutama hakkaksid. Paistab, et meeleavaldused ja ülikoolide halduslepingute allkirjastamata jätmine pole veel poliitikute valuläve ületanud. Võib-olla peame ootama mõne rahvuskultuuri või majanduse seisukohast üliolulise ja märgilise eriala sulgemise või ingliskeelestumiseni? Või jõudma koguni üliõpilasrahutusteni?

Poliitikute huvileiguse taga võib olla ka kolmas põhjus. Nimelt puudub meil senini mõni erakondade silmis igati respekteeritud arvamusliider, kes kõrghariduse teemat pidevalt avalikkuse huviorbiidis hoiaks, kulutaks erakonnakontorite uksi, tehes neile lõpuks veenvalt selgelt, et tegemist on Eesti tuleviku seisukohast ühe võtmeteemaga. Kunagi täitis seda rolli Peeter Kreitzberg. Kus on nüüdsed Peeter Kreitzbergid?

Niisiis, kuna erakondadel on ambitsioonikamad tulevikunarratiivid Eesti arengust senini veel formuleerimata, siis on ootuspärane, et ülikoolide mured ongi nende prioriteetide reas üsna tagaplaanil.

Kuna kõrghariduse rahastamise temaatika taas tõstatumine ei mahu valdavasse poliitiloogikasse, siis on poliitikutel lihtsam seda ignoreerida. Seda eriti olukorras, kus ka kõik silmapiiril olevad lahendused on üsna ebamugavad, sest kuidas sa ikka n-ö tasuta asjadest (tasuta kõrgharidus) loobud.

Hetkel paistab, et kui ülikoolid isegi saavad üheks perioodiks turgutust, siis pikemas perspektiivis virelemine jätkub, kuni poliitsektor oma arengus ja sihiseadetes lõpuks nii kaugele jõuab, et seda valdkonda ka reaalselt tähtsustama hakkab. Selle aeglase järelevõtmise valusat hinda ei maksa kinni muide mitte ainult ülikoolid, vaid see arve tuleb aastate pärast halva üllatusena tervele ühiskonnale.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.