Eesti ülikoolide tõstatatud terav kõrghariduse alarahastuse probleem on leidnud rohkelt kajastust nii ajakirjanduses kui ka Toompeal.

Meie eestikeelne tasuta kõrgharidus, mis peaks idee poolest andma igale võimekale noorele võimaluse ülikoolis õppida, on viinud hoopiski otsusteni, mis piiravad kõrghariduse kättesaadavust. Meie üliõpilased aga töötavad Eurostudenti uuringu järgi õpingute kõrvalt rohkem kui enamikus Euroopa riikides.

Riigi ja ülikoolide allkirju ootavad järgmise kolme aasta halduslepingud, mis muu hulgas peaksid kasvatama üliõpilaste vastuvõttu riigile olulistes valdkondades: õpetajakoolituses, infotehnoloogias, arstiõppes ja mujal. Kuniks ülikoolidel pole rahastamiskindlust, on need lepingud aga sahtlisse pandud.

Samal ajal sulgevad rahapuuduses ülikoolid juba õppekavasid. Hiljuti otsustas Tallinna Ülikool jätta eeloleval sügisel avamata kuus eestikeelset õppekava ning pakkuda viie õppekava alusel edaspidi tasulist õpet.

Tartu Ülikool pole viimastel aastatel eestikeelses õppes tasuta kohtade arvu kasvatanud. Samas on avalduste arv viimasel kahel aastal suurenenud umbes tuhande võrra aastas ehk kümme protsenti, samuti on kasvamas gümnaasiumilõpetajate arv.

Tallinna Tehnikaülikool on kolme aastaga eestikeelsesse tasuta õppesse vastuvõttu ligi 20 protsenti vähendanud. See tähendab eestikeelse kõrghariduse kättesaadavuse vähenemist.

Ühtlasi süveneb tulevikus veelgi tippspetsialistide puudus, mis on Eesti arengu suurim takistus. Esmane kahju jõuab kätte kohe – sajad gümnaasiumilõpetajad ei saa sel sügisel asuda õppima neile huvitavaid ja riigile vajalikke erialasid. Pikaajalise kahjuga tegeleme järgmistel kümnenditel, kui meil ei jätku tööturul väljaõppinud inimesi.

On üsna selge, et muutusi on vaja. Kuid milliseid muutusi ja milline on nende potentsiaalne mõju? Selleks et saada võimalustest parem pilt, analüüsisime viimase 20 aasta jooksul avaldatud teaduskirjandust ja rahvusvahelisi kõrgharidusteemalisi raporteid. Analüüsi tulemusi tutvustame täpsemalt 28. aprillil toimuval aruteluseminaril.

Enne, kui valime Eesti kõrghariduse tuleviku tee, peame teadma, milline mõju on eri riikides olnud õppetasude kehtestamisel või suurendamisel ja kuidas on see mõjutanud õppijate ligipääsu kõrgharidusele.

Teiste riikide kogemust analüüsides kujunes meil uus arusaam olulistest rahastuse tahkudest. Lisaks kerkis esile üks võimalik lahendus, mida me ei ole Eestis kõrghariduse tulevikku puudutavates aruteludes veel täheldanud.

Kõrghariduse rahastamise oluline lähtepunkt on küsimus, kes peaks õppe eest maksma ja miks. Sellele vastamiseks pannakse enamasti kaalukaussidele kasusaajad: kas kõrgharidusest saab suuremat kasu inimene, kes on selle omandanud, või ühiskond laiemalt?

Keeruline on seda väga täpselt hinnata, kuid on selge, et kasu on mõlemapoolne. Kõrgharitu jaoks seisneb kasu näiteks kõrgemas palgas, ühiskonna jaoks aga majanduskasvus, samuti paremas rahvatervises, väiksemas kuritegevuses ja suuremas inimõiguste väärtustamises. Teaduskirjanduses tuuakse esile asjaolu, et ühiskondlikku kasu kiputakse alahindama, kuna see taandatakse sageli vaid maksudele.

Kasu on aga palju laiem. Näiteks on leitud, et parim viis lahendada laste hariduses olevaid probleeme on harida nende vanemaid (Trostel 2015). Seega võib leida õigustuse nii tasulisele kui ka tasuta kõrgharidusele, aga lisaks on Euroopas mitmesuguseid näiteid kõrghariduskulude jagamisest õppijate ja ühiskonna vahel.

Olenevalt sellest, kui suur osa kõrghariduskuludest on riigi ja kui suur osa õppijate kanda, eristub selgelt kaks rahastamismudelit: üks on sotsiaaldemokraatlik mudel (kasutusel peamiselt Skandinaavia maades) ning teine neoliberaalne mudel (kasutusel näiteks Ühendkuningriigis, USA-s ja Jaapanis) (Barr 2004).

Skandinaavia maades on riigil kõrghariduse rahastamises väga suur osa ja õppemaksud puuduvad või on väga väikesed. Seevastu Ühendkuningriigis on õppija panus ehk eraraha osakaal tunduvalt suurem, ületades kogu kõrghariduskulude rahastuses kohati isegi 60 protsenti (Norras, Taanis, Rootsis ja Soomes alla 15 protsendi).

On ka vahepealseid võimalusi, kus kaasatakse nii avalikku kui ka eraraha. Näiteks Hollandis, kus ühelt poolt panustab riik kõrgharidusse märkimisväärselt palju ja teiselt poolt tasuvad kõik üliõpilased mõõdukat õppemaksu (Euroopa Liidu kodanikud ligikaudu 2000 eurot õppeaastas).

Kuigi õppemaks võib olla põhjendatud, kaasneb sellega hirm, et kõrgharidus muutub osale inimestele kättesaamatuks. Arvatakse, et need, kellele see on kättesaadav, peavad õppemaksu tasumiseks õpingute kõrvalt töötama ja see võib mõjutada nende hakkamasaamist kõrgkoolis.

Tasuta kõrgharidus võiks siis justkui olla lahendus, mis vähendab üliõpilaste töötamisvajadust. Selle eeldus on, et riik suudab kvaliteetse kõrghariduse pakkumiseks tagada ülikoolide piisava rahastuse. Kuid tuleb teadvustada, et tasuta kõrgharidus ei ole alati ligipääsetav kõrgharidus.

Tasuta kõrghariduse üllas eesmärk on see, et õppida saaksid ka kõige kehvemas sotsiaal-majanduslikus olukorras noored. Tegelikkuses võidavad tasuta haridusest kõige rohkem keskklassi esindajad, kes valivad kõrgharidustee suurema tõenäosusega ning saavad endale lubada õpingutele pühendumist.

Vaesematest peredest pärit noored, kellel puudub raha õpinguaegsete elamiskulude katteks, ei pruugi ülikooli jõuda ka tasuta kõrgharidussüsteemis. Uuringud on näidanud, et pärast Eesti 2013. aasta kõrgharidusreformi ei ole õppimise ajal töötamine vähenenud ega paranenud maanoorte, kes on tihtipeale kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga, ligipääs kõrgharidusele.

Samuti on vaesematest peredest pärit noortel suurema tõenäosusega veidi kehvemad eelnevad õpitulemused, mistõttu jäävad nad tasuta kõrgharidusest kõrvale, eriti kui sellele ligipääsu piiratakse, mida näeme Eestis juhtuvat.

Uuringutes rõhutatakse, et head ligipääsu kõrgharidusele ei taga mitte niivõrd tasuta õpe, vaid eelkõige erinevaid vajadusi arvestav toetussüsteem (OECD 2020). See on mõistagi keeruline, sest toetussüsteemi haldamine on kulukas ning võib olla raske teha vahet, kes peaks toetust saama, kes mitte.

Eestis praegu kehtiv vajaduspõhine õppetoetus, mis peaks aitama vaesematel üliõpilastel katta elamiskulusid, pole piisav. Maksimaalne toetussumma 220 eurot jääb enam kui kaks korda alla tegelikele miinimumkuludele ning toetust saab igal aastal vaid ligikaudu 15 protsenti üliõpilastest. Tekkiva vahe katmiseks ei ole piisav ka praegune kõrge intressiga õppelaen.

Ühe võimaliku toetussüsteemina on maailmas välja pakutud sissetulekust sõltuva tagasimaksega õppelaenu, mis võimaldaks katta nii elamiskulusid kui ka õppetasu (Britton jt 2019). See on soodne tagatiseta laen, mille tagasimakse suurus sõltub hilisemast sissetulekust ja laenumaksed algavad alles siis, kui sissetulek on piisavalt suur.

Sellest võib mõelda kui tagurpidi pensionist – kui pensioni jaoks paneme pidevalt oma sissetulekust natuke kõrvale, et vanaduspõlves hästi ära elada, siis selle õppelaenu puhul saame ülikoolihariduse kui hüve kõigepealt kätte, aga hiljem paneme osa palgast kõrvale, et kulutused korvata.

Niisugusel süsteemil on mitu eelist:

1. see on laenuvõtjale odavam kui tavapärane pangalaen, kuna laenu garanteerib riik, kelle jaoks intress on üksikisikust palju madalam;
2. üliõpilane ei sõltu vanematest ja vanemad ei pea kinni maksma laste kõrgharidust;
3. õppimise ajal ei pea ei õppetasu ega laenumakseid tasuma;
4. tagasimaksetes arvestatakse reaalset olukorda – kui sissetulek parajasti puudub või on väga väike, ei ole ka tagasimakseid (erinevalt praegusest õppelaenusüsteemist, kus tagasimakseid tuleb teha kindla graafiku alusel ettenähtud aja jooksul hoolimata majanduslikust olukorrast);
5. kõigil on õigus laenu saada, seega ei pea valima, kes on toetuseks sobiv kandidaat.

Loomulikult on sel süsteemil ka potentsiaalseid puudusi: selle juurutamine võtab aega ja on alguses kulukas; lõplik kulukus riigile sõltub erinevatest tunnustest, mis tuleb kõik läbi kaaluda. Samuti nõuab see poliitiliselt pikka ja sihikindlat vaadet.

Meie arusaam sissetulekust sõltuva tagasimaksega õppelaenust põhineb teaduskirjandusel, kuid juba neljapäeval räägib Tartu Ülikooli korraldatud temaatilisel seminaril seda tüüpi laenust selle teema üks maailma parimaid asjatundjaid, Suurbritannia majandusprofessor Nicholas Barr.

Kui see lahendus võiks tulla Eestis kaalumisele, siis oleks huvitav ja vajalik süüvida seda süsteemi kasutavate riikide, näiteks Suurbritannia, Uus-Meremaa, Austraalia ja Ungari kogemusse põhjalikumalt.

Kokkuvõttes pole kahtlust, et kõrgharidussüsteemis on raha puudu. Selle lahendamiseks on üldjoontes kolm võimalust: kas raha paneb juurde riik või üliõpilane või teevad seda mõlemad.

Kui riik suudab kõrghariduse rahastust tasuta süsteemi jätkamiseks piisaval määral suurendada, siis on see väga hea lahendus. Kui see käib riigile üle jõu, tuleb kehtestada õppemaks ja koos sellega laenu- või toetussüsteem. Aga ka tasuta õppe jätkudes pole mure üksnes kõrgkoolide väheses rahastuses – kõrghariduse omandamisele kulutatav aeg ja õpinguaegsed elamiskulud on suur investeering, mida kõik ei saa endale lubada.

Kui eesmärk on tagada, et ka kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga üliõpilased pääseksid ülikooli ja saaksid õpingutele pühenduda, siis on tasuta kõrgharidusest olulisemgi vajadusi arvestav toetussüsteem.

On aeg mõista, et kõrgharidusse panustamine pole kulu, vaid investeering, mille tulusus riigile on tänu suuremale maksutulule, väiksemale töötusele, vähematele tervishoiu- ja sotsiaalabikuludele jne konservatiivse arvestuse järgi vähemalt kümme protsenti aastas (Trostel 2010).

Näiteks USA-s teenitakse kõrgharidusse tehtud kulutused Trosteli arvutuste järgi tagasi juba 32. eluaastaks. Otsesele rahalisele kasule lisanduvad veel paljud mõõdetamatud väärtused.

Kuna meie õppelaenusüsteem vajab igal juhul parandamist, võiks sissetulekust sõltuva tagasimaksega õppelaenu kaaluda ka juhul, kui riik leiab puuduvad 100 miljonit ja saame jätkata tasuta haridusega.

Gerli Silm on Tartu ülikooli haridusteaduste doktorant. Kai Tiitsaar on omandanud magistrikraadi Tartu ülikoolis psühholoogia erialal. Aune Valk on psühholoogiadoktor ja Tartu Ülikooli õppeprorektor.

Allikad

• Barr, N. (2004). Higher Education Funding. Oxford Review of Economic Policy, 20(2), 264–283.
• Britton, J., van der Erve, L., & Higgins, T. (2019). Income contingent student loan design: Lessons from around the world. Economics of Education Review, 71, 65–82.
• OECD (2020). Resourcing Higher Education: Challenges, Choices and Consequences, Higher Education, OECD Publishing, Paris.
• Trostel, P. A. (2015). It's not just the money: The benefits of college education to individuals and to society. Lumina Foundation.
• Trostel, P. A. (2010). The fiscal impacts of college attainment. Research in Higher Education, 51(3), 220-247.