Haridus- ja teadusministeeriumi algatatud haridusreformi väidetav eesmärk on parandada põhikooli eksamitulemuste ausust, tõlgendamise selgust ja kasutusväärtust. Olulist süüd nähakse koolijuhtidel, kes on koostöös õpetajatega läbi viinud koolieksameid (riiklike põhikooli lõpueksamite järeleksameid), mis ei vasta põhikooli riikliku õppekava õpitulemustele või ei ole korraldatud eetiliselt.

Kehtiv eksamisüsteem rakendus 1999. aastal. Jõuda enam kui 20 aastat hiljem tõdemuseni, et meie haridusjuhid ja õpetajad rikuvad häid akadeemilisi tavasid, on omaette kurioosum. Kuna väärtustame teaduspõhist lähenemist, siis võiks haridus- ja teadusministeerium esitada ülevaate, millised koolid, kui paljudel juhtudel, millisel viisi on rikkumisi läbi viinud ning mis veelgi olulisem: miks koolid seda teinud on ning kuidas riik seda olukorda veerandsajandi jooksul parandada on püüdnud.

Ma arvan, et nüüd tunnevad väga paljud Eesti õpetajad ja koolijuhid, kes on korraldanud koolieksameid ausalt, end riivatuna. Umbisikuliste süüdistuste tulemusena on kahjustatud kõigi mainet, Eesti kooli mainet.

Järgnev on aga veelgi kummalisem. Kuigi aususe sildi all soovitakse riiklikel põhikooli lõpueksamitel kaotada lävend (teisisõnu, õpilane ei pea koguma ühelgi eksamil ühtegi punkti), jätkub ka pärast reformi järeleksamite kokkupanemine koolis. Ehk see, mida koolidele ette heidetakse, jätkub. Kuidas see toetab plaanitava eesmärgi saavutamist?

Huumorirubriiki kuulub aga juba järgnev lõik eelnõu seletuskirjast: "Koolid saavad läbi viia vaid neid lisaeksamid, mida konkreetse kooli õpilastele vaja on ja arvestada eksami kuupäevade valimisel õpilaste vajaduste ja soovidega, et kõik õpilased saaksid ja jõuaksid koos klassikaaslastega lõpuaktusele."

Mis siis on olulisem, kas pidu või hariduslünkade ja puudujääkide likvideerimine? Sisuliselt võetakse koolidelt võimalus täiendavat õppetööd reaalselt korraldada ning survestatakse kooli järeleksamitel petma. Eraldi küsimus on, kas õpilasel on vajadust üldse järeleksamile minna, kui ta seal midagi õigesti vastama ei pea.

Ebakõlasid leidub veelgi. Ministeeriumi partnerid on väitnud, et regulatsioon muudab ka lubatud puudulike hinnete arvu lõputunnistusel kahelt ühele. Samal ajal märgitakse eelnõu seletuskirjas selgelt, et ka edaspidi on koolil võimalik õppenõukogu otsusel õpilase või tema seadusliku esindaja kirjalikku taotluse põhjal anda põhikooli lõputunnistus õpilasele, kellel on "nõrk" või "puudulik" aastahinne kahes õppeaines.

Praegu kehtib määrus, mille järgi tunnustatakse õpilast kiitusega põhikooli lõputunnistusel, kui tema kõigi lõputunnistusele kantavate õppainete viimane aastahinne ja lõpueksamihinne on "väga hea". Kui eksamitulemused ei ole enam seotud põhikooli lõpetamisega, siis muutub ka tunnustamise kord.

Sisuliselt loobub riik kvaliteedikontrollist ning devalveerib seeläbi hariduse väärtust. Kuidas haridusreform mõjutab tööd andekatega, seda haridus- ja teadusministeerium eelnõu seletuskirjas ei analüüsi.

Olen aastate jooksul lugenud paljude haridus- ja teadusministeeriumi eelnõude seletuskirju. Silma jääb juriidiline ülevaade. Oluliselt enam võiksid need sisaldada kasvatusteaduslikku analüüsi, võrdlust meie partnerriikidega (vead, mida meie saaksime oma riigi haridust reformides vältida).

Toon mõne näite. Kui hakkame eksamitulemusi esitama punktiskaalal, kas oleme valmis selleks, et meedia avaldab põhikoolide eksamitulemuste edetabelid? Paljud omavalitsused määravad kooli minevatele õpilastele kooli ise. Mis tundega saadab lapsevanem oma lapse kooli, mille puhul on teada, et selles koolis on õpitulemuste saavutamine väga keeruline? Kuidas me vähendame hariduslikku kihistumist? Mis on olnud kaasava hariduse mõju kujunenud olukorrale?

Eesti hääleõiguslik kodanikkond võttis 1992. aastal vastu põhiseaduse, milles öeldi, et õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning hariduse andmine riigi järelevalve all. On kummaline seada kohustus, anda selle realiseerimiseks väga palju raha ning siis loobuda kvaliteedi kontrollist. Lävendis nähakse põhihariduse kohustusliku standardi saavutamist.

Oleme riigina muutunud jõukamaks: õpiruumi, õppematerjalide, koolitoidu, õpetajate, tugipersonali jne eest tasub riik ja kohalik omavalitsus, maksumaksja. Haridus on investeering. Loobudes õpieesmärkide (õpitulemuste, pädevuste, hoiakute) saavutamisest, loome olukorra, kus raiskame raha, mitte ei investeeri seda.

Meie ühiskond püüab toime tulla tervisekriisiga ja energiakriisiga ning elab iga päev teadmisega, et Euroopas võib 2014. aastal alanud sõda veelgi laieneda. Meil on vaja lahendada hariduse jätkusuutlikkuse küsimus ja seda nii kõrghariduses kui ka õpetajate järelkasvu teemal.

Palju tööd on vaja teha õppekavade nüüdisajastamisega. Kvaliteetne haridus on väärtus ning meie ühine eesmärk. Peame ühiskonnana pingutama, et meie noored tulemusteni jõuaksid, mitte loobuma pingutust nõudvate eesmärkide saavutamisest.