Inimestel, kelle jaoks kõrgharidus ja teadus on justkui samas ülikoolide potis, võib tekkida segadus, sest alles teadlased nõudsid ühte protsenti SKP-st ja said. Nüüd nõuate raha juurde kõrghariduseks. Mida te õigupoolest tahate?

Hiljaaegu küsis mult üks tuttav, kuidas ma seda seestpoolt ehk ülikooli õppejõuna näen. Tõsi on, et enamasti võtavad kõrghariduse rahastamise teemal ju sõna ametnikud ja rektoraatide liikmed. Järgnevalt mõtisklengi teema üle Tartu Ülikooli teaduri ja õppejõuna.

Võrdlus õpetajaga võiks lõppeda

Mu kõrva kraabib iga kord, kui tuuakse võrdlus, et ülikooli lektor saab madalamat palka kui õpetaja koolis. Aga miks ei või õpetaja koolis saada väärikat, vahel õppejõust kõrgematki palka?

Rektorite nõukogu statistika kohaselt oli 2021. aastal doktorikraadiga lektorite mediaanpalk 1828 eurot. Doktorikraadita lektorid - kes on rohkem võrreldavad üldhariduskooli õpetajaga - said keskmiselt 1708 eurot (mediaanpalk 1595 eurot). Üldhariduskooli õpetaja keskmine palk 2021. aastal oli 1412 eurot. Seega on lektorite ja õpetajate palgad üsna sarnased.

Üldhariduskoolide õpetajate, näiteks klassi- või aineõpetajate töökoormus on vahel kordades suurem kui ülikooli õppejõu oma. Lisaks on õppejõul üldjuhul üsna vaba voli oma ainekursuste mahu metoodilisel kujundamisel ja õppekoormuse suunamisel, mida näiteks klassiõpetajal, bioloogia, matemaatika või eesti keele õpetajal kindlasti pole.

Päris ausalt, seda "õpetaja teenib rohkem kui õppejõud" võrdlust ei ole vaja. Pigem võiks välja tuua, mis meil rahvana jääb saamata, kui kõrghariduses õpetavad madalapalgalised ja vähemotiveeritud inimesed.

Üks viis, kuidas ülikoolid õppetööd saaksid rahastada, on õppemaks.

Rahakriis äratas mikrokraadid

Tudengite seisukohtadest olen kuulnud pigem vastuseisu õppemaksule. Kuna õppisin 2000. aastate alguses ülikoolis, kus olid ka tasulised kohad, siis pigem kipun üliõpilastega õppemaksu osas nõustuma. Mitte niivõrd sellepärast, et õppemaks oleks sundinud tudengit tingimata õppimise arvelt töötama. 

Pigem olen õppemaksu vastu seepärast, et tasuta ja tasuliste õppijate vahel tekkis selge suhtumise vahe. Ikka kippus olema neid, kes arvasid, et nemad peavad õppetasu tõttu saama kergemini läbi või et õppejõud peab neile kuidagi erilisemat "teenust osutama". Ei meeldinud see mulle õppijana ega ka hiljem õppejõuna.

Küll aga on tänapäeval elukestvaid õppijaid ehk neid, kes tõesti tahavad end täiendada, õppida pisut juurde mõnd oskust või teadmist mõnes teises valdkonnas, et nõnda olla tööelus professionaalsem. Ja selle jaoks on ülikoolid leidnud viisi, kuidas õpet siiski tasulisena pakkuda.

Kümmekonna aasta eest, seega enne tasuta kõrghariduse reformi, räägiti, et täiendõppija võiks saada läbida õppekava teatud ampsudena. Võtta paar-kolm ainet ühel aastal, mõnel järgmisel aastal järgmised paar-kolm. Ja kui lõpuks paras punt kursusi koos, saad ka vastava kraadi. Ei läinud see idee lendu.

Nüüd, akuutse rahakriisi tingimustes on ühtäkki kõik ülikoolid leidnud just selle idee üles. Seesama täiendõpe on hakanud elama tasuliste mikrokraadidena, mida kõigis ülikoolides võistu avatakse. Seega on rahakriis elustanud ammuse idee ning pakub tööturule seda, mille järele on päris suur nõudlus.

Tudengid võiksid kärada mitmekesisusest

Teema, millel aga tudengid võiksid oluliselt valjemini kärada, on hoopis õppekvaliteet ja mitmekesisus. Ülikool peaks olema koht, kus saab õppida võimalikult paljut, mis su silmaringi avardab nii oma eriala lõikes kui ka teistelt erialadelt. See on see, mida interdistsiplinaarsuse egiidi all taga aetakse. 

Paarikümne aasta eest oli tudengil võimalik kuulata kursusi füsioteraapiast kuni rahvausundini, andmeanalüüsist mikrobioloogiani. Selles oligi Tartu Ülikooli kui universitase võlu. Ainult arstiteaduse kursustele ei pääsenud päris niisama silmaringi laiendama.

Kuidas on aga praegu? Kuna instituudid jälgivad väga täpselt, milliste tudengite õpetamise eest nad raha saavad, siis on järjest vähem võimalusi võtta teistelt erialadelt kursusi või kõrvaleriala. Veelgi enam, õppekavade sees on valikuid oluliselt vähemaks jäänud nii mitmeski ülikoolis. Tõhus on ju õpetada kitsast hulka aineid ning survestada õppijaid neid kursusi kibekiirelt läbima.

Teaduse ja kõrghariduse anumad on ühendatud

Tõsi on, et akadeemiliste töötajate palgas saavad enamasti kokku õppe- ja teadusraha. Teisisõnu, need, kes lisaks õpetamisele ka teadustööd teevad, saavad tasu ka teaduse, mitte ainult õpetamise eest. 

Kuna töötaja jaoks ei ole otseselt vahet, milliselt finantsallikalt tema palk parasjagu tuleb, siis tekib olukord, et väärika palga kokkusaamiseks tuleb see teadusrahastuse potist, sest ülikool on ühendatud anumate süsteem.

Seega tähendab kõrghariduse alarahastatus ka seda, et õppetööd tehakse teaduse vahenditest, mille tulemusel kannatab ka teadus. Lisaefektina tekivad olukorrad, kus võimekad inimesed valivad pigem teaduse tegemise, kuna selles anumas on rohkem raha, ning õppetöö jääb neile, kel teadusprojekti pole või napib võimeid teadust teha. Lõpptulemusena kannatavad ikkagi üliõpilane ja ühiskond. 

Odavatel või suisa tasuta asjadel on oma kvaliteet. Kas teadmiste madal kvaliteet on see, millega on Eesti tulevikus konkurentsivõimeline ja tipptasemel?

Eestis ei ole riiklikud, vaid avaõiguslikud ülikoolid. See tähendab, et riik ja ülikool lepivad kokku, kui palju, mida ja millistelt ülikoolidelt kõrghariduses osta. Kui hinnas üksmeelele ei jõuta, siis kokkulepet ei sünni. Selle kokkuleppe nimi on haldusleping ning praeguseks ongi jõutud olukorda, kus ülikoolid ütlevad, et hea riik, selle raha eest sellist kõrgharidust ei saa ja meie nendel tingimustel pole valmis kokku leppima.

Mis teeme? Ülikoolid on ses osas maalinud tulevikust üsna tumeda pildi.

Odavatel või suisa tasuta asjadel on oma kvaliteet ning kui ei maksa üldse või ei maksa piisavalt, siis ei ole eriti õigust ka nõuda. Kõrgharidusest on igal aastal puudu ligikaudu 100 miljonit eurot. Ehk kui riik tahab ülikoolidelt saada teatud õppemahtu, sisu ja kvaliteeti, siis tuleb minimaalselt see raha leida. Selleks on just paras aeg survestada, et kõrghariduse rahastuse kasv ka riigi eelarvestrateegiasse saaks kirjutatud. 

Või siis võime meie rahva ehk riigina jõuda kompromissile, kus meil ongi järjest vähem kõrgharituid, neil on järjest kitsam silmaring ja kesisemad teadmised ning neid õpetab väike hulk inimesi, kes üldse veel on nõus seda tööd taolise raha eest tegema. Saab ka odavalt, ehkki riigina jääme sellest tervikuna vaesemaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.