Kaja Jakobson: kelle kanda jääb vastutus põhihariduse andmisel?
Kohustuslik põhiharidus seab riigile ülesande selle omandamist ka kontrollida. Meie õpilased peaksid üheksa-aastase töö järel suutma põhikooli eksamil saavutada vähemalt rahuldava tulemuse, mitte omandama põhihariduse soorituslävendita, kirjutab Kaja Jakobson.
Olen Eesti Vabariigi kodanik ja lapsevanem. Kirjutan, sest mulle teeb muret haridus- ja teadusministeeriumi algatatud eelnõu, mis puudutab põhikooli ühtsete ülesannetega lõpueksamitel soorituslävendi kaotamist.
Kui meil on eesmärk ehitada maja, mõõdame tulemust valminud majas. Me ei mõõda tulemust ehitajate objektil veedetud päevade arvuga ega kuuluta maja valminuks, kui selle ehitamiseks on kulunud meie meelest piisavalt kaua aega. Paraku soovib haridus- ja teadusministeerium hakata põhihariduse omandamist mõõtma just nii.
Lapsevanem Teet Rannut on mulle öelnud:
"Õigus haridusele kuulub inimõiguste valdkonda. Oleme Eesti Vabariigis kehtestanud kõigile kooliealistele lastele õppimise kohustuse. Põhiharidus on kohustuslik üldharidusmiinimum. Riigile tähendab see kohustust pakkuda haridust, mis võimaldab elus iseseisvalt toime tulla. Üks vahetu viis kontrollida, kuidas riik täidab oma kohustust pakkuda piisavat haridust, on soorituslävendiga lõpueksamid.
Kui tekitatakse olukord, kus ühel osapoolel on tülikad kohustused, kuid samas teadmine, et nende kohustuste täitmist ei kontrollita, siis meie ühiskonnas asendub tegelik töö ilusa jutuga ja varem või hiljem ununevad kohustused sootuks. On täiesti vastuvõetamatu, et sellisel viisil käsitletakse lastele antavat põhiharidust."
Alternatiivina on pakutud välishindamiseks, nii nagu esimese ja teise kooliastme lõpus, ka põhikooli lõpus riiklikke tasemetöid. Riik saab küll tagasiside õpilaste tulemuste kohta, aga see ei kohusta õpilast kuidagi kokkuvõtvalt pingutama ega põhikooli riiklikku õppekava omandama.
Üheksandas klassis tehtavad tasemetööd oleksid asjakohased, kui need annaksid üheksanda klassi algul nii õpilastele kui ka õpetajatele tagasiside selle kohta, millele veel tähelepanu pöörata ja mida rohkem õppida viimase aasta jooksul.
Meie õpilaste haridus on tervik. Oleme saanud kogemuse gümnaasiumi riigieksamil ühepunktilise lävendi kehtestamisega, mille tagajärjel on ülikoolid hädas uute tudengite nõrkade teadmistega reaal- ja loodusainetes (matemaatikas, füüsikas, keemias, bioloogias) ning humanitaar- ja sotsiaalainetes (ajaloos, ühiskonnaõpetus), samuti on kahanenud gümnaasiumilõpetajate eesti keele oskus.
Paneme plaanitava määrusega noorele inimesele vastutuse õppimise eest selles eas, mil ta tihti veel ei teagi, missuguseid karjäärivalikuid teha tahab. Paraku ei mõelda väga sageli põhikoolieas tulevikule ning veeretada täiskasvanu vastutus alles kujunevale noorele on riigi poolt vastutustundetu. Liiatigi on kohustuslik põhiharidus ju ainuke aeg, mil saame noorele anda eluks vajalikud baasteadmised, oskused ja pädevused. Hilisem õppimine või õppimisest loobumine on juba noore enda valik.
Kui 2021. aastal seoti põhikooli lõpetamine koroonapandeemia tõttu lahti põhikooli lõpueksamitest, anti teada, et see muudatus on ajutine. Minu tütar lõpetas 2021. aastal põhikooli ja oli tehtud otsuse üle nördinud.
Kelle huvides selline otsus nüüd tahetakse teha? Kindlasti mitte õpilaste huvides, samuti ei saa see olla riigi huvides. Arenev tehnoloogia vajab nutikaid ja tarku inimesi igal tööalal. IT-oskusi nõutakse järjest enam, nende omandamiseks on vaja nii humanitaar- kui ka reaalainetes arendatavaid analüütilise mõtlemise oskusi. Plaanitava otsusega süvendame lõhet ühiskonna ootuste ja koolihariduse kvaliteedi vahel.
Tekib paratamatult küsimus, millist probleemi selle otsusega soovitakse lahendada ning miks ikkagi sellist määrust soovitakse keerulise välis- ja sisepoliitilise olukorra taustal kiiresti läbi suruda. Tundub, et pigem tahetakse varjata riigi aastatepikkust tegemata tööd õpetajate järelkasvu tagamisel. Noori õpetajaid tuleb kooli väga vähe, meie õpetajaskond koosneb suures osas üle 50-aastastest, paljudes õppeainetes töötavad erihariduseta õpetajad ning osaliselt seetõttu on põhikooli lõpueksamite tulemused nõrgad.
Selmet lõhkuda meie riigi põhihariduse alustalasid, pakun välja, et hakataks palju enam väärtustama õpetajate tööd. Mitu aastat kestnud pandeemia on pannud lisaks arstidele ka õpetajad senisest palju suurema pinge alla.
Millal ometi hakatakse riigivõimu tasandil õpetajaid väärtustama? Palgaküsimustest ainult räägitakse, kuid õpetajate töötasu on jätkuvalt alla vabariigi keskmise. Veel vähem räägitakse õpetajate alalisest ülekoormusest. Kõigile osapooltele on näha, et haridus- ja teadusministeeriumil puudub selge strateegiline plaan, kuidas lahendada õpetajate järelkasvu probleem.
2021. aasta märtsis edastas riigikogu kultuurikomisjon valitsusele ettepanekute paketi, milles on pakutud mitmeid lahendusettepanekuid: õpetajatele konkurentsivõimeline palk, süstemaatiline õpetajakoolitus, õpetajate tasemeõppes erialane ja pedagoogiline haridus, alustavate õpetajate toetamine, koolijuhtimise kvaliteedi olulisus. Omalt poolt lisaksin õpetaja väiksema töökoormuse. Samuti ei saa kuidagi normaalseks pidada, et praegu tegelevad õpetajate järelkasvu teemadega peamiselt vabaühendused.
Kutsun õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid seisma oma riigi hariduse eest! Põhiharidus, mis on meie riigis kohustuslik, seab riigile ülesande selle omandamist ka kontrollida. Meie õpilased peaksid üheksa-aastase töö järel suutma põhikooli eksamil saavutada vähemalt rahuldava tulemuse, mitte omandama põhihariduse soorituslävendita, st lihtsalt eksamile kohale ilmudes.
Kui oleme riigina võtnud eesmärgi harida oma kodanikke vähemalt teatud tasemeni, peame ka hoidma lävendit, mis annab kindluse, et eesmärk on täidetud.
Kaja Jakobson on pikaaegne õpetaja, õppealajuhataja ning füüsika ja matemaatika peaspetsialist (SA Innove, 2014─2016), ema ja vanaema.
Toimetaja: Kaupo Meiel