Rainer Vakra: keskkonnaamet pole rääkinud Linnamäe paisu hävitamisest

Keskkonnaamet usub jätkuvalt, et võimalik on leida kompromiss Natura 2000 alade võrgustikku hõlmatud Jägala jões lõhedele sobivate elupaikade taastamisel ning muinsuskaitseväärtusega Linnamäe paisu säilitamisel, kirjutab Rainer Vakra.
Jõelähtme volikogu esimees Väino Haab kirjutas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos energiatootmisest Linnamäe hüdroelektrijaamas. Vastuargumendid vajavad samuti väljaütlemist.
Keskkonnaameti eesmärk ei ole Linnamäe paisu lammutada ega hävitada, vaid leida võimalus jõeelupaikade taastamiseks. See pole ekspertide hinnangul võimalik aga ilma kalade läbipääsu tagamiseta ümber paisu ja paisjärve likvideerimiseta.
Oleme korduvalt rõhutanud, et paisu ennast ei pea tingimata likvideerima. Kaladele saab rajada läbipääsu ka nii, et ajaloolise väärtusega ehitis säilib.
Selliseid lahendusi on juba nii Eestis – näiteks Pärnu jõe Jändja paisul – kui ka mujal maailmas, sealhulgas samade siirdekalaliikide kaitse nimel pingutavas Soomes.
Jägala jões lõhelistele olulise kudeala taastamisel oleks oluline mõju ohustatud rändekalade seisu parandamiseks. Üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku kuuluval alal on see meie kohustus.
Tuleb märkida, et Soome lahe ääres on Eestis vaid üheksa lõhedele sobilikku jõge ning sealjuures moodustab Linnamäe paisu tagune kudeala ligikaudu 15–20 protsenti potentsiaalsetest kudealadest. Seega on tegemist väga olulise alaga. Juttu ei ole mõnest tuhandest, vaid aastate jooksul sadadest tuhandetest lõhedest.
Õpime Soome kogemusest
Ei ole korrektne väide, et soomlastele pole pähegi tulnud oma paise lõhkuda. Soome on juba enam kui 15 aastat teinud suuri jõupingutusi ja investeeringuid jõgede looduslikkuse ja lõheliste kudealade taastamiseks, kaladele läbipääsu tagamiseks ja kalade taasasustamiseks.
Selles vallas on ministeeriumidevahelise koostöö raames 2009. aastal koolitatud ka Eesti kolleege. Jõgede taastamise tegevused jätkuvad Soomes ka käimasoleva LIFE IP projekti FRESHABIT raames, Näiteks on likvideeritud rändetõkkeid ehk tamme ning rajatud väga kalleid ja suuri kalapääse ning avatud kaladele enam kui 200 kilomeetrit vooluveekogusid.
Keskkonnaameti hinnangul ei saa kohalik omavalitsus takistada üle-euroopaliste looduskaitseliste, sh veekaitseliste kohustuste täitmist. Juba 2004. aasta 20. septembril saadetud kirjaga on Jõelähtme vallavalitsus nõustunud igati Jägala jõe hoiuala loomisega ning teinud omalt poolt veel ettepanekud kolme täiendava hoiuala moodustamiseks koos eksperdi vastavate põhjendustega.
Energiajulgeolekut Linnamäe ei taga
Energiajulgeolekust ja kohalike energiavarustusest rääkides on oluline rõhutada, et tegemist on elektrit suurde võrku müüva, mitte kohapõhiselt ringlusse suunava ettevõttega.
Linnamäe hüdroelektrijaama toodang moodustab vaid 0,02 protsenti Eestis toodetud taastuvenergiast. Selline energiakogus on marginaalne ja sõltub ka veetasemest ning pole seetõttu pidevalt saadaval. Seetõttu ei saa rääkida Linnamäe hüdroelektrijaama olulisest panusest meie riigi energiaturvalisusesse.
Üks keskmine sobivasse kohta paigaldatud elektrituulik annaks kaks korda suurema võimsuse oluliselt väiksema keskkonnakahjuga.
Looduskeskkonna arvelt ei saa suuri kompromisse teha
Inimese loodu puhul kiputakse unustama, et see on liigagi sageli toimunud looduskeskkonna kahjustamise hinnaga. Sageli unustatakse selliste rajatiste tegelik maksumus nii keskkonnakahju kui ka hooldusvajaduse mõttes.
Linnamäe puhul ei ole diskussioonis esile tulnud asjaolu, et metaani tootvaid setteid koguvad paisjärved vajavad perioodilist puhastamist. Puhastamisega kaasneb veetasemete kõigutamine. Kogu sellise protsessi tegelik hind on väga kallis ja arvestades, et seda tuleb teha regulaarselt, on eelarveline mõju suur.
Viimane aeg on püüda loodusele tehtud kahju heastada ja selle toimetulekut parandada. Nii tagame parema elukvaliteedi meile endile kui tulevastele põlvedele. Ja seda kõike saab Linnamäel teha mõistliku kompromissina nii, et kultuuriväärtuslik ehitis Jägala jõe kallastel säilib.
Toimetaja: Kaupo Meiel