Alustame sellest, kust te üldse ise praegu viibite?

Ma olen Chisinaus Moldovas. Lahkusin Kiievist koos viimaste Euroopa Liidu delegatsiooni töötajatega teisel sõjapäeval ja liigun siit homme Kagu-Poolasse, et seada seal sisse tugipunkt ja aidata inimesi piiril. Ja saada sealt ka käia siis üle piiri Ukraina poole.

Milline teie kõige värskem info on, mis seis praegu Ukrainas on?

Sõjas muutub olukord iga silmapilk ja see on salvestatud intervjuu. Aga mida saab öelda, on see, et venelaste esimene plaan läbi ei läinud – Kiievit ei õnnestunud kiiresti ära võtta. Zelenskit ennast ja valitsust ei õnnestunud neutraliseerida. See ei tähenda, et venelased uuesti ei prooviks. Praegu toimub regrupeerimine ja lähemad päevad on jätkuvalt äärmiselt kriitilise tähtsusega.

Kui teie Kiievist lahkusite, siis kui hull see olukord seal oli?

Kiievis oli kuulda plahvatusi. Oli teada, et kahel ööl järjest proovisid venelased üle võtta kahte eri lennuvälja Kiievi lähedal, et maandada sinna dessantväelased ja võtta siis dessantvägede operatsiooniga Kiiev ära. Ukrainlastel õnnestus mõlemat lennuvälja kaitsta.

Kui me lahkusime Kiievist, siis oli siit-sealt kosta kergeid plahvatusi, aga sõjategevust iseenesest ei näinud. Mida me nägime, oli, kui kiiresti Ukraina territoriaalkaitse ennast mobiliseeris tee peal: olid tõkked väljas, relvastatud inimesed neid valvamast. Ukrainlaste kaitsetahe on ikkagi meeletu!

Millega te Euroopa Liidu saadikuna olete seal need viimased peaaegu nädal aega tegelenud, natuke vähem kui nädal tegelikult?

Esimene asi on muidugi hoolitseda oma inimeste eest nagu igal juhil. Vaadata, et ukrainlastest kaastöötajad oleksid nii turvalistes oludes, kui see võimalik on. Neil, kes soovivad, aidata Ukrainast lahkuda.

Nagu ikka – saadik, kes on saadetud teise riiki, vahendan oma peakorterile Brüsselis informatsiooni. Aitan kujundada seda poliitikat, mida praegu Euroopa Liit on Ukraina ja Venemaa suhtes võtnud. Ja kogu Euroopa Liidu abi Ukrainaga on kvalifitseeritud humanitaarabiks. Eks sellega saab aidata konkreetselt inimesi, kes praegu hädas. See võtab enamuse ajast, kuidas see hakkab reaalses elus välja nägema, kuidas me saame kiiresti toimetada humanitaarabi Ukrainale.

Kui keeruline on olnud veenmistöö Brüsselis?

Üldse mitte. Üldse mitte ka. Teinekord on arusaam, et Brüssel, Euroopa Liit on kole aeglane, kohmakas, ning kui me 2014. aastal viisime sisse esimese ringi sanktsioone Venemaa vastu, siis ma osalesin nendes aruteludes Eesti esindajana ja me vaidlesime nädalaid. Nüüd tehti esimene sanktsioonide pakett nädal tagasi, see tehti kahe päevaga. Ja järgmised paketid nädalavahetustel tehakse tundidega. Nii et kõigil on selge, mis see olukord on.

Euroopa Liidu ülemkogu eesistuja Charles Michel räägib sellest, kuidas Ukraina kaitseb oma demokraatiat ja kaitseb sellega Euroopa demokraatiat. Komisjoni president von der Leyen räägib, et Ukraina on meie pereliige. Ja välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell räägib, et Euroopa Liit, rahuprojekt annab 450 miljoni euro eest surmavat relvastust Ukrainale. Praegu ei ole Brüsselis, praegu ei ole vaja Euroopas kedagi enam veenda.

Mida Ukraina vajab? Mida vajab ta Eestilt, Euroopalt, kõikidelt?

Relvi. Vajab humanitaarabi, vajab kütust ja vajab või ei vaja tugevaid samme agressori vastu, Venemaa vastu. Seda kõike on Ukraina ka saanud ja saab. Vaadake neid sanktsioonide pakette, mis nädalavahetusel tehti. Venemaa keskpanga sanktsioonide alla panek on midagi täiesti erakordset ja sellel on väga tugev mõju.

Selleks ajaks, kui see eetrisse läheb, ma arvan, et SWIFT-ist väljalülitamine on tehtud ja seda on ka hea rõhutada. Õhuruumi sulgemine või lahtihoidmine on iga liikmesriigi enda pädevus, siin ei ole midagi Brüsselist otsustada. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid pühapäeval sulgesid oma õhuruumi Vene lennukitele üksteise järel. Praegu on see meeleolu. Demokraatlikud valitsused näevad ka, milline on inimeste meeleolu. Kõiki neid samme tehakse ja tehakse ülimalt kiiresti.

Ukraina vajab veel muidugi külalislahkust ja arusaamist nende inimeste suhtes, kes on praegu lahkunud Ukrainast sõja eest. Eilsetel ÜRO andmetel oli see arv kuskil 420 000 juures. Neid tuleb veel. Ootejärjekorrad praegu piiripunktide juures on viieteistkümnest kuuekümne tunnini. Inimesi tuleb, tuleb, ja seda külalislahkust oodatakse väga.

Kas need sammud, mis on astutud Euroopa poolt, kogu maailma poolt ja siis Ukraina enda poolt, peatavad agressori?

Seda me saame näha. Venemaa keskpanga sanktsioonide alla panek kahtlemata väga tõsiselt piirab Venemaa kui agressorriigi võimalusi seda sõda ja iseenda tegevust finantseerida.

Kui me räägime nüüd natukene laiemalt, siis kui seda suurt pilti vaadata ja püüda lugeda mitu sammu ette, siis milline on parim variant, millega sõda Ukrainas lõpeb?

Ärme spekuleeri. Tõenäoliselt ainus vastus, mida ma saan anda, on, et agressor lüüakse tagasi. Ja enamgi veel. Et mõned 2014. aasta sammud pööratakse ka ümber. Aga ärme spekuleeri.

Aga arvestades seda, et Putin on siin vehkinud juba tuumaheidutusega, siis kui suur see oht on, et see olukord väljubki selles mõttes kontrolli alt, et me näeme laiaulatuslikku sõda?

Rida väga tarku analüütikuid selle sõja ettevalmistuste käigus eksisid rängalt. Nad ütlesid, et Putin tegelikult päris sõja peale välja ei lähe. Nad ütlesid, et Putinile tegelikult see Ukraina ei ole nii oluline, et ta tahab ameeriklastega laua taha saada, saada tunnustust ja mingeid järeleandmisi.

Ja see on üks fundamentaalne viga, mida lääs on teinud juba 20 aastat. Kuuldakse midagi, nähakse midagi, mida Putin teeb. Need asjad, mis ta teeb, on väga avalikud. Eelmise aasta suvel tema poolt avaldatud artikkel ukrainlastest ja venelastest. Sealt on ähvardust väga lihtne välja lugeda. Aga ikka arvatakse, et see ei ole tegelikult tema huvides. See ei olegi Venemaa huvides, nii nagu meie seda näeme. Aga selline analüüs alahindab Ukraina tähtsust Vene imperiaalsele mõtlemisele. Kogu see asi, mis praegu toimub, on Ukraina pärast ja mitte mingi maailmapoliitika pärast. Kaks päeva pärast seda, kui Ukraina kuulutas välja oma iseseisvuse 24. augustil 1991, tulid ühe lennukiga Jeltsini inimesed ja Gorbatšovi inimesed Kiievisse, et ukrainlasi ära rääkida, et seda sammu tagasi võtta. Vene imperiaalsele mõtlemisele on Ukraina nii oluline.

Kui rääkida võimalikust Putini kukkumisest, siis kes on see, kes ta tegelikult lõpuks saab võimult ikkagi tõrjuda?

Ma ei ole Vene poliitika spetsialist, ma ei ole kremloloog. Ma ei soovi selle üle spekuleerida.

Aga kui suur on oht Eestile, et Putin karistab kuidagi Eestit temavastases koalitsioonis osalemise eest?

See on küsimus Eesti vastavatele ametitele, kes olukorda pidevalt jälgivad ja analüüsivad. Täna on Putini fookus sõjal Ukrainaga.

Ja Putin praeguse info põhjal alahindas, kui tugev on Ukraina, arvates, et lääs on väga nõrk?

Jah, see tundub küll olevat tõsi. Ukrainlaste vastupanutahe on meeletu. Ukraina armee on kaheksa aastat selleks valmistunud. See, et Venemaal ei ole esimeste päevade jooksul õnnestunud oma eesmärke saavutada, on kahtlematult peamiselt Ukraina armee ja ka Ukraina rahva, Ukraina poliitilise juhtkonna kaitsetahte taha jäänud.

Teine asi. Me oleme näinud, kuidas neid Vene vägesid tuuakse Ukraina piiride lähedale novembri algusest. See tähendab seda, et paljud neist sõduritest on olnud välitingimustes juba kuid, see kulutab sõdurit. See ei ole lihtne ja samuti mitmed varustusega seotud küsimused on pilla-palla. See on ka aidanud nüüd ukrainlasi rünnakuid tagasi lüüa.

Lääne ühtsus on täiesti uskumatu, kuidas Euroopa ja tema liikmesriigid, NATO, kuidas tema kõik liitlased, G7 on ennast mobiliseerinud täiesti ühtselt.

Kui ühtne on Ukraina? Me teame, et seal ida pool on ju ka piirkondi, mis on venekeelsed ja kindlasti osaliselt mõned piirkonnad, kus on venemeelsed. Kui ühtne on Ukraina tänases sõjas?

Sellest on eestlastel teinekord raske aru saada. Meie identiteet käib läbi keele. Paljudel teistel rahvastel ei ole see päris nii. Väga patriootlik ukrainlane võib igapäevaselt kasutada vene keelt. Ühe väikelinna linnapea andis linna üle või ei korraldanud vastuhakku kuuldavasti elanike suureks pahameeleks, aga seda, et Ukraina sõdurid paneksid relvad maha ja tuleksid üle või et vallutajaid tervitataks lilledega, seda küll ei ole.

Räägime Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskist ja enne veel, kui sellest praegusest kriisijuhist Zelenskist, siis teie olete temaga varem koos töötanud. Mis mees ta on, et tuli sellise meelelahutuskoomikuna poliitikasse? Kuidas ta tegelikult on?

Ta on nii palju, kui mina olen näinud, ja muidugi teda kui riigijuhti diplomaadina jälginud, ta on avatud. Ta on, kui nii saab öelda, sest ikkagi võim teatavasti muudab, ikkagi veel üsna normaalne inimene. Näiteks kui on kohtumised temaga või ka aeg-ajalt me suursaadikutega sööme temaga õhtust, siis ta laseb ka nõunikel rääkida. See ei ole nii, et ainult mina siin säran. Ta on valmis vastama ka pisut ebameeldivatele küsimustele, teab päris paljudest asjadest detaile. Ei saa öelda, et tal oleks eriline poliitiline ideoloogia. Aga ta on surunud läbi mitmed suured asjad, suured reformid, mis on väga ebapopulaarsed. Näiteks põllumajandusmaa müügi lubamine. Mingit rahvusvahelist kohustust, mingeid IMF-i või Euroopa Liidu kohustust selleks ei olnud. Lihtsalt tegi, sellepärast, et see tundus talle õige asi ja surus selle läbi.

Nüüd on ta kerkinud kiiresti tugevaks sõjaaja liidriks, oma isikliku julgusega, et ta jäi Kiievisse. Postitab sealt videoid, kus näitab, et ma olen Kiievis, me töötame, me paneme vastu. Ta räägib iga päev kümnete välismaa liidritega. Mitmed inimesed, kodanikuaktivistid, kes olid varem väga skeptilised, postitavad nüüd Twitterisse, et see minu liider – kallis Vladimir, kallis Volodõmõr Zelenski ja niimoodi.  

Miks see toimus või millega ta tabas ikkagi pihta sellele sõjale reageerides?

Sellega, et ta kiirgab enesekindlust. Ütleb, et me võitleme vastu, me võidame, ma ei lähe Kiievist kuskile, kuigi selle kohta oli palju juttu, kui suures ohus ta on. Ta ise on öelnud, et ta on Vladimir Putini sihtmärk number üks.

On põhjust arvata, et Ukraina valitsuse ja Ukraina presidendi neutraliseerimine, ükskõik mil viisil, on olnud venelaste eesmärk ja seda ei ole saavutatud.

Aga on seal vahet, kas president oleks tema või oleks keegi teine, et see vaenlane number üks oleks ikkagi Ukraina president?

Seda kahtlemata. Ikkagi päriselt käib võitlus elu ja surma peale.

Paljud inimesed, kes valisid Zelenskit teiste asjade pärast, ikkagi kuidagi arvasid, et tema eelkäija Petro Porošenko ülemjuhatajana oli kuidagi usutavam. Aga näe, praegu on Zelenski tõusnud ülesande kõrgusele.

Ja lõpetuseks, kui emotsionaalne see kõik on teie enda jaoks olnud? Sellisteks asjadeks ei saa valmis olla, nagu te isegi ütlesite.

Minu emotsioonid on mitte ainult kontrolli all, vaid ka ei ole siin üldse olulised. Olulised on nende inimeste emotsioonid, nende ukrainlaste emotsioonid, kes peavad veetma ööd pommivarjendis, Kiievi metroojaamas, kes on sihtmärkideks ja võitlevad.

Aitame Ukrainat. Aitame Ukrainat relvade, kütusega. Aitame Ukrainat poliitiliselt. Ma tean, et Eesti diplomaatia teeb praegu täiesti uskumatult head intensiivset tööd. Ja näitame üles külalislahkust. Ukrainast tuleb põgenikke. Näitame, et me päriselt hoolime.