Läänemaailmas kasutatakse praeguseni Venemaa või ka vene liidrite kohta väljendit "vene karu". Üldjoontes tähistab selline paralleel karuga arusaama, et Venemaa või tema juht on oma olemuselt jõuline ja tugev, ühtlasi ka hirmuäratav, kindlasti metsik olend, aga üldolemuselt siiski just ka hea ning hingelt soe.

Karu võib küll rünnata ja kallale tulla, aga lõpuks on ta ikkagi karvane ja sooje tundeid tekitav julge loom. Vene karule on ikka ja jälle tema karulikkuse tõttu läbi ajaloo palju andeks antud ja nii mõndagi toimepandud kurja õigustatud omakorda sellega, et karu on ju ise ka väga kõvasti kannatanud ja haiget saanud.

Kuid siiski polnudki 20. sajandi teise poole vene liidrite nimetamine vene karuks ju olnud otse vale. Vastavad ju mingis aspektis sellisele olemusele nii Nikita Hruštšov, Leonid Brežnev, Mihhail Gorbatšov ning püsivalt auru all oleva purujommis vene tsirkusekaruna ka Boriss Jeltsin.

Kuigi nad kõik olid süüdi erinevates kuritegudes, korraldasid maailmas palju pahategusid ning kiitsid heaks vägivalda, ei olnud nad oma olemuse ühelt aspektilt siiski inimsusevastased. Neist keegi ei edendanud kolmandat maailmasõda või tuumasõda ning sellise võimaluse tekkides anti ka pigem ise järele. Omaenda ja laste heaolu ning elu nimel välditi suurt sõda.

See loom on täiesti teisest puust

Kahjuks on selline arusaam vene karu üldiseloomust aga täiesti valdava osa lääne liidrite, kuid näiteks ka paljude teadlaste poolt üle kantud ka Kremli praegusele peremehele. Seda kuni tänaseni välja nüüdseks juba kaks aastakümmet oodates, et kui diplomaatiat kasutada, siis küll ükskord vene karu südamlik ja soe pale samuti avaldub. Nägemata aga seda, et Moskvas ei ole võimul enam ammu mitte vene karu, vaid juhtohjad on enda kätte haaranud Trotski või Stalini moodi Kremli hüään.

See loom on täiesti teisest puust, suudab eri pettemanöövrite ja teeskluse, kuid ka nutikuse ja ka päriselt olemasoleva vapruse kaudu ning rünnakut õigesti ajastades potentsiaalselt ka päriselt alistada endast suurema lõvi.

Ühtlasi tabas Kremli hüään ära ka just selle hetke, mil vaba maailma poliitikkonna väga suurest osast ning eriti juhtidest oli saanud pigem lammas lõvinahas, kes räägib ikka ja jälle diplomaatiast, sanktsioonidest ja viitab väärtustele (oskamata üldjuhtumil neist ühtegi iseloomustada) ning moraliseerib, kuivõrd paha on vägivald.

Tühiloosung "Peame olema vägivalla vastu" on omakorda veel üle kantud ka vägivallatseja enda pihta. Hakata lihasööjast kiskjale rääkima juttu vägivalla ebamoraalsusest on samavõrra totter, kui üritada jänesele seletada, et porgand pole hea.

Kremli hüään leiab kuulates viiteid vägivalla pahadusele ja demokraatiale, et (kasutades ühe välisministri sõnu) tema vastane ongi "debiil" ja just oponendi ilmselge nõrkuse tõttu tulebki ära süüa.

Kiskja valibki ju alati oma mahamurdmisobjektiks esmalt just nõrga ja väeti saagi. Kremli hüäänil polnud sel korral ründamiseks enam vaja isegi väga oma turvalisuse eest muret tunda, sest argus ja otsustamatus olid niivõrd ilmsed.

Sellise arguse või siis ka kartuse musternäidiseks sai aga nii mõnegi riigijuhi püsiv ja mitte üheski kontekstis vajalik rõhutamine, et USA või NATO sõdurid mitte mingil juhul sõja alates Ukraina pinnale appi ei lähe. Asjaolu, et USA ega ka ükski teine NATO riik poleks saatnud oma vägesid Ukrainasse oli teada nagunii nii Vladimir Putinile kui Volodõmõr Zelenskile.

Selle püsiv rõhutamine stiilis "me mitte mingil juhul ei saada" võttis võimaluse ja ka kartuse, et siiski mingil ekstreemsel juhul oleks appi mindud ka oma vägedega. Ettearvamatuse, ohtlikkuse ja vahel ka sõgeduse ning isegi hullumeelsuse teesklemine või vähemalt selleks võimaluse jätmine heidutabki vaenlast kõige rohkem.

Hullu kardetakse ja hullust üritatakse kõikide võimalustega eemale hoida. Seda teab ka väga hästi külmalt kalkuleeriv ja ratsionaalne Putin, kes osavalt oma tuumasõjaretoorikaga teesklebki ohtlikku hullu.

Oma kõikidest otsustest, kavadest ja seisukohtadest pidev etteteatamine ning seejuures mõista andmine oma loogilisusest ja diplomaatiast-rahusoovist võtab aga ära igasuguse heidutuseraasugi. Just nii aga käituski täiesti valdav osa lääne liidritest veel ka sõjategevuse esimestel päevadel.

Liig tihti valitakse Teine Suur Alistumine

Briti peaminister Boris Johnsonist sai praeguste suurriikide juhtidest pea ainus, kes ütles¹ teravalt ja otse² kohe sõja alguses välja, kes on Putin ning mida ta päriselt taotleb. Verine diktaator taotleb eelkõige impeeriumi taastamist selleks edaspidi vahendeid valimata ning ei peatu kindlasti oma edasises sõjategevuses ainult Ukrainaga.

See on ilmne fakt ja selle eitamine pole isegi pea liiva alla panemine, vaid kõige ehtsam ja avalikum rumalus ja juhmus. Jättes tegutsemata nüüd ja kohe, tuleb mingi aja pärast veel suurem sõda nagunii. Küsimus ei ole selles, kas ka NATO ründamine toimub või ei toimu (sh võimalusena taktikalise tuumarelvaga), vaid selles, millal see rünnak toimub.

Britid kehtestasid ka hetkel kiirelt karmimad sanktsioonid võrreldes teiste Euroopa riikidega ning Johnson andis koheselt ning avalikult teada, et Ukrainale antakse sõjalist abi edasi. Ta ei pakkunud kuskil Ukraina presidendile võimalust "ohutuks transpordiks oma enda riigist välja" ega andnud ka rõhutatult mõista "me lubame, et meie sõdurid ei lähe Ukrainale appi", vaid ütles otse, et briti sõjaline abi jätkub.

Selle kõrval oli ja on üpris masendav kuulata valdava osa teiste suurriikide tagasihoidlikkust ja igasugust hoidumist liigsest "ähvardamisest". Kartuses, et äkki liialt terava retoorika kasutamise korral Putin ründab veelgi rohkem. Loomulikult ta ründabki, sest lamba määgimine kutsubki kiskjat rünnakule.

Sealjuures räägime püsivalt vene majandust halvavatest sanktsioonidest (nagu see kuidagigi Putinile korda läheks), kuid ei maini avalikkuses pea kuskil näiteks seda fakti, et novembris 2021 importis USA Venemaalt 17 855 000 barrelit naftat. Mais 2021 oli see kogus 26 miljonit barrelit. Uuemat infot hetkel avalikult pole leida.³

Lihtsalt mõtteharjutuseks: kui tõenäoline oli Vene juhtkonna kartus päris meetmeteks, kui nad samal ajal müüvad NATO juhtriigile USA-le ise ligi 300 miljonit barrelit naftat aastas? Seda oludes, kus alles mõni aeg tagasi oli USA ise energiasõltumatu ning täiesti jaburate kliimakavade tõttu anti just Venemaale ja tema naftale ning gaasile uus võimalus.

Naftahinna maailmaturul allalaskmine toodangut meeletult suurendades ning ühtlasi Vene naftast ja gaasist täielik loobumine ongi ainsad majanduslikud meetmed, mis ka päriselt mõjuks. Sest Venemaal lihtsalt pole mitte midagi muud maailmale laias ulatuses pakkuda peale energia.

Kui tõenäoliselt kardab Putin või tema lähikond päriselt sanktsioone oma isiku vastu? Seda oludes, kus rahasid võivad nad vabalt edasi liigutada eri skeemide järgi kõikjal maailmas ikka eriti Hiina kaasabil.

Vana kaagebiit tõenäoliselt ei oma vähimatki hirmu mingite sanktsioonide ees tema isikule, sest selline elu ongi kogu aeg olnud tema normaalsuseks. Võimalik, et pigem tunneb Putin sanktsioonide üle uhkust ning on õnnelik selle üle, et tema noorusaeg on tagasi saabunud.

Suletud, infosulus ja suure müüriga isoleeritud riik ongi Putini unistuseks, sest see on tema nooruse ideaalide juurde tagasipöördumine. Jõudmine taas paradiisi, kus KGB agent ja ringkäenduslik nomenklatuur oligi toitumisahela tipus ning kus välismõjud selle eliidi eluolu mõjutada ei suutnud.

Seda, et sanktsioonidega pigem ollaksegi rahul, väljendas ka Dmitri Medvedev, öeldes olukorra kohta nii: "Meil pole eriti diplomaatilisi suhteid vaja... Ongi aeg saatkonnad sulgeda ja jätkata kontakte üksteist läbi binoklite ning relvasihikute vaadates" (We don't especially need diplomatic relations... It's time to padlock the embassies and continue contacts looking at each other through binoculars and gun sights.).⁴

Paljud lääne liidrid ning ajakirjanikud suurtes telekanalites räägivad õnnelikult ja saavutatu üle uhkust tundest, kuidas sanktsioonid tabavad Venemaad ja Putini ringkonda väga valusalt. Arvatakse: "Nüüd me tegime seda!" Päriselt aga ütles vene võimuladvik juba ammu välja täpselt selle, mida ta mõtleb. Ehk: "Meil on täiesti ükskõik ja ongi hea!"

Kui aga just hetkel ükskõik milline meede mingitki mõju omaks, olekski selleks otsene sõjaline ähvardamine, sh tuumapommile kaudselt vihjamiseni välja, kui sõda Ukrainas ei lõpe. Ning kindlasti reaalse sõjalise ohu tekitamine Kaliningradile, koondades piirkonda kokku sellise suurusega väed, mis konventsionaalses sõjas päriselt lõppekski Venemaale Kaliningradi kaotusega.

Loeb jõudude tasakaal ning kui see jääb meie regioonis Venemaa poole positiivselt kaldu veel mõneks aastaks, on ka rünnak garanteeritud. Kui see tasakaal saab olema võrdne, siis hüään ei ründa, vaid tunneb pigem respekti teise võimsa kiskja vastu. Kurjategija mentaliteedis ongi sees justnimelt austus kellegi vastu, kes võib ka ise "molli panna" ning sellist vastast üldiselt ka ei puututa.

Sellise põhimõtte rakendamine garanteeris terve külma sõja vältel olukorra, kus otse omavahel kokku ei mindud kordagi ja sõjas ei kasutatud ühtegi tuumarelva versiooni. Rahu garanteerikski Teine Külm Sõda, liig tihti valitakse aga Teine Suur Alistumine.

Kas aga kellelgi hetkel on läänes päriselt julgust? 1930. aastatel polnud, äkki nüüd siiski keegi võtab aru pähe. Valdav osa lääne liidritest muutus julgeks alles pärast seda, kui Ukraina oli ise oma rahva vapruse kaudu saavutanud sõjalist edu. Alles mitu päeva pärast sõja algust. Kui aga mingite õnnetute juhuste tõttu oleks Putini plaan Ukrainas õnnestunud, oleks reaktsioon olnud vist ka palju erinev.