Teisipäeval viibib Eestis NATO peasekretär Jens Stoltenberg. See on suurepärane, et ta siia on meile turvatunnet pakkuma saabunud. Selgitamist on palju ja usun, et mitte ainult eestlased ei kuula tema pressikonverentsil algavaid ütlusi.

Ametlikest jutupunktidest on näha, et NATO valmistub adapteeruma kujuneva olukorraga. Ka sellised kohandumised tuleb läbi rääkida, muuhulgas hinnata arengute mõju Eesti julgeolekule, sest meie valitsus peab silmas pidama eelkõige Eesti huve.

Aga NATO-s on toimunud poole aastaga tajutav nihe, millest oleks vaja rääkida. Veel eelmisel aastal, enne seda, kui NATO lõpetas pika missiooni Afganistanis, tunti seda organisatsiooni kui geopoliitilist suurvõimu, kes kujundas olukordi kollektiivkaitsehuvidest lähtuvalt. Nüüd allianss "adapteerub" sõjakuritegude tagajärgedega.

NATO-l on selles kriisis ilmselge maineprobleem, mis Eesti jaoks võib osutuda eksistentsiaalseks küsimuseks: miks Venemaa NATO-t ei karda?

Oleme nentinud, et Vladimir Putin tegi "hullumeelse" liigutuse sellega, et nii vara tuumaheidutuse teemaks võttis. Aga see polnud Putin, kes seda esimesena tegi, vaid meie, lääs. Vastame säutslas ja jututubades küsimusele: "miks me Ukrainat ei aita?" kohe: "aga tuumarelvad!"

Meil puudub eskalatsiooniredel. On rahu või on tuumasõda. Kas oleme surnud või mängime surnut. See on kehv strateegia ja sel on omad tagajärjed. Ühismeedias on äge laike panna ukrainlastest kangelastele, kuidagi ühtne ja tugev on olla, aga sama õudne on arusaam, et see ei toimu kuskil Lähis-Idas või Aafrikas, vaid siinsamas koduukse lävel.

Me oleme tublisti pingutanud, teinud tõesti üldrahvaliku pingutuse, et ukrainlastel oleks veidikegi lihtsam, aga me ei ole teinud piisavalt, et seda kõike peatada või et kasvõi tagada humanitaarkoridor Kiievi jaoks, mida hetkel üritatakse ümber piirata.

NATO on endiselt maailma kõige võimsam sõjaline liit, meil (ka Eesti on NATO liige ja Eesti juhtkond osaline NATO otsustes) pole jõuetuse, vaid agentsuse probleem. NATO agentsus on ilmselgelt muutunud ja pole aru saada, kes, millal, miks otsustas seda muuta.

NATO on vastu võtnud uue strateegilise kontseptsiooni, mis näeb ette 360-kraadilist strateegiliste huvide sektorit. Praegust surnumängimise võtet ma selle kontseptsiooni play book'ist ei leidnud.

Eesti saatis oma sõdurid Afganistani, et anda afgaani rahvale võimalus demokraatiaks. Ukraina puhul me seda ei tee. See võib olla õige otsus. Aga see otsus ei pruugi olla legitiimne, eriti arvestades, et ka eestlased, ameeriklased ja teiste NATO riikide inimesed on Kiievis tule all.

Miks sellised hoiakunihked on tekkinud? Miks isegi logistilist toetusmissiooni või humanitaarmissiooni ei juleta kokku panna? Kas see strateegiline hoiakunihe on plaanitud nihe, miks me sellest kuulnud ei ole? Kui ei ole plaanitud, siis kuidas saab see olla legitiimne?

Palun vabandust kõigilt, kelle jaoks need küsimused tunduvad suurelised või valesti adresseeritud või meid endid asjatult süüstavad (me pole milleski süüdi, meie ei ründa Ukrainat) kogu selle humanitaarkatastroofi taustal, mis praegu me naabruses lahti rullub. Aga ajaloolistel hetkedel tuleb küsida ajaloolisi küsimusi.

Miinimum, mida NATO teha saab, on rääkida. Kasvõi oma territooriumi elanikele. Midagi, millest on võimalik aru saada.

Meie nädalavahetuse rõõmujoovastus oli meie üllatuse väljendus. Üllatusime, sest Ukraina pidi paremini vastu ulatuslikule rünnakule, kui olime arvanud. Sel üllatusel on aga ka oma tume pool.

Tõenäoliselt lähtus lääne algne strateegia – sõjalisest heidutusest lahtiütlemise avaldus – sõja esimesel päeval püstitatud eeldusest, et Moskva saab Ukrainas kiiresti oma tahtmise. Olukord on muutunud. Aeg on strateegia ümber hinnata. Sõjaliselt on see läbi kukkunud. Me laseme sellel, mis praegu Ukrainas toimub, sündida, ka meie, eestlased, oleme osa NATO-st.

NATO ei saa pärast seda konflikti öelda, et see lihtsalt juhtus. Ei, ka meie tegime valikuid, ka siis, kui me pole otseselt milleski süüdi. Ja miinimum, mida meiegi teha saame, on neist valikutest ausalt rääkida.