Filmides seisavad kaks kampa vastamisi ja on valmis kakluseks, aga mõlema kamba liikmetel on teatavad kahtlused. Pole ju kindel, kes peale jääb ja kellele tehakse haiget ja valu.

Ja siis astub ette reeglina kõige väiksem ja noorim kambaliige, kes läheb vastasleeri peamehe juurde ja sülitab talle jala peale. Nüüd on mõlemalt poolelt kadunud vähimadki kõhklused, sest ühe kamba arvates peab solvang saama karistatud ja teine kamp ei saa oma väikemeest jätta vaenlastele klobida. Nõnda puhkebki äge kampadevaheline kaklus, kus iga mees paneb võidu nimel mängu kõik, mis võimalik.

Sarnast lugu näeme praegu päriselus lahti rullumas. Ukraina läks ja sülitas piltlikult öeldes Venemaa valitsejale jala peale. Tublide inimeste maa otsustas ise oma tuleviku rajada ja teha seda ilma suure Venemaata just niisuguste reeglite järgi, nagu ukrainlastele endile meeldib.

See pahandas president Vladimir Putinit sel määral, et ta keeldus tunnistamast isegi Ukraina kui riigi ja ukrainlaste kui rahva olemasolu. Nii muutus Ukraina riik ja selle praegune juhtkond tema jaoks mitte vaenlasteks, vaid millekski veel halvemaks: reeturiteks. Ja ta kasutaski oma sõjalise kallaletungi õigustuseks niisuguseid alandavaid mõisteid nagu Ukraina "denatsifitseerimine" ja "demilitariseerimine", Ukrainat pidid üleüldse valitsema narkomaanid ja bandeeralased. 

Vaenlase ja reeturi erinevust on Putin ise põhjalikult lahti seletanud. Vaenlane on kord kibe konkurent, vastaspool, kellega võideldakse, kakeldakse, kuid kellega vahepeal lepitakse ära. Mõnikord isegi jagatakse omavahel sõjasaaki ja ollakse lausa kaasosalised (comrades in crime).

Reetur on aga silme ees oma, kuid sinu nõrkuse hetkel lööb sulle salaja noa selga. Reeturiga pole võimalik mitte üksnes koos midagi teha, vaid temaga ei saa isegi elada samas maailmas. Reeturile on paras ainult üks palk: surm. Seda arusaama on Putini ametkond ka praktikasse korduvalt juurutanud. Ukrainal ja ukrainlastel ei tasu kunagi unustada, et senikaua, kuni Venemaal on võimul Putin ja tema opritšnikud, ei tule sealt poolt mingit tõsist leppimist.

Ukrainlased on täna oma valiku teinud ja valmis selle tagajärgedega tegelema, seisma oma vabaduse ja väärtuste eest lõpuni. Ukraina ongi nagu see väike vapper poiss, kes võideldes enda eest kaitseb ka läänt, kogu tsiviliseeritud maailma.

Läänemaailm on Putini jaoks vaenlane, kellega Putin tahab küll rinda pista, kuid on lõppvõidu nimel valmis ka mingilaadseks (ajutiseks) koostööks. Praegu ei ründa ta veel läänemaailma nõrgimat lüli, vaid kedagi, kes on avalikult kuulutanud enda soovidest saada läänemaailma täieõiguslikuks liikmeks. Ja on tema lämmatava kallistuse ära põlanud vaatamata korduvatele moosimistele ja ähvardustele.

Kamp, ehk suured ja tugevad lääneriigid ei käitunud esialgu nii nagu vaja ja olid ebalevad. Venemaa sõjaliste ettevalmistuste ja agressiivse retoorika peale korrati väsimatult diplomaatilise lahenduse mantrat. Mis on põhimõtteliselt õige ja korrektne, nagu tublidele poistele-tüdrukutele omane, kelle jaoks vägivald on brutaalne, kohutav, ebaesteetiline, mida ei tohiks üldse olemaski olla.

Paraku maailm ei ole täiuslik paradiisiaed ja inimesed pole inglid. Lisaks korralikele inimestele leidub siin pätte ja kaabakaid, vargaid ja vägistajaid ning lisaks veel lihtsalt rumalaid, kes ei saa asjadest aru. Kes on ära lollitatud totaalsete valede ja propagandaga, kes peavad lõuad ja teevad just seda, mida kästakse.

Vaatamata tublide poiste-tüdrukute siiratele püüdlustele puhkes keset Euroopat verine sõda ja nii mõistetamatu kui see ka pole, pommitatakse just praegu Kiievit ja teisi suuri Ukraina linnu rakettidega, rünnatakse koole, haiglaid, lasteaedu, hukkuvad süütud inimesed.

Putini üllatuseks võitlevad Ukrainas mitte ainult vaprad sõjamehed vaid kogu rahvas on tõusnud relvile. Molotovi kokteilidega süüdatakse agressori tehnikat, kuid heade kamp arutas liiga pikalt sanktsioonide paketi üle. Ehk selle üle, mis saab siis, kui Putini juhitud Venemaa teeb edaspidi seda, teist ja kolmandat. Nii on tõsimeelselt räägitud ja arutletud, kas panna sanktsioonide alla ka Itaalia ja Belgia luksuskaubad ning mida teha Venemaalt tuleva nafta ja gaasi suhtes.

Suured tugevad poisid-tüdrukud ei tahtnud pikka aega päriselt asjasse sekkuda justkui lootes, et ehk läheb see karikas neist kuidagi niisama mööda. Ei küsitud, mis saab siis, kui mõne aja pärast ei olegi praeguse Ukraina kohal enam midagi-kedagi, keda toetada ja kaitsta. Ja agressori isu üha kasvab, nagu oli enne teist maailmasõda.

Muuhulgas tuuakse välja justkui aksioomina, et Ukraina pole NATO liige ja seetõttu ei saa me tema eest täie jõuga seista. Nii et, kui naabri hoovis kedagi vägistatakse, siis vaatame seda eemalt ja hädaldame nagu vanaeided. Lääs ju ütleb ise, et raudset eesriiet pole olemas, kuid laseb ometi enda lävepaku ees juhtuda sõjakuritegudel.

Kuidagi ei taheta tunnistada fakti, et ukrainlased võitlevad praegu mitte ainult enda, vaid kogu läänemaailma eest. Ilmaelu niisuguse korralduse eest, mis on lubanud meil kõigil elada aastakümnete kestel "pikas rahus".

Kui ukrainlased sõja kaotavad, võtab Venemaa varem või hiljem ette järgmise nõrgima lüli, mis võib olla mõni Euroopa Liidu ja NATO liige. Ka siis võib alustada enne otsustavalt tegutsema hakkamist lobedat arutelu näiteks küsimuse üle, mis on üldse sõda ja mis hübriidsõjaline operatsioon ning millal viimane võib kasvada üle tõeliseks lahingtegevuseks.

Kui käes on jama, siis kehtivad kamba reeglid, mille järgi omasid tuleb hoida, sõprade eest tuleb seista, nõrku tuleb kaitsta, sest nii teeme enda elu turvalisemaks.

Tasub mäletada pastor Martin Niemölleri tuntud tsitaati: "Kui natsid tulid kommunistidele järele, ma vaikisin, sest ma pole kommunist. Kui tuldi sotsiaaldemokraatidele järele, vaikisin samuti, sest ma ei ole sots. Kui tuldi ametiühingutegelaste järele, vaikisin, sest ma pole ka seda. Vaikisin ka siis, kui tuldi juutide järele, sest ma pole juut. Seejärel tuldi minu järele ja polnud enam kedagi, kes oleks avaldanud protesti."

Läänel tuleb endale tunnistada, et alates Putini võimule tulekust toimunud protsessid Venemaal on viinud maailma punkti, kus määratlus "uus külm sõda" on juba liiga leebe.

Nüüd peame rääkima juba hoopis kõrgematest panustest ja võib-olla isegi Venemaa "deputiniseerimisest" kui eeldusest selle maa tsiviliseeritud rahvaste hulka tagasivõtmiseks. Sest lääs ei tahtnud varem piisavalt selgelt näha, mis on viimaste aastakümnete jooksul toimunud Venemaal ja Venemaaga. Sellest Venemaast, millest veel 1990. aastate alguses oleks võinud saada sõber, liitlane, on nüüdseks saanud surmavaenlane. Niisugune on kahjuks karm tõde.

Liiga palju kordi on ajaloos loodetud asjade iseeneslikku paranemisesse, sest põrgutee on tihti olnud sillutatud vagade soovidega. Seega meie kamp ehk läänemaailm peab praegu hoopis enam sekkuma ning seda täie jõu ja otsustavusega, relvade ja laskemoonaga, mitte taaskord araks lüües ja kurjale järgi andes. Mida see täpselt tähendab, otsustagu sõjamehed ja strateegid, kuid sõjale keset Euroopat tuleb koheselt teha lõpp.

Mingil juhul ei tohi lasta jätkuda väiksema poisi julma ja ülekohtust peksmist, sest üksnes reaalsustaju kaotanud Putini silmis tema süü on suur ja andestamatu. Suur sõda juba käib meie koduõuel ja kui me seda ära ei lõpeta, on see varsti ka meie enda kodus. Ja me ei tohi jätta ennast häbisse. Kuri peab saama karistatud, ainult siis muutub maailm kasvõi natuke paremaks paigaks.

Epiloog. Keskkooli aja elasin ühiselamus, kus hakkasid kaduma õpilaste asjad ja taskuraha, mida meil oli teadagi napilt. Varsti varganägu tabati, kelleks osutus meie õppimiskallakuga kooli juhuslikult sattunud varaküps nooruk. Ta oli teistsugune, tema huvid olid mujal, teda kardeti, sest kuulduste järgi oli ta käinud poksitrennis ja oskas kakelda ning oma head füüsist rõhutas ta igal võimalusel. Tänapäeval öeldaks selle kohta, et tema tõe diskursus erines meie omast.

Pärast varguselt tabamist oli saabunud justkui õige hetk tema õpetamiseks. Poiste omavahelise tõe ja õiguse maksmapaneku, mis tundus tollal olema kombekas meede, otsustasime täide viia kambaga.

Nii seisimegi temaga silmitsi ühikataguses võsas kindla plaaniga talle hea keretäis anda, mis aga paraku ei teostunud. Tema võimalused meile üksinda vastu saada olid nullilähedased, kuid ta polnud argade killast. Ta teatas jultunult, et on valmis meiega kaklema, kuid esimene, kes talle ligineb, saab seda kibedalt kahetsema. Ta praalis ja ähvardas ning ühel hetkel kõndis lihtsalt minema, ilma et keegi meist oleks söandanud teda takistada.

Olime kõik täis tegutsemisindu, kuid meie hulgas ei leidunud seda ühte julget, kes oleks aktsiooniga alustanud. Mäletan siiani, kuidas läksime norgus peadega tagasi ühikasse ja meie enesetunne oli kergelt öeldes vilets. Pätipoiss pääses teenitud karistusest ja meie jäime antud olukorras kaotajateks. Vargusjuhtum lahendati kooli juhtkonna tasemel ja meie koolis teda enam kunagi ei nähtud.

Mõni aeg hiljem kuulsime, et uude kooli ei jõudnud isegi info tema vargustest, sest poliitilises mõttes ei tohtinud meie kooli hea nimi saada kahjustatud. Kokkuvõttes näib mulle tänaseni, et selles loos kuri ei saanud karistada ja õiglus ei võidutsenud, pigem kinnitas praktika alternatiivsete tõediskursuste kehtimist.