33, 108, 107, 68, 97, 113, 42. Need on päevade kaupa arvud, kui mitu uut vaktsineerimist Eestis sel nädalal tehti. Kokku nädalaga 568 uut vaktsineerimist, päeva keskmisena 81.

Üks teadusnõukoja liige arvas hiljuti, et ajakirjandus ei peaks neist väikestest numbritest üldse rääkima, sest see taastootvat vaktsineerima mitteminekut. See jutt on paraku enesepettus.

Ei ole märganud, et keegi oleks viimasel kuul neid numbreid ülemäära rõhutanud. Tulemus on aga endine: uusi vaktsineerijaid tuleb juurde nii vähe, et naljaga poleks võiks varsti hakata nende nimesid lehesabas avaldama. Nende väheste vaktsineeritute seas on nähtavasti veel ka lapsi, kes võisid süsti saada näiteks reisimise hõlbustamiseks, mitte sellepärast, et neil seda väga vaja oleks.

Eelnevat immuunsust vältida suutva omikroni laines nakatuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed. Nii kahe kui ka kolme doosiga. Mis tähendab, et ei päde ka põhjendus, miks meil koroonapasse siseriiklikult vaja on.

"Neid ei saa kaotada, sest siis ei lähe inimesed vaktsineerima," pihtis aasta algul üks kõrge valitsuspoliitik. Aga on selge, et nad ei lähe niigi. Ehk sel põhjusel pole mingit mõtet koroonapassi käigus hoida.

Samuti on päriselu viimase kuu-kahega palju muutunud. Mitmed Tallinna kesklinna kohvikud, mis veel jaanuaris hoidsid väga rangelt kinni nii koroonapassi kui ka kohvikusse sisenemisel maskikandmise nõudest, ei pane maski mittekandmist enam tähele. Alati ei küsita ka koroonapassi, eriti kui nägu teenindajale tuttav. Või ei küsita passi juurde isikut tõendavat dokumenti. Kinosaali lähevad pooled inimesed juba maskita, seansi ajal on mask ees üksikutel.

Samal ajal oleme me suures julgeolekukriisis, mis avaldub ka Eesti inimeste kasvanud ohutajus, ärevuses ja laiemalt ebakindluses tuleviku ees. Sisemiselt katkine ühiskond ei ole sellises olukorras hea. Võtame siis ühe siseriikliku pingestaja koroonapasside näol maha, seda enam, et selle käigushoidmine ei oma omikroni kontekstis, kus nakatuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, meditsiinisüsteemi jaoks enam märkimisväärset positiivset mõju.

Jah, haiglaravil on endiselt palju patsiente, aga kui vaadata neid igapäevaseid numbreid lähemalt, siis rohkem kui pooled ei tule haiglaravile raske koroonaviiruse tõttu. Neil on muu häda, kuid neil on tuvastatud ka koroonaviirus. Või saavad nad viiruse haiglas.

Tõsi, nemadki tuleb isoleerida, aga nende ravi on koroonaviiruse mõttes oluliselt erinev raske hingamispuudulikkusega haige ravist. See nõuab ka vähem haiglaressurssi, nagu on välja toonud eelmise teadusnõukoja juht, professor Irja Lutsar.

Vaktsineeritud inimesed satuvad siiski statistiliselt harvemini haiglaravile, kui vaktsineerimata, kõlab teada-tuntud vastuargument. Vastab tõele. Aga terviseameti viimane epiidülevaade ütleb ka, et haiglaravil olevate patsientide keskmine vanus on 72 aastat. Paneme siis vaktsineerimise sihiku edaspidi väga selgelt eakatele ja teistele riskigruppidele. Neile on vaktsineerimine endiselt hädavajalik.

Teeme positiivse kampaania. Ärme ähvarda neid sellega, et koroonapassita ei pääse nad ööklubisse või jõusaali, sest siililegi on selge, et eakad seal ei käi. Teeme kampaania, millega pakume eakatele mingeid hüvesid, minugipoolest kasvõi raha. Kui valimiskampaaniate ajal ei häbene poliitikud "raha kohe kätte" põhimõtet, miks peaks seda siis nüüd häbenema? See oleks ka rahaliselt riigile säästvam variant, kui kulukad päevad haiglapalatis.

Kaitsemaskid võiks samuti teha rangelt vabatahtlikuks. Ärge arvake, et ma olen mingi maskieitaja. Olen siiani alati kandnud kohusetundlikult maski ka olukordades, kus see on täiesti mõttetu, näiteks hästiventileeritud kaubanduskeskustes. Ja kannan ka edaspidi näiteks ülerahvastatud ühistranspordis. Aga sunni võiks asendada vabatahtlikkusega.