ERR kajastas 9. märtsil Eesti Relvaomanike Liidu tehtud ettepanekuid siseministrile. Esiteks tegi liit siseministrile ettepaneku muuta relvaseadust nii, et tulirelvi ja laskemoona võiksid Eestis omada ja vallata ainult Eesti, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikud. Teiseks leidis organisatsioon, et viivitamatult tuleks peatada nende Eestis elavate või elamisõigust omavate välismaalaste relvaload, kellel on Venemaa Föderatsiooni ja tema liitlasriikide kodakondsus.

Relvaomanike liidu sõnul elab Eestis ligi 1 300 Vene Föderatsiooni kodanikku, kes omavad Eesti relvaluba ja tulirelvi. Eeldusel, et arv vastab tõele, on juba see asjaolu mõistusevastane, arvestades, et Eesti ametlik hoiak on juba palju aastaid olnud, et Venemaa kujutab suurt ohtu Eesti Vabariigi eksistentsile ja ka laiemalt NATO ja Euroopa Liidu julgeolekule.

Ei ole loogiline ühest küljest töötada aktiivselt selle nimel, et NATO liitlased suurendaks siin oma sõjalist kohalolekut ja samal ajal lubada siin elavatel Venemaa kodanikel jätkuvalt omada tulirelvi ja laskemoona.

Pole kahtlust, et sõjalise konflikti korral saadaks idanaaber Eestisse luure- ja diversiooniüksuseid nagu see on toimunud Ukrainas. Samuti on avalik saladus, et Eesti ametivõimud arvestavad, et Vene üksustega ühineks kriisi või sõja ajal arvestatav hulk relvi omavaid kohalikke elanikke.

Inimlikust aspektist lähtudes oleks olnud igati arusaadav, kui Eesti riik oleks soovinud anda teise demokraatliku õigusriigi kodanikule õiguse omada relvaluba, kui see riik oleks austanud oma naaberriikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Aga Venemaa kasutas juba 2008. aastal sõjalist jõudu Gruusia vastu ja okupeerib siiamaani ca 20 protsenti riigi territooriumist.

2014. aastal käivitas Venemaa Ukraina vastu sõja, milles suri 14 000 inimest. 2022. aastal on Venemaa avalikult ja häbenemata alustanud suurpealetungi Ukrainale, kasutades raskerelvastust tsiviilelanike vastu ja on omandanud läänemaailma silmis paariariigi staatuse, mis on võrreldav Põhja-Koreaga.

Inimene, kes on taotlenud Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse ja ka viimaste sõdade valguses pole otsustanud loobuda selle riigi kodakondsusest, on teinud vähemalt ühe aktiivse valiku Venemaa kui agressorriigi kasuks.

Relvaloa peatamine ei võtaks Venemaa, Valgevene jt paariariikide kodanikelt ära õiguse tegelda laskespordiga. Kui Eestis alaliselt elav agressorriigi kodanik tingimata soovib tegeleda laskespordiga, on see võimalik ka ilma relvaluba omamata, sest valdav osa õhkrelvadest on relvaseaduse mõistes piiramata tsiviilkäibega relvad.

Siinjuures tuleb täielikult nõustuda kaitsepolitseiameti esindajaga, kes hiljutises usutluses ütles, et kodanikel on varjatud või varjamata eeldus, et ta on oma riigile lojaalne. Venemaa kodanikult tulebki eeldada, et ta on lojaalne oma riigile ja mitte Eestile. Vene või mõnest muust rahvusest Eesti kodanikult eeldame lojaalsust Eesti Vabariigile.

On tähelepanuväärne, et ettepaneku peatada Venemaa ja tema liitlaste kodanike relvaluba tegi relvaomanikke koondav organisatsioon ja mitte siseministeerium. Sellegipoolest on viimane aeg astuda vajalikke samme, mis suurendaksid Eesti julgeolekut kuni Venemaa ja Valgevene ühel päeval on muutunud rahumeelseteks ja oma naabreid austavateks riikideks nagu seda on ülejäänud Euroopa riigid.

Siseminister Kristian Jaani ütles aga 10. märtsi saates "Esimene stuudio", et seadust pole vaja muuta ja et asjale lähenetakse persooni- ja juhtumipõhiselt. Seda tuleb ilmselt tõlgendada selliselt, et põhimõtteliselt pole midagi valesti, kui Eesti riik annab Venemaa kodanikule õiguse omada tulirelvi samadel alustel, kui seda lubatakse Eesti kodanikele, ehk seni kuni pole probleeme indiviidi eluviiside ja käitumisega.

Kui kaua jätkub olukord, kus riigil on võimalik ühiskonna julgeolekut tugevdada, kuid ei kasuta seda võimalust jäädes kergeusklikult lootma Venemaa kodanike kollektiivsele heatahtlikkusele?