Ühiskondlike olude radikaalne muutumine toob paratamatult kaasa seni kehtinud hinnangute ja hoiakute muutumise ning see omakorda vajaduse kehtiva õiguse ja selle kohaldamispraktika korrigeerimiseks. Õiguskord saab toimida ühiskonda teenivalt ja kaitsvalt üksnes siis, kui see on adekvaatne oludele ja vajadustele vastav.

Eesti Relvaomanike Liidu pöördumine siseministeeriumi ja avalikkuse poole ettepanekuga muuta relvaseadust nii, et tulirelvi ja laskemoona saaksid Eestis omada ja vallata ainult Eesti, Euroopa Liidu ja NATO kodanikud ning koheselt peatada nende Eestis elavate või elamisõigust omavate välismaalaste relvaload, kellel on Vene Föderatsiooni ja tema liitlaste kodakondsus, on asjakohane ja tõsisest murest kantud.

Venemaa Föderatsiooni liitlaseks selles kontekstis on Valgevene. Need mõlemad riigid on praegu käsitatavad agressorriikidena. Hinnanguliselt võib neist riikidest pärinevate relvaomanike arvuks olla ca 1500-2000.

Nende inimeste kasutuses olevate relvade arvu ja laskemoona hulga kohta pole ametlikest allikaist täpseid andmeid, kuid ülevaate sellest, mis relvadega tegu, saab näiteks Taktikalise Laskmise Keskuse kodulehte külastades. Seejuures ei ole jutt laskespordis kasutatavatest õhkrelvadest, vaid tapvaist jahi ja -lahingrelvadest.

Kui jahimeestel on oma sisekord, reeglid ja selge liikmelisus, siis nn taktikalises laskmises see nii ei ole (vähemalt nähtavalt). Selles vallas on olemas vähemalt Tallinnas ja Tartus taktikalise laskmise keskused, kus toimuvad regulaarsed treeningud, saab soetada relvi, treeninguid viivad läbi sageli (külalis)instruktorid naaberriikidest.

Kas tegu on neutraalsete ja lojaalsete (spordi?) fanaatikutega või on selle taga midagi palju rohkemat, saab igaüks otsustada asja üle mõeldes ja vastavaid kodulehti külastades. Neilt ei leia infot selle kohta, kes ja kuidas neid keskusi juhib, küll aga leiab sealt pilte osalejatest ja nende relvadest, aga ka mitmesugustest "pakettidest" jmt.

Lisaks leiab detailsed juhised, kuidas, millise transpordiga ja millise aja jooksul neisse keskustesse erinevatest kohtadest jõuab. Kus asuvad olulised, sh (riigi)asutused ja vaatamisväärsused, mitmel puhul vaatamisväärsused strateegilistes kohtades jmt. Tekst on inglise keeles. Võiks mõelda, miks ja kellele just nii? Kas tõesti kohalikele tegelemiseks nende meelistegevusega?

Õiguste ja vabaduste kontekstis on tegu eneseteostuse ja ühinemisvabadusega, mis meie liberaalses demokraatias on kaitstud põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 11 ja on meil tagatud igaühele. See on seni toiminud hästi ja loonud tugeva vundamendi kogu meie sidusale kodanikuühiskonnale.

Ometigi pole need õigused absoluutsed, kaugel sellest. Et ära hoida kurja ja nende õiguste väärkasutust on neid õigusi võimalik konventsiooni artikli 11 lg 2 alusel piirata … "üksnes seaduses ette nähtud alustel, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks". Euroopa Inimõiguste Kohtus on ka hulgaliselt sellekohast kohtupraktikat.

On loomulik, et praegune olukord mujal Euroopas ja Eestis tekitab mõistetava julgeolekuohu ja ärevuse. Riigid on mõelnud, mida teha, et julgeolekut tugevdada ning on astunud ka hulganisti samme selle kollektiivseks tugevdamiseks. Riigisiseste sammude astumine on aga selgelt lähtuv tingimustest ja ohuolukorrast antud riigis. Iga riik peab hoolitsema oma sisejulgeoleku eest ise.

Meenutan, et enne kaasaegseid õigusinstrumente ja -menetlusi kasutati sõjaolukorras neutraalsete riikide poolt sõjaosaliste riikide isikute ja sõjatehnika (näiteks laevade, lennukite) interneerimist ja relvitustamist. See oli küllalt laialt levinud ja aktsepteeritud praktika.

Sõjaohu olukord meie tingimustes on ilmne ja ei vaja pikemat selgitust. Ei ole mõeldav ega vajalik kõiki sõjaosaliste alamaid interneerida. Kuid arvestada tuleb, et tapvate tulirelvade omamine ja taktikalise laskmise harrastamine ei ole linnuvaatlemine, laulukooris või rahvatantsuringis osalemine, numismaatika või kirjandusklubi vmt, milleks eneseteostuse ja ühinemisvabadus mõeldud on. Need on erinevad asjad.

Seetõttu on riigil mitte ainult õigus, vaid ka kohustus tagada avalik kord, inimeste ja riigi julgeolek ning tarvidusel rakendada piiravaid meetmeid. Üldiselt, mitte juhtumipõhiselt. Juhtumipõhisus on rahuaja illusioon ning lootusetult hiljaks jääv meede ohu- või sõjaolukorras.

Ilmselt oleks adekvaatsem keelata tapva toimega tulirelvade ja laskemoona omamine ja nende kasutamist harrastavate ühingute tegevus isikutele, kelle päritoluriik on agressiivne ja potentsiaalselt meie riigi julgeolekut ohustav. Tähtis element on isikute kodakondsus, sest kodakondsusega on juba määratletud isikute lojaalsus või vähemalt lojaalsus kohustus.

Relvalubade registrist väljasõelumine, kellel mis kodakondsus on, ei ole suur töö ega aeganõudev ettevõtmine nagu siseministeerium püüab väita. See aktsioon ei ole kellegi individuaalne karistamine, vaid oludest tingitud üldistest huvidest lähtuv ennetusmeede.

Kellelgi pole olemas sellist õigust nagu õigus tegeleda taktikalise laskmisega surmavate relvadega. Küll aga on igaühel õigus turvalisusele ja julgeolekule ning sellega tuleb tegeleda kohe ning edasilükkamatult.