RKK Eesti Välispoliitika Instituudi teaduri Frank Jürise sõnul ei ole Hiina huvitatud Lääne sanktsioonide alla sattumisest. "Ja sellest tulenevalt on nad väga ettevaatlikud Venemaad toetama," ütles ta.

Luminor Groupi peaökonomist Lenno Uusküla märkis, et Hiina saadab Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse väga palju kaupu, ise midagi vastu saamata. "Põhimõtteliselt saavad nad vastu raha, lubadusega tulevikus midagi osta. Selle pärast ongi võib-olla väga eriline olukord, kus Euroopa ja USA saavad öelda, et me ei osta teie kaupu ja Hiina sellega kaotab väga suure osa oma majandusest," kirjeldas Uusküla.

Samas ei ole mõtet arvata, et Lääne turg on ainus, mida Hiina vajab. "Kui tulevikku vaadata, siis ega Euroopa ja USA turg ei ole see, kuhu Hiina vaatab. Ta ikkagi vaatab mujale. Kui sa oled 1,4 miljardit, siis sul on vaja suuremat turgu kui 600 miljonit. Hiinal on vaja läbi saada paljude erinevate riikidega kogu aeg," rääkis Uusküla.

Hiinat on kindlasti keerulisem karistada kui Venemaad, kuid üheks võtmesõnaks siin on ligipääsu äralõikamine Lääne tehnoloogia-alastest teadmistest.

Uusküla sõnul soovib Hiina olla tehnoloogia ja maailmakaubanduse liider. "Mistõttu Hiina ikkagi võtab USA ja Euroopa teadmised ja kasutab neid selleks, et ise selle pealt midagi ehitama hakata. Kui nüüd tehnoloogiale ligipääsu piirata ja mitte lasta kopeerida oma asju, siis on Hiinal ikkagi parasjagu raske," ütles ta.

Hiina on aga suurepärane hallil alal tegutseja, märkis Jüris. "Kui me mõtleme paar aastat tagasi, kasvõi seesama Huawei finantsjuhi juhtum, kus siis väidetavalt Huawei tütarfirmaga seotud ettevõtte kaudu pakkus finantsabi ja tehnoloogilist abi USA sanktsioonidest kõrvale hiilides Iraanile. Väga realistlik on, et mingit sarnast abi Hiina pakub ka Venemaale," rääkis ta.

Et jätta endale lahti kõik teed, on Hiina oma avaldustes valinud rahusaadiku rolli.

"Mis puutub Hiinasse, siis Hiina tahab kindlasti näha sõjaliste operatsioonide võimalikult kiiret lõppu ja Ukraina tsiviilelanike kaotuste miinimumini viimist. Iroonilisel kombel on aga USA-st saanud selle sõjalise operatsiooni kaudne osapool," rääkis Soochowi ülikooli professor Victor Gao Zhikai.

Pekingi rahuretoorika on pannud mõningaid inimesi koguni läänes uskuma, et Venemaa sooritatud sõjakoledused on tegelikult isegi Pekingi jaoks ületanud punase joone.

"Korduvalt on räägitud, mitmes lääne meediaväljaandes ka, et Hiina on oma seisukohti muutnud. Pigem võib öelda seda, et Hiina on oma tegevuses, kuidas ta ennast väljendab maailmale, jäänud endale kindlaks ja tema seisukohavõtud on üsna vastuolulised. Tuuakse välja, et ühelt poolt toetatakse Ukraina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja samas saadakse aru Venemaa ajaloolisest seotusest ja Venemaa julgeolekuhuvidest," rääkis Jüris.

Rahuretoorika kõrval rõhutab Hiina oma abi ka hoopis Ukrainale, edastades sõnumeid esmatarbekaupade Ukrainasse saatmisest. Tegelikult on see abi jäänud väga väikeseks. Jürise sõnul oli Hiina abi ligikaudu viie miljoni jüaani ulatuses, samas kui Jaapani toetus oli sada miljonit eurot ja isegi Taiwan on ukrainlasi enam toetanud.

Olukorras, kus Euroopa võib-olla lõpetabki gaasi ja muude maavarade ostmise Venemaalt, läheb see kõik soodsalt Hiinale.

"Meie jaoks võib olla isegi kasulik see, kui Venemaal on partner, kellega ta saab kaubelda. Lühiajalises plaanis, ei ole võib-olla isegi hea, kui Venemaa üldse ei saa oma naftat ja gaasi müüa. Kui Venemaa saab oma naftat ja gaasi müüa näiteks Hiinale, sel ajal, kui meie seda ei osta, meie saavutame energiajulgeoleku, samas jälle üle maailma ei teki energiadefitsiiti nii suurt," ütles Uusküla.