Kui Võhma lihakombinaat 1990. aastate keskel pankrotti läks, vajus linnake aastateks sügavale vaesusesse. Isegi ära kolimine oli inimestel üliraske, sest Võhmas korterit maha müües oleks saanud Viljandisse kindlasti ühe kena telgi osta, aga maalappi, millele seda panna, ilmselt enam mitte.

Sarnane stsenaarium leidis aset Püssis, Orul ja veel mitmes väikeses kohas. 1990. aastatel teadsid kõik, mis loom on monofunktsionaalne asula ja et kui sa pole just pankrotiprotsessi kajastav ajakirjanik, tasub sellistest eemale hoida.

Vahepeal on elu justkui tublisti edasi astunud. Eesti üheotstarbelised asulad on kas ettevõtlusmaastikku rikastanud, inimestest tühjaks voolanud või, nagu vist enamasti, natuke mõlemat. Samal ajal ilmneb viimasel ajal üha enam, et me kõik elame ühes monofunktsionaalses asulas, planeedil Maa.

Paari nädala eest tegi paljudele kõvasti nalja, et Venemaal hakatakse Renault' tehases taas Moskvitše tootma. Mea culpa, eks ma isegi lasin mõne mürgise satiirinoole lendu. Paljud minu põlvkonna lapsed ei õppinud ju rumalaid sõnu mitte lasteaias, vaid siis, kui isa neid sinna Moskvitšiga sõidutas. No mis raudvankreid nad nüüd tegema hakkavad? Neil pole ju sinna kiipegi panna! Ha-haa-haa!

Samal ajal pole kogu läänemaailm sugugi parem. Uute autode ostujärjekorrad venisid vahepeal nii pikaks, et paratamatult tuli meelde aeg, mil Moskvitši ostmiseks pidi aastaid luba ootama. Kiipe, mis reguleerivad tänapäevases autos kõike alates juhiabisüsteemidest ja lõpetades kütusekuluga, polnud lihtsalt piisavalt saada.

Eks pooljuhte tehakse ju mujalgi, kuid üle poole neist, seejuures rohkem kui 90 protsenti kõige võimsamatest kiipidest, valmib Taiwanil, täpsemalt vaid ühes firmas: TSMC. Mis ja miks kiibikriisi täpselt tekitas, põhjustab tänini vaidlusi, kuid selge on see, et kui kiibitootmine oleks riikide vahel hajutatud, poleks häda nii suur kui praegu. Ja see võib olla alles eelmäng, sest iga valdkonda natukegi tundev inimene saab migreenihoo mõeldes, et Hiina võib teha teoks ähvarduse Taiwan endaga liita.

Või teine näide. Sajad tuhanded Ameerika Ühendriikide väikelaste vanemad on viimaste nädalatega peast halliks läinud murest, et nende lapsed peavad sõna otseses mõttes nälgima. Meie ees ei rullu lahti dickenslik tragöödia peredest, kel pole söögi ostmiseks raha, vaid maailma võimsamas riigis ei jätku beebitoitu.

Kriisi tekkeks piisas, et 48-protsendise turuosaga Abbott Nutrition pidi ühe oma hiiglaslikest tehastest kinni panema ja juba oligi kogu turg uppis nagu Vene tank mõnes Ukraina jões ning poodide beebitoiduriiulitel haigutas tühjus.

Bensiini ja gaasi meil veel jagub, kuigi numbrid kipuvad hinnapostidest välja hüppama. Vanad eestlased teadsid väga hästi, et kogu gaasi ei tohi panna ühte torru. Aga mida teised Euroopas tegid?

Eriti silmapaistev on Venemaast sõltuvusse langemisel olnud Ungari, mis sel nädalal endale Euroopa Liidu uuest sanktsioonipaketist erandi välja kauples. Ungari pole mitte ainult Vene gaasitoruga seotud, vaid ei saa endale lubada ka sealsest naftast loobumist, sest see on väidetavalt ainus, mis madjarite rafineerimistehastele sobib. Kui lisada, et Ungari ostab Venemaalt elektri tootmiseks tuumakütust ning ehitab tuumajaama Vene spetsialistide abiga Venemaalt laenatud raha eest, saamegi riigi, mis on ennast ise täielikult tuntud pätile pantvangi andnud.

Lahendus on selge. Nii nagu ettevaatlik investor ei pane kogu raha ühe firma aktsiatesse, vaid hajutab seda nii ettevõtete kui ka sektorite vahel, peame ka riikide ja maailma tasandil oma monofunktsionaalsust vähendama.

Lihtne see olema ei saa, sest tootmise koondamine on mahuefekti tõttu tihti märgatavalt odavam, samuti ei vasta praegune taristu hajutamisvajadustele. Viimati mainitu ilmekaks tõestuseks on, et nagu seened pärast vihma kerkivad päikese- ja tuulepargid, mis võiksid Eesti energiatootmist oluliselt mitmekesistada, keskkonnasõbralikumaks muuta ja välissõltuvusest vabastada, ei mahu paljudes kohtades võrku ära, sest ülekandeliinid on ehitatud ühest keskusest lähtuva elektritootmise tarbeks.

Pärast koroona alguskuid, mil paljud riigid avastasid, et suur osa elutähtsatest vahenditest toodetakse Hiinas ning ei pääse pandeemia tõttu sealt kuidagi tulema, on esimesed sammud detsentraliseerimiseks tehtud ning loodetavasti ei vaibu see suund kohe, kui häda üle läheb.

Suur koondumine võib olla tõhusam ja odavam, kuid viimased aastad on väga selgelt näidanud, et see kehtib vaid siis, kui kõik kulgeb tõrgeteta. Paraku oleme me kõik Damoklesed, kelle pea kohal mõõka hoidev hobusejõhv on seda peenem, mida rikkalikumaid hüvesid me naudime. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.