Me oleme suurima kriisi tunnistajaks pärast teist maailmasõda. Milleks peaks Euroopa valmis olema?

Kahjuks peame valmis olema halvenevaks olukorraks. Me ei näe mingeid märke sellest, et Putin aeglustaks oma agressiooni ja sõda Ukrainas. Nii et me peame olema valmis järgmisteks sanktsioonideks, mis on veelgi karmimad Putini vastu ja toetavad Ukrainat. Aga peame olema valmis vastu võtma ka veel rohkem ukraina põgenikke.

Euroopa Liitu on juba saabunud üle kolme miljoni sõjapõgeniku. Kui paljude vastuvõtmiseks peaksime me valmis olema?

On väga raske ennustada, aga Ukrainas on umbes kuus miljonit sisepõgenikku. Me peame olema valmis miljonite inimeste saabumiseks. 

Milline on EL liikmesriikide valmisolek praegu põgenikke vastu võtta?

Pean ütlema, et mulle avaldab muljet, kuidas Poola, Rumeenia, Ungari, Slovakkia, Tšehhi ja Eesti inimesed on põgenikud vastu võtnud pretsedenditul viisil. Näidates solidaarsust kohalikul ja regionaalsel tasemel, samuti see, mida on teinud mittetulundusühingud, vabatahtlikud ja valitsused.

Me näeme, et Euroopa Liidu liikmesriigid võtavad vastu inimesi viisil, mida me ei ole kunagi varem näinud. See inimeste arv, mis on saabunud Poolasse vähem kui nelja nädalaga on rohkem kui põgenike arv, mille kogu Euroopa Liit võttis vastu 2015-2016 kahe aasta jooksul. 

Ida-Euroopa riigid, kes moodustasid vaid mõne aasta eest liidu, et seista vastu põgenike ümberjagamisele Euroopa Liidus, on nüüd erakordse surve all solidaarsusmeetmete puudumise pärast, mille vastu nad seisid. Üsna valus meeldetuletus sellest, kuhu lühinägelik poliitika võib viia?

Ma ütleks nii, et me oleme olukorras, kus solidaarsus on võtmeküsimus. Näeme solidaarsust Ukraina naaberriikide kodanikelt, näeme solidaarsust valitsustelt. Nüüd vajame solidaarsust ka liikmesriikide vahel ja trend näitab, et see kasvab.

Ma saan aru, millele te viitate, aga kui Ursula von der Leyen andis mulle ülesande tegeleda sisejulgeoleku ja migratsiooniga, oli minu töö murda välja tupikust, kuhu oli jõudnud senine rändepoliitika, et alustada uuesti usalduse üles ehitamisest. Sellega olen ma kaks ja pool aastat tegelenud ja pean ütlema, et oleme paremas olukorras täna kui 2015. Kõik liikmesriigid on saanud kätte õppetunni ja me oleme hakanud usaldust taastama.

Putin on pettunud, sest ta arvas, et migratsioon võib meie vahele lüüa kiilu, aga oleme näidanud üles sellist ühtsust, mida pole kunagi varem olnud. Meil õnnestus käivitada ajutise kaitse direktiiv, mida pole 20 aasta jooksul kordagi kasutatud. Me langetasime siseministritega paari päeva jooksul ühehäälse otsuse see rakendada. Nii et me näitame, et oleme kõik saanud õppetunni ja oleme valmis paremaks koostööks, et tegeleda täna rändega. 

Kas Euroopa asüülipoliitikas on toimunud põhimõtteline ja pikaajaline muutus? Või näeme me praegu lihtsalt liikmesriikide šokki, kes muidu tõrkusid sõjapõgenikke vastu võtmast, aga on nüüd nendega lihtsalt üle koormatud? Kas suhtumine sõjapõgenikesse edaspidi muutub?

Me näeme liikmesriikide vahel teineteisele lähenemist. Kahe aasta jooksul on valitsused olnud valmis rohkem omavahel arutama, läbi rääkima ja kompromisse tegema. Muidugi on praegu akuutne kriis, millega tuleb tegeleda. Euroopa peab aitama mitte ainult ukrainlasi vaid me peame aitama üksteist selle olukorraga toimetulemisel. Praegu pole dramaatiliste žestide aeg, meil on vaja kainet lähenemist, et migratsiooni koos hallata.

Ma ei taha olla dramaatiline, aga enne kui Ungari avas oma piirid sõja eest põgenevatele ukrainlastele, oli valitsus püstitanud kõrged müürid, et takistada Lähis-Ida ja Afganistani põgenikel riiki sisenemist. Kuidas seda veel kirjeldada kui mitte topeltstandardid?

Aga me nägime ka mõne kuu eest, kuidas augustis ja septembris võtsid kõik 27 liikmesriiki vastu rohkem kui 20 000 afgaani põgenikku. Evakueerides mitte ainult neid, kes meie heaks töötasid vaid ka teisi, kes olid Afganistanis ohus. Me näeme solidaarsust kõigilt liikmesriikidelt. 

Mis tööriistad Euroopa Komisjonil kasutada on, et põgenikud EL-is ümber paigutada? Võtate selle sama mehhanismi, milles eelmise rändekriisi ajal kunagi kokku ei lepitud ja üritate seda nüüd rakendada? Või on teil teisi vahendeid?

See pole päris nii. Me oleme loonud solidaarsusplatvormi. Kohtume komisjoni ja valitsustega kaks korda nädalas ja arutame olukorda. Liikmesriigid saavad nii öelda kui palju inimesi nad vastu võtta suudavad. Teised liikmesriigid ütlevad, millised vajadused neil on.

See on uus viis olukorrale läheneda, ilma kohustuslike kvootideta. Peame seda edasi arendama. Esmaspäeval toimub järjekordne erakorraline siseministrite kohtumine, kus ootan, et töötame selle lahendusega edasi.

Vabatahtlikud kvoodid ajal, mil EL-i saabuvad miljonid põgenikud? Kas te päriselt arvate, et see töötab?

See, mida me näeme on pretsedenditu solidaarsus EL liikmesriikidelt ja kodanikelt Ukraina sõjapõgenike suhtes. Me ei ole olnud sellises kriisis pärast teist maailmasõda, nagu te selle intervjuu alguses õigesti märkisite. Nii et loomulikult on see väljakutse. Aga parim viis selliste väljakutsetega toime tulla on teha koostööd. Aga me peame tegema koostööd ka kolmandate riikidega, kes on valmis olema osa lahendusest ja vastu võtma ukraina sõjapõgenikke - Kanada, USA ja Suurbritannia.

Ja ka Itaalial ja Kreekal, kes kannatasid viimases rändekriisis rängalt on valmisolek võtta vastu põgenikke Balti riikidest ja Poolast, kes siis teatasid, et meie kvoot on null? Nad tahavad meid nüüd aidata?

Jah, nad aitavadki.