Üks erinevus optimistide ja pessimistide vahel on see, et optimistid usuvad elu progresseeruvat paranemist, pessimistid ootavad kõige päikselisemalgi päeval sellele järgnevat tormi.

Ehkki eneseabi ja positiivne psühholoogia püüavad ülima entusiasmiga inimkonda pessimismi pahest päästa, on evolutsiooni protsessis pigem ohtude märkamine aidanud meil ellu jääda. Optimistlik oinas on see, kelle kiskja kinni pistab. Samal ajal ei ole ellujäämiseks kasulik ka liigne lootusetus või käega löömine, vaid võimekus näha eesootavaid riske, mis hetkel uskumatud tunduvad.

Oleme hetkel suures õhinas sõjapõgenike aitamisest ja see on nii ilus kui valus. Valus, sest need inimesed, kes meile jõuavad püüavad päästa enda ja laste elu. Ilus, sest nende vajadus käivitab meis üsna harva aktiveeruva inimliku vajaduse, hoolida ja aidata. Võiks öelda, et meis on kollektiivselt käivitunud tingimusteta armastus.

Ükski olukord ega inimlik tunne ei kesta kaua. Entusiasm läheb mööda. Politsei- ja piirivalveamet on juba üleskutsunud mitte enam organiseerima transporti Ukraina piirilt Eestisse, vabatahtlik Jane Lumi ütles saates "Hommik Anuga", et annetuste voog võiks väheneda, aga kesta kauem. Need on mõistlikud tulevikuriske hindavad soovitused.

Arengu- või grupidünaamikat on kirjeldatud mitut moodi, üks tuntumaid on Bruce Tuckmani mudel forming–storming–norming–performing (kujunemine, "tormamine" (konfliktid), kohanemine, toimimine), mis on algselt mõeldud gruppide sisemise arengu mõistmiseks, aga sobib hästi ka ühiskondlike muutuste kirjeldamiseks.

Oleme sõjapõgenike aitamises hetkel formingu faasis. Seda iseloomustab kõrge motiveeritus, suur ühtsustunne ja lausa fanaatiline eesmärgile keskendatus. Sellele järgneb paratamatult stormingu faas, mida eesti keelde on tõlgitud ka konfliktifaasina.

Ehkki konfliktid pole just möödapääsmatud, on nende võimalikkus selles etapis kõige suurem. Igal juhul kaasneb selle faasiga motivatsioonilangus, fookus eesmärgilt liigub rohkem probleemidele ja takistustele ehk, algsele eufooriale järgneb reaalsuse "pohmell".

Mida see meie praeguses olukorras tähendab? Kuidas see väljendub põgenike teemas? Ja mis peamine: mida on kasulik arvesse ja ette võtta?

Esmalt tähendab see, et ühel hetkel võib praegune ind raugeda. Pisut teise nurga alt on sellest kirjutanud Põim Kama. Ühel hetkel tuleb lihtsalt argipäev peale ja sõda ega selle eest põgenemine ei eruta enam. Kaua on võimalik korraldada heategevuskontserte, annetuskampaaniaid või humanitaarabi kogumist?

Teiseks, need inimesed, kes meile on jõudnud, hakkavad igapäevast elu elama ning nende harjumused ja ootused võivad pisut või palju erinevamad olla sellest, mis meile kohane. Nad ei hakka kohe eesti keelt rääkima, ei hakka kohe ühiskondlikult panustama, ei hakka kohe meie moodi mõtlema ega käituma.

Kolmandaks on jõud, kellele pagulased alati pinnuks silmas olnud, hetkel veel kerges "talveuinakus", aga ärkavad kohe, kui selleks võimalus avaneb: kui Ukrainast pärit kodanik taotleb töötu abiraha, vajab koolis erikohtlemist või, hoidku selle eest, punase tulega juhtub üle tee minema.

Õppisin Inglismaal ajal, mil "idaeurooplane" oli muutunud üheks suurimaks sõimusõnaks. Ei, keegi ei tulnud tänaval kallale, aga kui põhjus tekkis - näiteks kui poola keeles kõnelev kodanik ühistranspordis kedagi müksas -, siis ikka soovitati koju tagasi pöörduda. Meil pole põhjust arvata, et selliselt suhtuvaid inimesi meil ei ole, lihtsalt veel pole nende aeg.

Mida siis teha? Selge on, et inimesi tuleb aidata, muidu pole inimlikul eksistentsil mingit mõte. Kui hoolimine kaob, pole elu enam väärt säilitamist. Me peaksime olema aga valmis aitama enam kui kampaania korras ehk peaksime sprindi asemel olema valmis maratoniks.

Jane Lumi soovitus on väga õige, jätame mõned eurod ka edaspidiseks. Võib-olla ei ole neid vaja enam annetamiseks, vaid kõrgemate arvete või hindade tasumiseks. Võib-olla investeeringuteks, et luua uusi töökohti inimestele, kes kodust kaugel peavad endale uue võimaluse leivateenimiseks leidma.

Samuti on oluline mõista, et esialgne ühel lainel olemine, mis meie ja põgenike vahel algselt tulenes ühiselt tajutud traumast, ei jää selliseks, nad tulevad siiski teistsugusest kultuuriruumist, teistsugusest elukeskkonnast.

Hiljuti kirjeldas üks vabatahtlik, et asjad, mis meile on elementaarsed, ei pruugi põgenikele seda olla, olgu selleks prügi sorteerimine, koolikohustuse täitmine või avalikus ruumis käitumine.

Pikemaajalisem mõistmine eeldab kannatlikkust ja seda peaks meil rahvusena ju olema. Minu arvates on kõige olulisem see, mida nimetan suhtekapitali kasvatamiseks. Seda saab teha läbi ühiste tegevuste.

Ma arvan, et oluline on jõuda võimalikult kiiresti sellest, kus teeme midagi nende jaoks, staadiumisse, kus teeme nendega koos. Need, kellega koos midagi tehakse, pole enam nemad, vaid meie. Ei ole vaja luua kohmakaid integratsiooniteenuseid, vaid õppida ja hakata koos elama.