Nõukogude ajast jäänud kartus murul tallata hakkab ajapikku inimestel kaduma. Pargid on järjest populaarsemad ja harrastused roheluses mitmekülgsemad.

Kevadise päiksega on Lääne-Euroopas linnapargid tihedalt rahvastatud. Eesti pargikultuur sarnaseid masse rohelusse ei too, selgitab maastikuarhitekt Karin Bachmann.

"Nõukogude ajal oligi ju murul käimine üldse keelatud. Võisid käia mööda teerada, istuda pingi peal. Teha neid tegevusi, mis sulle olid ette antud," ütles Bachmann.

Inimesed veedavad aega koduhoovis või sõidavad nädalavahetuseks linnast maale. Selleks, et linlasi parki meelitada, peavad pargid pakkuma ajaveetmiseks mitmekülgseid võimalusi.

"Kui sa tahad teha midagi teistsugust või tunda ennast vabalt, siis sa ei sobitu sellesse mustrisse. On justkui hästi jäigad reeglid. Kui meil on pargis hoopis rohkem erinevaid haljastusrindeid – on heina, on puid, on põõsaid – siis inimesed tunnevad ennast elurikkuse keskel paremini. Nad viibivad seal pargis rohkem, sest on pilgul on rohkemates kohtades käia, on mida rohkem vaadata," rääkis Bachmann.

Linnametsas saab küll tervisejooksu harrastada, kuid pikniku pidamine ei ole sama loomulik, toob Bachmann näite.

"Selliste kohtadena töötavad meil hästi tühermaad, millel omakorda on stigma juures, et seal käivad ainult pätid ja kaabakad. Tegelikult käivad seal ainult need inimesed, kes tahaksid teha natuke lõket ja võtta päikest," ütles Bachmann.

Vaatamata takistustele on Bachmanni sõnul pargid järjest populaarsemad. Seda kinnitab ka maaülikooli lektor Peeter Vassiljev. Vassiljev on uurinud, kui palju tartlased parke külastavad ja mida nad seal teevad. Vassiljev toob näiteks Tartu keskpargi, kuhu tõi hulga noori juurde suvel sinna rajatud rulapark. Varem olid noored keskpargi külastajate seas haruldased.

"See rulapark muutus nagu magnetiks. Jah sinna tulid tõesti rulatajad ja tõukerattaga inimesed, aga tuli ka väga palju teisi inimesi neid vaatama. Läheduses viibijatest ainult 13 protsenti tegelesid selle nii-öelda põhitegevusega. 30 protsenti olid need, kes istusid seal, vaatasid, uurisid, vestlesid," rääkis Vassiljev.

Sellistest magnetitest toob Vassiljev veel näiteid: kohvikud Emajõe ääres ja malelauad Tallinna Stroomi rannas. Kõik meelitavad erinevaid ühiskonnagruppe. Need lahendused ei pea olema uhked ja kallid, vaid eelkõige asukohta sobivad.

Vassiljev nendib, et Lääne-Euroopa pargid on külastajaterohked, sest sealsed linnad on inimrohked. Mida tihedamaks kasvavad ka meie linnad, seda tähtsamad on ka meie pargid.