2022. aastal Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval alanud sõda Ukraina riigi ja rahva vastu raamistab seekordse kaitsepolitsei aastaraamatu ning selle sisu. Koletu teise maailmasõja ühe järelmina sündis ÜRO, mille harta alusartiklid pidid tagama maailmas rahu. Kremli juhitud Venemaa ründas enda loodud maailmakorda.

Selle järel on raske üldse midagi öelda, sest maskid on langenud ja kogu jutt Vene kodanike inimõiguste tagamisest ning rikkumistest on õõnes ja sisutühi. Veidi küll kohatu, aga siinjuures olukorda ilmestav on lause, et Venemaa on erandlik riik, sest ta võitleb oma kodanike inimõiguste eest eranditult väljaspool Venemaad.

Suurim varas istub Kremlis

Me ei tea ja ei saa kunagi teada, kes on olnud maailma suurim varas, aga praeguse aja suurim varas istub Kremlis. Ma ei räägi siin tema maisest varast, vaid tollest, mida pole võimalik kaaluda ja mõõta – ta on varastanud oma ja paljude rahvaste oleviku ja tuleviku ning kohati ka mineviku.

Paljud meist armastavad ajalugu, mõnele meeldib ajalugu lihtsalt rohkem kui keskmisele inimesele. Kui aga ajaloohuvilisel, kes tahab aja kulgu muuta oma tahte järgi ja selle järgi, mis vaid temale isiklikult õige ja õiglane tundub, on käeulatuses tuumanupp, on see väga raske juhtum.

Me ei kujuta ette, et kunagised Euroopa suurvõimud pretendeeriksid oma endistele vallutatud või liidetud territooriumitele, nagu Kreml seda teeb. Kas me kujutame ette, et meile lähedane Rootsi Kuningriik nõuaks tagasi Eesti- ja Liivimaad. Halenaljakas, kas pole?

Ilmselgelt on au, kuulsus ja võim Kremlis olulisemad kui rahu Venemaaga piirnevates riikides või kogu maailmas. Kremli juhi arvamus XX sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist ehk Nõukogude Liidu kokkukukkumisest on sügavalt ekslik. NSVL-i lagundasid eelkõige vähetõhus majandusmudel ja üldist arengut soosiva vabaduse puudus, mitte müstiline USA ja lääneliitlaste surve või külma sõja aegne vandenõu.

Kuulutades Ukraina riigi lääne kolooniaks ja eitades ukrainlaste kui rahvuse olemasolu, ei anna Kremli juht mingitki võimalust mõistlikuks dialoogiks. Dialoog Kremliga Ukraina üle on kui halb paroodia pimeda ja kurdi vestlusest.

Kremli poliitikat imetlevad või toetavad inimesed on nii otseselt kui ka kaudselt ohuks meie põhiseaduslikule korrale. Tihti pole selline oht käega katsutav või vahetu, kuid Kremli poliitikat toetavad inimesed loovad Venemaale ettekäände sekkumiseks, olgu süüdistused kui tahes absurdsed.

Loomulikult pole igasugune Kremli imetlemine selline oht, mis nõuaks kriminaalõiguslikku sekkumist, kuid teavet tuleb koguda, et mõista kasulike idiootide tegevuse eesmärke ja samuti seda, kas tegemist on lihtsalt šovinismi toetaja või palgalise Kremli agendiga. Just Vene eriteenistustega salajasele koostööle kaasatud isikute tuvastamine ja kohtu alla andmine on üks kaitsepolitsei peamisi ülesandeid.

Islamism ja paremäärmuslus

Märkigem ära, et viimastel aastatel on olnud vaja järjest rohkem tähelepanu pöörata Hiina Rahvavabariigi luuretegevusele Eestis, sest pakume globaalsele suurriigile huvi kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik.

Kahjuks tuleb meil rohkesti tähelepanu pöörata paremäärmuslastele, kelle tegevus on rohkem küll sümboolne ja sotsiaalvõrgustikes aktiivne, kuid halbade tegurite koosmõju korral võib tuua kaasa rünnakud inimeste elu, tervise ja vara vastu – siin me räägime potentsiaalsest paremäärmuslikust terrorismist.

Uus aeg COVID-i tingimustes on toonud tänavatele väga erinevaid tegelasi, nii neid, kellel on enda arvates kaalukad põhjused frustratsiooni välja elada, kui ka seiklejaid, kes kõige ja kõigi vastu protesteerides väikest viisi äri ajavad. Protestiliikumine kui äriidee on mõnele inimesele tulus sissetulekuallikas.

Järjest rohkem pöörame tähelepanu terrorismi ennetamisele, eriti selliste kolmandatest riikidest Eestisse tulnud isikute tuvastamisele, kes võivad toetada islamiterrorismi või panna toime terrorirünnakuid.

Terrorismi rahastamine ja tänapäevased rahastusplatvormid on valdkond, mis nõuab täit tähelepanu. Piiratud ressursside tingimustes tuleb teha valikuid ning pole võimalik kõike ennetada ja tõkestada, kuid ülevaade peab tekkima, eriti moodsate virtuaalvääringute suhtes.

Radikaliseerumine ja terrorismi rahastamine on valdkond, kus tuleb olukorda tõhusalt jälgida ja vajaduse korral ennetavalt sekkuda. Radikaliseerumine on protsess, mis võib lõppeda terroriga. Iseenesest pole vahet, mis alusel inimene radikaliseerub, sest alusideoloogia võib olla erinev, kuid protsess ja lõpptulemus väga sarnane.

Nimetamata konkreetseid isikuid, saan öelda, et oleme näinud juhtumeid, kus ise radikaliseerunud noored inimesed on alustanud islamismi toetajana, muutnud siis suunda ja toetanud paremäärmuslust, kuid lõpuks nooruse radikaalsusest välja kasvanud ning saanud täiesti tavalisteks kodanikeks. Võib väljenduda ka nii, et kui kunagi olid moes punk ja hipid, siis nüüd on mõnele oma protestimeelsuse väljendamiseks islamism või paremäärmuslus.

Kaitsepolitsei ja teised teenistused peavad arvestama ka sellega, et Põhja-Euroopa ristteel olev Eesti on koht, mille kaudu võib – küll harva, aga siiski – kulgeda islamiterrorismi kahtlusega inimeste teekond Skandinaaviast Balkanile või Lähis-Idasse ja tagasi.

Terrorismi tõkestamisel on eelkõige oluline lõhkematerjalide, laskemoona ning lõhkeseadmete valmistajate tuvastamine, samuti vahendajate, hoiustajate ja tehnilise varustuse kindlakstegemine.

Tänapäeval on ülimalt oluline kaitsta oma riigi teavet kübermaailmas ja suuta eristada tavakuritegevust ning riiklikke ründeid. Sageli võib juhtuda, et riiklikud ründed kübermaailmas on tehtud koostöös kriminaalsete rühmitustega. Küberründed on ohtlikud, sest ühe eduka ründe tagajärjeks on piltlikult väljendudes suurte autokoormate kaupa dokumente, mis satuvad vastase valdusesse.

Korruptsioon ja majandusjulgeolek

Kuigi riigina oleme saavutanud edu, pole korruptsioon kadunud ja ilmselgelt ka ei kao kunagi. Kui kiusatus on suur ja järelevalve on nõrk, võidakse korraldada riiklikke hankeid isiklikes huvides.

Majandusjulgeolek ja kahesuguse kasutusega kaupade ning massihävitusrelvade kaubanduse tõkestamine on samuti oluline valdkond, mille kohta saab meie aastaraamatust lugeda.

Sellelgi aastal käsitleme aastaraamatus Nõukogude okupatsiooni võimude tegevust Eestis ja avaldame ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee kirjutise oma tegevusest 1970. aastate lõpus.

Lõpetan katkega Eesti ajaloolase ja riigimehe Jüri Uluotsa 1944. aasta artiklist, mille ta kirjutas enne kodumaalt lahkumist. "Suurvene rahvas ei saa oma sotsiaalpoliitilise ideoloogia ürgjoone tõttu ka tulevikus teisiti, kui tungida ja ikka jälle tungida teiste rahvaste eluruumi, neid rünnata, kahjustada ja vallutada. Ühtlasi ikka ja jälle leitakse põhjusi ja teooriaid rünnakuiks." (Jüri Uluots. Seaduse sünd. Eesti õiguse ajalugu. Tartu, 2004, lk 402.)

See mõte on 2022. aastal vägagi aktuaalne. 78 aastat hiljem tuleb vaid lisada, et suurvene rahva asemel tuleks öelda Kreml. Retooriliselt küsides: millal me viimati rääkisime Moldovast ja Gruusiast?

Kommentaar põhineb "Kaitsepolitsei aastaraamatu 2021-2022" eessõnal.