Kriitikud on väitnud, et lääs elab Moskvaga suheldes aegunud ettekujutuses, et Venemaa peaks demokratiseeruma. Tegelikult ei ole see aga võimalik ja aeg oleks aru saada, et Moskvaga suheldes tuleks olla lihtsalt pragmaatiline. Olete sellega nõus?

Lubage mul kui kolleegil vastata teile küsimusega. 1985. aastal oli meie maa raudse eesriide taga, kuid vahetas välja oma liidri, võimule tuli Mihhail Gorbatšov, tulid vabad valimised, glasnost, sõnavabadus, raamatud, tulid tagasi varem keelatud filmid, avati piirid, anti luba uskuda erinevatesse jumalatesse, mis te arvate, kas keegi uskus Nõukogude Liidus, et selline asi võiks ükskord võimalik olla? Ei olnud selliseid inimesi peale paari Nõukogude dissidendi.

Mitte keegi ei saanud sellist asja uskuda, sest räägiti, et kuulge, oleme nüüd ikka realistid: siin käib meil sõda Afganistanis, aga parema käega teeme gaasiäri, siin paneme dissidente psühhiaatriahaiglasse, aga vot teise käega oleme realistid, kaupleme naftaga, ostame leiba ja oleme aga kogu aeg realistid.

Kuid mis juhtus hiljem? Rahvas otsustas, et ühel parteil monopoliõigust olla ei või. Ja ühe päevaga kadus koos kuuenda paragrahviga Nõukogude konstitutsioonis ka kommunistide võim. Miks te siis praegu ei usu, et ka Venemaal on rahvas võimeline demokraatiat vastu võtma?

Aga mulle tundub, et teie rahvas armastab president Vladimir Putinit.

Kahtlemata armastab suur osa meie rahvast Putinit. 69 protsenti kiidab Putini tegevuse Vene Föderatsiooni liidripostil heaks. Seda näitavad viimased sotsioloogilised küsitlused, nii riiklikud kui ka erafirmade tehtud küsitlused, vastused on suhteliselt samad.

Kuid meil on ka samasugune hulk inimesi, kellele ei meeldi, et neile surutakse peale sõja ideed. Näiteks sõda Ukraina vastu. Siin on vaja aru saada, et tegemist on ühe ja sama rahvaga. Nii et Putin ilmselt mõistab oma rahva juures midagi sellist, millest teie aru ei saa.

Ma tõesti ei saa aru, kuidas teie rahvas on võimeline demokraatiat vastu võtma ja armastab samal ajal Putinit.

Aga kas teile ei tundu, et kui Vene valitsus saab teie kantslereid ja presidente, teie ministreid hulgi kokku osta ja panna neid Gazpromi ja Rosnefti ning suuremate Vene kompaniide direktorite nõukogusse, siis on teie poliitikud lihtsalt müüdavad? Ja see müüdavus viib selleni, et Putin saab öelda, no vaadake, ja need inimesed räägivad mulle väärtustest.

Kas teile ei tundu, et teie müüdavus on aluseks sellele, mida Putin usub?

Millega lõppeb käimasolev Ukraina kriis ehk kriis lääneriikide ja Venemaa vahel?

Ma arvan, et ühise vastuseisuga, ka mu oma rahva vastuseisuga, sõjale.

Ehkki propaganda, Vene televisioonipropaganda on ramminud igasse 145 miljoni inimese ajusse, kaasa arvatud noorte inimeste ajusse. See propaganda on lihtsalt osa sõjast ja avalikkus ütleb, et see on normaalne, aga ikkagi, enamik rahvast on sõja vastu.

Teiseks, mulle tundub, et kõik pingutavad hetkel selle nimel, et mitte lasta sõjal Euroopas puhkeda. Mulle jääb arusaamatuks mõningate lääne liidrite tegevus, kes enne valimiskampaaniaid annavad lubadusi, mida nad täita ei suuda. Aga rahvaste tahe, lääne rahvaste ja ka Vene rahva, mida ma loomulikult loen samuti Euroopa rahvaks, on selline, et sõtta ei juleta minna.

Kas te ei arva, et Ukraina kriis võiks lõppeda Venemaa lagunemisega?

Ma olen kuulnud seda Venemaa lagunemise juttu juba palju aastaid. Ma ei saa kuidagi aru, mida see tähendab.

Kui te suudate mulle selgeks teha, mida te Venemaa lagunemise all silmas peate, kingin teile Novaja Gazeta suveniiri. Laaditakse osa territooriumist vagunitesse ja viiakse kusagile mujale?

No näiteks võib sündida uus riik Tšetšeenia. Tatarlased võib-olla tahavad oma riiki?

Teate, te jutustate mulle ümber mingit arvutimängu. Sel teemal pole huvitav arutleda.

Rääkides Tšetšeeniast. Millist rolli mängib tänasel Venemaal Ramzan Kadõrov? Kas temast ei või saada Venemaa uus president?

Ma leian, et see on väga õige küsimus. Kadõrov ei pea ennast pelgalt väikese doteeritud regiooni kuberneriks, ta näeb ennast oma armee komandörina, kes on valmis iga hetk Putini käsul sõtta minema. Ta peab ennast üleval kui oma armee juht. Ta ei ole kuberner, ta ei ole vabariigi direktor, ta on kindral ja tema selja taga seisab suur ja hästi väljaõpetatud armee. Ta peab ennast üleval nagu sõjaväelane, nagu hunta.

Kas Kadõrovist saab kunagi Venemaa president? Mitte kunagi.

Miks mitte?

Sest teda ei valita mitte kunagi. Aga selleks, et jõuga võimu võtta, selleks ei jätku isegi temal jõudu.

Stalin on olnud Venemaal liider ja ka tema polnud venelane.

Kas mina olen midagi rahvusest rääkinud? Miks te jutu rahvusküsimusele pöörasite?

No ma olen mõelnud, et näiteks kaitseminister Sergei Šoigu võiks ju saada presidendiks, aga ta ei ole venelane.

Teate, jutud rahvusküsimusest, sionismist, antisemitismist, kaukaasiavastastest meeleoludest on absoluutselt jälk ja rikub kõiki mu eetilisi põhimõtteid. Ja Novaja Gazeta printsiipe.

Me ei otsusta inimeste üle nende rahvuse järgi, mitte kunagi. Nii et kas Kadõrovist saab Venemaa president? Tšetšeen võib saada küll Venemaa presidendiks, aga Kadõrov mitte kunagi, sest Kadõrov peab ennast üleval teisi inimesi ähvardavalt, sest tema alluvad lühendavad teiste inimeste elusid. Ja Venemaal see läbi minna ei saa. Kahe päevaga kogus petitsioon Kadõrovi ametist vabastamise kohta 200 000 allkirja.

(31. jaanuaril nõudis Novaja Gazeta kriminaalasja alustamist Kadõrovi vastu viha ja vaenu õhutamise eest. AK)

Aga kas rahvas tahab näha opositsiooniliider Aleksei Navalnõid Venemaa uue liidrina?

Mina seda ei tea. Asi on selles, et Aleksei Navalnõi on tänaseks istunud 389 päeva vanglas. Intervjuus ajakirjale Time ütles Navalnõi, et tema peamine eesmärk on valimised, kuid ei Navalnõid ega tema toetajaid valimisteni välja ei lasta.

Kuidas me saame teada, kas inimesed valiksid teda või mitte, kui ta valimistele ei pääse? Nii ei ole võimalik kindlaks teha, kas rahvas teda uue liidrina näha tahaks.

Aga kas ta oleks arvestatav kandidaat?

Navalnõi uurimistöid jälgib väga suur hulk inimesi. Mõnda tema filmi on vaadanud enam kui 120 miljonit inimest, nii et igal juhul on tal olemas vaatajad, publik.

Suure tõenäosusega, ei ole vaataja ja valija, olen selles isegi kindel, üks ja seesama, kuid tal on kindlasti oma truud poolehoidjad. Kui palju neid on, seda me ei tea. Aga tahaks väga näha ausatel valimistel, kui palju ta siis reaalselt hääli saaks.

Ja ma tuletan teile meelde Moskva linnapea valimisi, kui Sobjanin ja Putin ei kartnud Navalnõid valimistele lasta. (Septembris 2013 - AK)

Valimised võitis ametis olnud meer Sergei Sobjanin, kuid Navalnõi võttis, ma kardan siin pisut ebatäpne olla, kusagil 30 protsenti häältest. See oli väga hea tulemus tol ajal veel väga noore poliitiku kohta.

Valimisi ei tohiks karta, sest kui ei ole valimisi, tulevad riigipöörded.

Küsimus järgmisest presidendist on aktuaalne, kuna Putin on juba vana mees.

Aga vanadus tähendab teie jaoks mida? Mis vanusest see teie jaoks algab?

No kusagil viis aastat võiks ta ju veel olla. Aga millalgi tuleb ikkagi mingi pööre. Kes võiks saada uueks presidendiks?

Seda ei tea keegi, sest Putin on igavene.

Kuidas see võimalik on?

Nõukogude Liidus, 1970. aastatel, kui mees elas kuuekümneseks öeldi, tubli, olete piisavalt elanud! Kui ta 63-aastaselt suri, öeldi, no kuulge, normaalne, küll inimene elas ikka pika elu.

Aga nüüd on 85 aastat... no issand, mis see on, kõik on muutunud. Keskmine eluiga, kui palju see Euroopas ja ka Venemaal tõusnud on? 20–22 aastat? Jah, see ongi peaaegu surematus.

Nii et näeme Putinit riigi eesotsas veel mingi 20 aastat.

Ma arvan, et kuna riigis reaalseid valimisi pole, konstitutsioon presidendi ametiaega ei kärbi, surematus ei ole küll põhiseadusesse sisse kirjutatud, aga kõik ju saavad aru, et see seal on.

Millist tulevikku te Venemaal näete?

Teate, mul on sellest raske rääkida. Ma ei ole politoloog, ma ei ole poliitik, ma olen ajakirjanik nagu teiegi, kes töötab informatsiooniga, teeb reportaaže, tegeleb kaastöötajate ja nende tervisega, kontori muredega, eelarvedefitsiidiga, reklaamiga. Nii et ma ei ole politoloog, kes mõtleb, milline see tulevik olema hakkab.

Ma ei ole Fukuyama, kes ütles, et ajalugu on lõppenud ehkki selgus, et see oli tegelikult hoopis alanud.

Aga mida ma ütlen, Venemaal on üles kasvanud täiesti uus põlvkond, mis on väga hästi haritud, oskab keeli, programmeerida, tunneb virtuaalreaalsust, saab aru finantsteemadest ja kes oskab kaitsta oma isiklikke õigusi: õigusi oma kehale, saatusele, soolise vabadusele ja seda põlvkonda vaatan ma rõõmu ja austusega.

Minu juures töötab palju noori inimesi ja ma arvan, et neil saab kindlasti olema tulevik. Kui neid ei sunnita emigreeruma teie juurde Eestisse, Balti riikidesse, Tšehhi, Gruusiasse, Ukrainasse, kui nad saavad jääda oma kodumaale, saab minu maal olema suurepärane tulevik.

Kuidas on võimalik, et selline ajaleht nagu Novaja Gazeta veel ilmuda saab ja teie ei istu vangis?

Ma võtan praegu oma kotist välja paberi, ( ja võtabki - AK) millele ma kirjutasin kaks küsimust: kuidas on võimalik, et Novaja Gazetat pole kinni pandud ja kuidas on võimalik, et ma ei istu vangis, et teile näidata, et ma teadsin, et te seda minu käest küsite. Aga vastake ise sellele küsimusele.

Ma ei oska.

Sest meil on suurepärane lugejaskond.

Räägitakse, et te elate salaja Eestis.

Ei, mul ei ole siinset elamisluba ja Vene riigi seadus keelab lehe peatoimetajal omada teise riigi kodakondsust või elamisluba. Aga ma püüan siia tulla nii tihti, kui saan.

Mulle väga meeldib Tallinn. Võiksin teile Tallinna kohta palju huvitavat rääkida. Teisi linnu Eestis tunnen kahjuks halvasti. Ja mul on siin oma jalgratas.

Kus te seda hoiate?

Mul on selleks kindel koht olemas. Sõbra juures.

Televersiooni intervjuust Dmitri Muratoviga näeb ETV saates "Välisilm" esmaspäeval kell 21.40.