Irratsionaalset poliitikat ei ole olemas. See tähendab, et iga riigi ja selle juhi otsused on ratsionaalsed, ent paraku ei ole ratsionaalsus miski, mis on universaalselt ühene ja kõikidele samamoodi mõistetav. Sellest eeldusest tuleb meil vabaneda.

Ei oleks osanud arvata, et näeme 2022. aastal, kuidas Venemaa tungib Ukrainasse. Võib-olla tuleb see nii suure üllatusena seetõttu, et olen püüdnud mõista Kremli tegevust selle põhjal, mida pean ise ratsionaalseks.

Lääne kultuuris koosneb ratsionaalsuse tuum kahest aspektist: turvalisuse tagamine ohtude eest ning neoliberalismi põhimõtete järgimine, et maksimeerida õnne ja rikkust. Venemaa sõjaline sissetung ei edenda neist kumbagi ning see kinnitab tõsiasja, et Venemaa ratsionaalsus erineb meie omast.

Ukrainasse tungides ei taga Venemaa turvalisust oma riigile ega paranda julgeolekuarhitektuuri. Esiteks on lääs ja NATO juba reageerinud, kindlustades üha põhjalikumalt meie piire. Samuti võib praegune olukord nügida nii Rootsit kui ka Soomet NATO-ga ühinema.

Lisaks, kui Venemaa invasioon Ukrainasse peaks olema edukas, tooks see Venemaale kaasa pideva ebastabiilsuse ja julgeolekuohu. Turvalisust õõnestab tagatipuks Venemaal ka tõik, et sealsetel tänavatel on käimas kodanikuühiskonna protestid, mis nõrgestavad riigi ühiskondlikku stabiilsust.

Veelgi katastroofilisem on invasioon neoliberalistlikust vaatenurgast. Venemaa seisab silmitsi lääne majandussanktsioonidega, mis kahtlemata mõjutavad negatiivselt riigi majanduskasvu potentsiaali. Mõeldes ka sõjale ja uutele potentsiaalsetele territooriumitele, siis on seegi Venemaale majanduslikult kahjulik, mitte ei too tulu. Tagatipuks pärsib paljudest rahvusvahelistest organisatsioonidest ja institutsioonidest väljajätmine tugevalt koostöövõimalusi ülejäänud maailmaga.

Et läänemaailmas on tugineb ratsionaalsus turvalisuse tagamisele ja õnne ja rikkuse maksimeerimisele, on Euroopa Liidul keeruline rangeid sanktsioone kehtestada. Seda sel põhjusel, et need mõjutaksid ka liikmesriikide enda majandust. See on vastuolus neoliberalistliku ratsionaalsusega.

Venemaa ratsionaalsus tugineb suurriigi ülesehitamisele

Ka Venemaal oli kunagi märke sellise ratsionaalsuse suunas liikumise kohta. See lootus näis Venemaal olevat 2000. aastate alguses, mil suhted Euroopa ja läänega tugevnesid. Toona osales Venemaa NATO õppustel ja võimalusena oli laual ka Venemaa võimalik liikmelisus.

See omakorda suurendas kaubavahetust Euroopaga ning Vladimir Putin ka ise tõdes, et Venemaa jaoks on kasulik hoogustada majanduskoostööd läänega ning liikuda neoliberaalse turumajanduse poole.

Selleni aga ei jõutud. Olles suures toormaterjalide – nafta ja gaas – eksportimisest sõltuvuses, ei suutnud Venemaa konkureerida lääne arenenud tootmis- ja teenustetööstusega. On vägagi võimalik, et Venemaa oleks ühel hetkel järele jõudnud, ent Putinil puudus selleks kannatlikkus. Nii kuulubki endiselt kitsale oligarhide rühmale suurem osa kogu riigi jõukusest ning tugev keskklass sisuliselt puudub.

Venemaa suund muutus selgelt aastate 2007 ja 2008 paiku. Alates sellest ajast on väidetavalt enamik Venemaa poliitilisi otsuseid olnud seotud Putini püüdlustega taastada suurriigi staatus. Sellest ajast peale oleme olnud tunnistajaks Venemaa tagasipöördumisele oma keiserlike juurte juurde. Seda tunnistavad rünnakud Gruusiale, Krimmile ja Ida-Ukrainale. Ning nüüd tunnistab seda täieulatuslik invasioon Ukrainasse. Usun, et ka 2007. aasta küberrünnak Eestile on selle sama agenda üks osa.

Püüdlust taastada suurriiki tõendavad ka Venemaa suhted Valgevene ja Kasahstani režiimiga, mida peetakse keiserliku Venemaa alamateks.

Vihjeid, et just selline agenda on Venemaa ratsionaalsus, oleme kuulnud Putini kõnedest juba mõnda aega. Putin kasutab oma ratsionaalsuse kinnistamiseks mütoloogilisi võtteid, nimetades suurriigi ülesehitamist Venemaa üheks peamiseks eesmärgiks ja saatuseks.

Selline lähenemine on toonud juhtimise mõttes Venemaale ka positiivseid tulemusi, sest lääneliku ühiskondliku korralduse või ratsionaalsuse järgi oleks Venemaa ühiskond justkui ebaõnnestunud. Seega on olnud Putinil kasulik enda ratsionaalsuses jätkata.

Läänevastane kurss aitab Venemaal ka sisemisi kriise varjata. Samuti on see toonud Venemaale kaasa liitlase, Hiina, mis ei jaga samuti läänelikku ratsionaalsust.

Olukorra lahendamine eeldab agressori ratsionaalsuse mõistmist

Mida saab lääs edasi teha? Põhjalikke järeldusi on keeruline teha, kuid oluline on mõista seda ratsionaalsust, mille järgi Putin mõtleb. Ja oluline on mõista, et see ratsionaalsus erineb meie omast palju.

Õigeid lahendusi probleemidele ja konfliktidele saab leida siis, kui mõistame agressori põhjuseid ja motivatsioone. See tähendab, et ehkki lääneliku maailma vaatenurgast ei mõista me seda ratsionaalsust, mis pani Venemaa Ukrainasse tungima, ei aita meid üksnes see, kui deklareerime Putini hullumeelseks.

See tähendab sedagi, et majandussanktsioonid ei ole niivõrd mõjuvad, kui Euroopa ehk loodab. Seda seetõttu, et Venemaa ei pea enda ratsionaalsuses majanduskoostööd nii oluliseks põhimõtteks kui see Euroopas on.

Ma ei väida, et majanduslikel sanktsioonidel puudub igasugune mõju, kuid kokkuvõttes ei pruugi need soovitud tulemusi anda. Venemaa on selliseid sanktsioone ette näinud ja viimastel kuudel selleks ettevalmistusi teinud.

Mida me aga praeguses olukorras veel näeme, on see, et lisaks läänemaailmale ei jaga Putini ratsionaalsust ka enamik venelasi.

Mõelgem nendele kümnetele tuhandetele Venemaa kodanikele, kes avaldavad Venemaal meelt sõjategevuse vastu. Nad teavad seejuures, et see võib tuua kaasa vägivalla või vangistamise.

Seetõttu tundub mulle, et Venemaa kodanikuühiskonna tugevdamine võiks olla pikas perspektiivis praeguses olukorras kõige mõjukam. Mõistan seejuures, et seda on lihtsam öelda, kui päriselt saavutada, eriti kui Kreml selliseid tegevusi igal sammul õõnestada püüab.

Inimestele, kes soovivad Ukrainat aidata, soovitan annetada raha Ukraina relvajõududele. Teise võimalusena saate toetada vabatahtlike ühendusi, mis tegelevad kohese kriisiabiga. Eestis on selleks Eesti pagulasabi ja MTÜ Mondo. Lisaks soovitan osaleda sõjavastastel meeleavaldustel ja olla valmis pakkuma tuge saabuvatele põgenikele. Veenduge, et allikad, mida jälgite, võib usaldada, sest sõja kohta liigub palju valeinformatsiooni.

Kommentaari tõlkis eesti keelde Rein Olesk (Tallinna Ülikool).