Räägime demokraatia tervisest. Kas teie hinnangul on demokraatia levik vähenenud?

Paneme selle konteksti. Lääne liberaalsed demokraatiad veensid end pärast 1991. aastat, et liberaalne demokraatlik süsteem on võitnud külma sõja. Francis Fukuyama sõnade kohaselt uskusid paljud inimesed, et ajalugu on lõppenud. Kuid see tähendas seda, et nüüd pole enam märkimisväärseid väljakutseid läänelikule väärtuste süsteemile ja raamistikule. See tekitas suure rahulolu enesega, mis hägustas inimeste võimet näha juba toona kasvavaid probleeme.

Seega arvestame üht suurt edulugu ehk Euroopa Liidu laienemist. EL koosneb kahte sorti riikidest ja kahte tüüpi lootustest Euroopas. EL-i vanimad liikmed on pühendunud projektile, mille eesmärk on kaugeneda rahvaste ja riikide mõistest ning luua mingi kõrgem kooslus. Pärast kaht suurt Prantsuse-Saksa sõda võib seda fookust mõista. Poola, Ungari või mõne teise perspektiivist tähendab Euroopa Liit aga omariikluse mõtte taastamist, rahvuse ja iseseisva riigi taasloomist. Iseseisvate traditsioonide ja väärtuste taastamine, mida Nõukogude Liidu ja Venemaa impeeriumid proovisid maha suruda. Aja jooksul tekitas see lõhesid selles, kuidas me mõistame Euroopa Liidu integreerumist. Sellest tulenevalt näeme suuri erimeelsusi Brüsseli ning Budapesti ja Varssavi vahel. See on üks teema, mida ei osatud adekvaatselt ette näha, mis tekitab probleeme ja võimaldab Venemaal olukorda mõjutada. Sest Venemaa on samuti esitanud Nõukogude Liidu lõppu mitte kui enda kaotust, vaid kui protsessi algust Venemaa riikluse uuesti moodustamiseks vanade impeeriumi mudelite ja traditsioonide vundamendile, mitte Nõukogude Liidu omadele. Vanad traditsioonid + tänapäevane rahaturul põhinev majandus + arenenud tehnoloogia + kaubandus ja kõik muu, kuid see põhineb väga traditsioonilistel väärtustel. Ning vaadake nüüd – nad on otsinud ja ka leidnud palju inimesi Kesk- ja Ida-Euroopas, kellega nad saavad rääkida Brüsseli diktatuurist.

See on pakkunud ühe märkimisväärse võimaluse Venemaal oma huve kaitsta. Euroopa Liidus on väga rahulolematud ringkonnad, kes eri põhjustel peavad atraktiivseks vähemalt Venemaaga rääkimist. Nad ei taha olla liidetud Venemaa mõjusfääri, kuid nad tahavad häid suhteid. See on samuti seotud Venemaa taaselustumisega, see on raha. Suur raha, mida nad suunavad mõlemale poolele kasulikele ettevõtlussuhetele ja võrgustikele toetab veelgi enam nende huve. Suur valdkond, kus seda tehakse, on energia. See on läänele üllatuslikult aidanud Venemaal aja jooksul kasvatada mõju ja tekitada palju probleeme.

Veelgi rohkem probleeme tekitab fakt, ja meeldigu see meile või mitte, et ilmselt enamik inimesi maailmas ei jaga läänelikke liberaaldemokraatlikke väärtusi. Mõnel juhul seepärast, et neil pole valikut ja neil on autokraatlik valitsus. Kuid mõnel juhul ka lihtsalt seetõttu, et need väärtused ei tähenda neile midagi nende ajaloolises ja kultuurilises kontekstis. Tüüpiline hiinlane võib väga lihtsalt mõista, kuid arvestame, mis talle korda läheb, ja seda, mis talle korda läheb, aitab tal teha süsteem, milles ta elab. Keskmine hiinlane mõistab, et sajandeid ei olnud Hiina ühe keskse juhtimisega riik, vaid kogum läänidest, sõjapealikest ja kildkondadest, mida kasutasid välisjõud oma sõjalistel eesmärkidel. Nüüd on Hiina riik. See on suur saavutus, mis võttis sajandeid aega.

Teiseks, Hiinat on sajandeid alandatud. Nüüd Hiinat ei alandata. Nüüd on Hiina peaaegu võrdne iga partneriga kogu maailmas ja sellel on sügav tähendus, et Hiina on stabiilne, pole enam vaene. Kui Xi Jinping sai Hiina Kommunistliku Partei peasekretäriks, siis ta ütles, et Mao ajal tõusis Hiina püsti, Deng Xiaopingi ajal sai Hiina õitsvaks ning nüüd saab Hiina võimsaks. See on tekitanud resonantsi. See pole tekkinud sellest, et süsteem on türanlik jne. Sellel on resonantsi selles riigis.

Minnes Venemaa juurde tagasi, siis 1990. aastatel tehti vabaturu reform, mis tekitas täiesti eeldatavalt ja oodatult üüratu meeltesegaduse: terve majandussüsteemi ootuste murdumine ilma igasuguse reaalse ideeta, kuidas seda asendada; majandusliku anarhia koos osalise poliitilise anarhiaga. Ning seda kõike on liialdustega õhutanud Putini režiim, kuid see on liialdamine reaalsusega, mis toona eksisteeris. Keskmine venelane, kes on palju vähem rahul kui viis aastat tagasi, võib praegu endiselt öelda, et võrreldes lähiminevikuga on mul ülisuur isiklik vabadus, majanduslik vabadus. On piirkondi, kuhu ma minna ei tohi, kuid poliitiline süsteem on poliitiline süsteem. Kui esitad väljakutse, siis saad löögi ja sind pannakse kinni. Miks see peaks mind kui keskmist inimest häirima? Minul on minu elus võrreldes nõukogude ajaga meeletult palju vabadusi. Ma võin reisida, mul on raha. Venemaa on tugev, kardetud ja austatud. Need asjad lähevad inimestele päriselt korda.

Ja siis vaadake teisi süsteeme maailmas, mis on väga autokraatsed ja maha suruvad. Neid võidakse vihata, kuid nad eksisteerivad. Kui nad tahavad meiega rääkida ja meil on vaja nendega rääkida, sest neil on ressursse või asuvad strateegilises asukohas, siis instinktiivselt hakkame nendega rääkima inimõigustest ja väärtustest ning nemad teevad selgeks, et nad ei taha neil teemadel rääkida. Neil pole huvi. Täna on neil keegi teine, kellega rääkida. Nad võivad rääkida hiinlaste ja venelastega. Nad mõistavad, et Hiina ja Venemaa on väga enesekesksed riigid. Kuid nii on ka nemad. Nendega saab rääkida riiklike huvide baasil ja nad võivad olla väga kindlad, et mis tahes juhtub, ei hakka keegi Pekingis või Moskvas neile pidama loengut riigisiseste asjade pärast. Näiteks protestijatest, keda tulistati tänavatel. Või inimeste pea mahavõtmisest jne. Nad ei aruta iial seda. Ja see suurendab Venemaa ja Hiina mõju, kes kasutavad seda osana globaalsest vastuhakust niinimetatud läänelikule hegemoniaalsele süsteemile. Ja just sellega me tegeleme.

Ning lisan viimase punkti – kuna Venemaa ja Hiina süsteemid on suhteliselt stabiilsed, siis on neil eliit ja establishment (ingl - riigiaparaat), mis suudavad mõelda strateegiliselt ning nad on selles head ja võivad tegutseda väga eesmärgipäraselt. Läänes on praegu väga üksikud inimesed, kes teavad, kuidas mõelda strateegiliselt. Isegi Ameerika Ühendriikides. Mis tähendab, et kogu meie õitsengu ja jõu juures oleme pidevalt üllatunud maailmas toimuvast. Meil on väga kehv arusaam tegutsevatest jõududest, asjade vastastikusest seosest. Toome alati oma lühiajalised mõttesuunad ja oma moraalse paketi kohta, mis peaks olema palju külmaverelisem ja kiretum objektiivne arusaam, kes seal on ja kellega meil tegu on ja kuidas nendega tegeleda. Seega ma ütleksin, ja see pole täielik nimekiri, kuid see on nimekirja tuum põhjustest, miks kogu läänelik, liberaaldemokraatlik süsteem ja niinimetatud reeglitel põhinev kord rahvusvahelisel tasandil on praegu kaitsepositsioonil.

Just nimelt, varem oli nii, et võtate poliitilised reeglid üle koos vabaturumajanduse reeglitega ning see ongi õige tee. Mida saavad demokraatlikud riigid teha, ja piisavalt targasti, et näidata, et nad on õigel poolel ning autokraatlikud süsteemid on tupiktee?

Mul on kaks retoorilist vastuküsimust. Esiteks, kas peame seda tegema? Teiseks, kas me saame seda endale lubada? Oleme positsioonis, kus peame tegema ja keskenduma, kuidas kaitsta oma väärtuste ja poliitilise korra terviklikkust seal, kus need juba olemas on. Peame tegema palju tööd ja selgitama meie oma riikides, milles peituvad probleemid. Nagu ütlesite oma küsimuses – endiselt on läänes rahulolev suhtumine, et turg ja raha ja kaubandus ja kaubavahetus jne on poliitilise mõjuga ning muudavad inimesed liberaalsemaks ja demokraatlikuks ja meie moodi.

Ja me näeme nii Putini Venemaal kui ka postkommunistlikus Hiinas, et nende asjade vahel ei ole tingimata sidet. Võib tagasi minna Adolf Hitleri juurde, kes mõistis, et väljakutse pole majanduse, vaid rahva riigistamine. Sul on ettevõtete süsteem, mis tegutseb enam-vähem eraettevõtlikult ja mida juhivad väga rikkad inimesed, kes teavad, et riik on boss, ja nad suhestuvad sellega. See on suur väljakutse. Nad teevad äri siin ja proovivad äri teha oma tingimustega. Kui hiinlased tulevad Eestisse või mujale, siis avastate, et teie teadmised jõuavad väga kiiresti Hiina sõjaväkke. Avastame, et nad sekkuvad meie riikide siseasjadesse. Nad survestavad inimesi, kes neid kritiseerivad. Nad kutsuvad välja suursaadiku, sest üks või teine artikkel on kritiseeriv või on mõni inimene mõnes ülikoolis neid kritiseerinud ja seetõttu katkestatakse koostöö. Nad võtavad äri tehes kaasa oma poliitilised eesmärgid. See pole meie mõistes tavapärane äritegemine.

Venelased teevad seda ka, kuid Vene ärikultuur on meie omast erinev. Kui meie räägime vabaturust, siis räägime vabast valikust ostja ja müüja vaates. Venemaal pole nii. Riik dikteerib, milline näeb turg välja ja millised on su valikud. Meie standardite alusel on tegemist manipuleeritud turuga. Ja need ei põhine reeglitel, vaid ühendustel. Seda nägite pärast iseseisvumist 1990. aastatel koos Balti naabritega, kui Vene äri proovis sisse tungida poliitilistesse struktuuridesse ja kohtusüsteemi. Kui proovite luua täiesti uusi institutsioone, siis on suhteliselt lihtne organiseeritud Vene ärigruppidel, mis olid siis ja on ka nüüd osaliselt seotud poliitiliste rühmadega, luua varistruktuure majanduslikus ja poliitilises süsteemis. Mäletan, kuidas 1990. aastate keskel olin ühes Balti riigis juhtivisikute lauas, kui üks inimene sosistas mulle kõrva ja ütles, kui palju üks või teine minister sai raha Gazpromilt või Lukoililt või mujalt. Suveräänse riigi ministrid olid kättemaksuhimulise ja ambitsioonika riigi ettevõtete palgal.

Õnneks enam ei ole nii. Euroopa Liiduga integreerumine ja ühinemine NATO-ga pakkus tingimused ja barjäärid, mis tagasid kohase liberaaldemokraatliku majanduse ja poliitilise süsteemi loomise. Isegi kui on fakt, et endiselt on probleeme, siis tuleb arvestada, et Vene ärikultuur on selline. Meil oli tähelepanuväärne juhtum aastaid tagasi, kui üks maailma suurimaid energiakontserne BP koos suure Vene ettevõttega TNK investeeris palju pikaajalise eesmärgi nimel. Nad said palju raha ja ühel heal päeval ütles Vene partner, et talle see ei sobi ja te peate meile andma seda ja teist sellise hinnaga ning kui teile ei meeldi, siis keerame kruvid kinni.

Mäletan, et nad otsiti läbi.

Just. Kui alustad partnerlust, siis tuleb partnerit hoida. Vene ärikultuuris on partner keegi, kes on ühel päeval mugavusliitlane, kuid pikaaegne ambitsioon on tema allakugistamine. Paljud lääne ettevõtted pole selleks valmis. Kas nad on valmis tagajärgedeks, tuues Hiina suurt raha massiivsete investeeringute näol infrastruktuuriprojektidesse? Kui palju inimesi taipab vihjeid, et saades Hiinalt väga soodsa intressiga laenu ning kui jääd tagasimaksega hiljaks, siis avaldatakse kiirelt survet ja võetakse ära üks või teine vara.

Rahvusvahelistel ettevõtetel ei ole rahvuslikku tunnetust. Nad ei järgi reegleid.

Neil on rahvuslik tunnetus, kuid see pole meie oma. Nad pole lojaalsed riigile, kus nad äri teevad. Hiinas on seadusega sunnitud kõik eraettevõtted koostööd tegema luureteenistusega. Venemaal pole mingit sellist seadust, kuid nad teavad, et parem oleks seda teha.

Aga lääne ettevõtted?

Lääne ettevõtete jaoks oleks tegemist täieliku skandaaliga. Lääne luureteenistuste töökultuuris pole sellist koodi, et avaldada oma riigi ettevõttele survet koostööks. Tuleb minna ja küsida kelleltki? Muidugi on koostöö, kuid see on piiratud ja vabatahtlik. Kui see muutub millekski muuks, siis pole lääne ettevõttel muud vaja, kui minna New York Timesi, Washington Posti või Politicosse ja öelda, et CIA ähvardab mind ja tahab mu vara ära võtta, kui ma koostööd ei tee. Katus ja põrand variseks kokku. Neil pole vahendeid seda teha, sest lääne ettevõtted tegutsevad kindla seaduste ja aruandekohustusega süsteemi alusel.

Lähme 150–200 aastat tagasi. Ettevõtted USA-s olid tihtipeale väga brutaalsed ja darvinlikud. Turud ei ole sama, mis vabaturg. Ettevõte ei ole iseenesest leebe. Need muutuvad liberaalseks siis, kui on olemas korralikult loodud, tunnustatud ja disainitud seaduste süsteem. Ilma selliste poliitiliste struktuurideta ei erine turuseadus relvaseadusest. See ongi nii lihtne. Venemaal ja Hiinal ei ole enam tegemist relvaseaduse, vaid riikliku seadusega, sest riik on selgroog ja ta on väga võimas. Tavaline Soome ettevõte võib end Hiina partneriga äkki leida ootamatust olukorrast.

Lääne ettevõte ei mõtle laienedes liberaalsetest demokraatlikest väärtustest, kui nad oma partneritega koostööd teevad, olgu ükskõik, millises riigis.

Neil pole poliitilist haridust. Paljude arvates ei oma see tähtsust. Paljud mõistavad, et vaatamata lugudele, mida loetakse, läheb neil hästi. Olen rääkinud lääne suurte ettevõtete juhatuste liikmetega, kes ütlevad, et Venemaal on kõik väga hästi. "Olen elanud seal kolm aastat, elan väga mugavalt, mul on venelannast naine ja kõik on ülihästi". "Aga Exxon?" "Ma ei tea sellest midagi". See on osa probleemist.

Lääne ettevõtted õõnestavad demokraatia ideed, kui tegelevad autokraatlike riikidega?

Probleem on selles, et meie poliitilised liidrid pole tihtipeale kuigi hästi selgitanud lääne ettevõtete juhtidele, et on olemas selline asi nagu riiklik huvi ja et see on suurem kui kommertshuvi. Kommertshuvi on osa riiklikust huvist, kuid viimane on suurem. Kui ettevõte teeb midagi, mis kahjustab riiklikku huvi, siis olgu hoiatuseks valmis. Kui nad rikuvad meie seadust, siis olgu valmis sanktsiooniks. Kui hoiatame ettevõtet investeerimise eest väga ohtlikku keskkonda, millele kõlab vastuseks, et see pole probleem, siis pole neil mingit õigust küsida raskustesse sattudes riiklikku abi, sest riigi ülesanne on hoida silma peal riiklikul huvil. Usu või mitte, kuid kogu pinge ja mõistetamatus seoses Nord Streamiga – 2014. aastal kutsus Angela Merkel Saksa juhtivad ettevõtted ja ütles pärast Krimmi sündmusi, et riikliku huvi põhjustel peame kehtestama teatud sanktsioonid, mis mõjutavad teie sissetulekut. Need ettevõtted nõustusid sellega. Merkeli jaoks oli seda raske teha. Ta tahtis seda teha varem, kuid kui ta sai kantsleriks, siis keelasid partei mänedžerid, et mitte mingil juhul ei tohi nii teha, sest muidu pole kristlike demokraatide liidul raha.

Pärast 2014. aastat sai ta seda teha. See on teine teema demokraatias elamisega. Pärast külma sõda olid USA-s ja ka Euroopas valitsustes inimesed, kes mõtlesid strateegiliselt ja suutsid teha raskeid otsuseid. Raske otsus on konkreetsel ajal poliitiliselt ja majanduslikult kulukas, sest riik vajab seda, et ta oleks olemas ka viie aasta pärast. Me olime selleks võimelised. Üks põhjus oli see, et valitsustele esitatud ohud olid piisavalt selged ka suurele osale valijaskonnast. Täna pole ohud nii selged. Või on need selged mõnes riigis, kuid mitte kõigis.

Vaatamata kõikidele muutustele mõistavad inimesed Eestis ja Lätis Venemaa võimekust tekitada kahju ja ohtusid. Sa ei leia Tennessee osariigis USA-s kümmet hääletajatki, kes seda mõistaks. Sa ei leia selliseid inimesi eriti palju ka Briti saartel. Mõni seal on. Kui venelased teevad midagi täiesti jubedat, nagu Litvinenko tapmine või Skripali mõrvakatse, on Inglismaa väga vihane, kuid see ei kesta kaua.

Avalikkuse teadlikkus on probleem. Kui olin noor, siis rääkisid valitsuse juhid raadios ja teles nii, et nad pidid tegema väga raskeid otsuseid, mis on teile kõigile olulised, kuid te peate mõistma, miks, ja selgitasid põhjuseid. Praegu on seda väga raske teha. Enamikul neist pole oskusigi seda teha. Teiseks, kui nad seda isegi teevad, siis uudistemajad teles, online'is ja mujal raiuvad jutu tükkideks ja viskavad inimestele ette hüüatuse või reklaamlausena. Või leiavad nad midagi inkrimineerivat ja räägivad hoopis sellest. Seega pole enam alles tugevat strateegilise mõtlemise kultuuri. Ja seda isegi valitsustes.

Ma ei ütle, millises riigis, kuid tegin ettekande ühes NATO liikmesriigi välisministeeriumis, kus küsiti, et kui mul oleks üks minut nende ministri või peaministriga rääkimiseks, siis mida sa räägiksid. See oli pikka aega enne president Trumpi. See pole probleem kõikjal, kuid see on probleem. Minu arvates on selline probleem meil Boris Johnsoniga. See on mitmel viisil paradoksaalne. On nii palju informatsiooni, konkurentsi ja kommunikatsiooni, et lõppude lõpuks tekib meil vähem haritud avalikkus, tekivad tähelepanu puudulikkuse häirega ühiskonnad, kus ollakse terve päeva informatsiooni sees ja kui küsida päeva lõpus, mida täna õpiti, siis ei osata vastata.

Ja see viib meid autokraatiasse?

Mitte ilmtingimata. Kuid see aitab selgitada fundamentaalset küsimust, miks riigid, kel läheb hästi, kus on oskustega inimesed, ja kel on sõjaline võimsus, on tihtipeale tagajalgel. Seetõttu, et neil tuleb tegeleda riikidega, kelle jõud on keskendunud palju kitsamale vahendite kasutusele ja kes kunagi ei usalda täielikult oma kodanikke. Need riigid pole meist atraktiivsemad, aga ometi on neil mingitel teemadel rohkem algatusvõimet.