Afganistanis juhtunu sunnib küsima, kas selliste hiilgehetkede aeg nagu kas või Tallinna lauluväljakul üheshingamise ja vabaks laulmise võimalused on autokraatlikes riikides demokraatiat lootes paratamatult möödas.

"Demokraatia oli pikka aega maailmas legitiimne valitsemisvorm, millele inimesed, kes diktatuuri all elasid, vaatasid. See on hakanud viimaste aastatega muutuma. Näeme diktaatorite tugevnemist näiteks Hiinas ja Venemaal ning demokraatiavastaste liikumiste kasvu isegi kõige stabiilsemates demokraatlikes riikides nagu USA, Suurbritannia, India, Brasiilia," rääkis Johns Hopkinsi ülikooli kaasprofessor Yascha Mounk.

Tema hinnangul on tähtis vaadata, kas demokraatlikud jõud suudavad demokraatlikus riigis populistidega võideldes kaitsta poliitilise süsteemi põhielemente ning kas nad suudavad autokraatias vastu hakata. Sellise olukorra põhjuseks on Fukuyama ajaloo lõpu mõiste, mis tekitas lääneriikides rahulolu, et enam polegi mingit suurt väljakutset, ütles Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur James Sherr.

Nõukogude Liidu lagunemine pakkus Venemaale võimaluse alustada omariikluse taastamist vanade traditsioonide uuendamise kaudu. Euroopa Liidus tekitas see samuti kestva lõhe.

"EL-i vanimad liikmed on pühendunud projektile, mille eesmärk on kaugeneda rahvaste ja riikide mõistest ning luua mingi kõrgem kooslus. Pärast kaht suurt Prantsuse-Saksa sõda võib seda fookust mõista. Poola, Ungari või mõne teise perspektiivist tähendab Euroopa Liit aga omariikluse mõtte taastamist," rääkis Sherr.

Probleemide puntraid on mitu, lisaks eelmainitule veel Venemaa hämarad struktuurid, nende kaudu raha jagamine Euroopas rahulolematutele, kuid mitte Venemaa mõjusfääri tahta kuuluvatele.

"Arvatavasti enamus inimesi maailmas ei jaga läänelikke liberaalse demokraatia väärtusi. Mõnel juhul seepärast, et neil pole valikut ja neil on autokraatlik valitsus. Kuid mõnel juhul ka lihtsalt seetõttu, et need väärtused ei tähenda neile midagi nende ajaloolises ja kultuurilises kontekstis," rääkis Sherr.

"Võtame tüüpilise hiinlase. Hiina ei olnud sajandeid ühe keskse juhtimisega riik, vaid kogum läänidest, sõjapealikest ja kildkondadest, mida kasutasid välisjõud oma sõjalistel eesmärkidel. Nüüd on Hiina riik. See on suur saavutus, mis võttis sajandeid aega. Teiseks, Hiinat alandati sajandeid. Nüüd ei ole Hiina enam alandatud. Kui Xi Jinping sai Hiina Kommunistliku Partei peasekretäriks, siis ta ütles, et Mao ajal tõusis Hiina püsti, Deng Xiaopingi ajal sai Hiina õitsvaks ning nüüd saab Hiina võimsaks. See on tekitanud resonantsi," lisas ta.

Sama lugu on ka Venemaaga, kus keskmine venelane on küll palju vähem olukorraga rahul kui viis aastat tagasi, kuid 30 aasta taguse olukorraga võrreldes on rohkem liikumisvabadust ja raha. Tõsi, poliitikas ei tohi sõna võtta, kuid samas on Venemaa ju kardetud ja austatud.

Mis veelgi liberaalset demokraatiat murendab, on see, et erinevalt lääneriikidest Venemaa ja Hiina ei hurjuta teisi autokraate inimõiguste tallamisel. See kasvatab nende kahe mõju maailmas. Sherr tunnustab ka mõlema riigi strateegilise mõtlemise võimekust, mis on kaugelt üle lääne poliitikute lühiajalistest eesmärkidest.

Lennart Meri konverentsil käinud Prantsusmaa Euroopa asjade minister Clement Beaune ei usu, et demokraatia on autokraatiale alla jäänud ja toob näiteks koroonaviiruse leviku piiramise, kus tuli ka vabadusi mõningal määral piirata.

"Sellisele kriisile vastas just Euroopa mudel ja minu arvates saime palju paremini hakkama kui kõik autokraadid maailmas. Selles valguses peaksime olema uhked oma demokraatliku süsteemi üle, sest nad pole nõrgad, mis suudavad vastu pidada ehk mõne aasta või aastakümne. See on tugev mudel, kuid see tähendab ka, et seda tuleb maailmas kaitsta. See tähendab, et tuleb tegutseda, vahel ka sõjaliselt, et kaitsta end rünnakute eest, kas või kübervallas või sihitud provokatsioonide puhul nagu näeme Valgevene puhul. Kui me ei suuda demokraatiat kaitsta, siis see muutub hapraks," rääkis ta.

"Nagu nägime näiteks Afganistanis, siis demokraatia levik pole kerge. See on raske. Tuleb läheneda juhtumipõhiselt. Kuid idee, et saame demokraatiat kehtestada väljastpoolt, on naiivne ja enamjaolt läbi kukkunud," lisas minister.

Yascha Mounk peab aga Afganistani läbikukkumise kõrval palju olulisemaks seda, et nüüd käib võitlus hoopis kõrgemal tasandil.

"Viimase kümnendi jooksul oleme kindlasti näinud, et relvaga ja väljastpoolt demokraatia kehtestamine kukub tihtipeale läbi ning oleme seda proovinud eri tingimustes. Kuid küsimus on ka selles, et kes kirjutab 21. sajandi peamised reeglid? Kas kirjutavad demokraatlikud väikeriigid nagu Eesti ja suured riigid nagu India ja USA? Või pigem autokraatsed riigid nagu Hiina? Sellest sõltub, kas demokraatial on tahet tegeleda välispoliitikaga, et kaitsta demokraatlikke riike väliste ohtude eest, näiteks nagu Ukrainas. Kardan, et selles ongi põhiküsimus, kas valijatel demokraatias on tahet seda teha," arutles Mounk.

Isegi kui küsimus on püstitatud, siis lääneriikides pole pärast külma sõda enam strateegiliselt mõtlemisvõimelisi poliitilisi liidreid, kes suudaksid otsust selgitada, arvas James Sherr.

"Valitsustes USA-s ja ka Euroopas olid inimesed, kes mõtlesid strateegiliselt ja suutsid teha raskeid otsuseid. Raske otsus on see, mis sel ajahetkel on poliitiliselt ja majanduslikult kulukas, kuid riik vajab seda, et riik oleks olemas ka viie aasta pärast. Praegu on seda väga raske teha. Enamusel neist pole talentigi seda teha. Teiseks, kui nad seda isegi teevad, siis uudistemajad teles, online'is ja mujal raiuvad jutu tükkideks ja viskavad inimestele ette hüüatuse või reklaamlausena. Või leiavad nad midagi inkrimineerivat ja räägivad hoopis sellest," ütles Sherr.