Märkisite, et toimetulekutoetuse maksmisel võetakse edaspidi kodukuludena arvesse ka laenumaksed. Mida see siis tähendab ühele inimesele, kui ta on soetanud korteri, aga kaotab töö ja jääb laenumaksete tasumisega jänni? Kas riik võtab sisuliselt need laenumaksed enda kanda?

Meil on toimetulemise toetamisel praegu selline süsteem, et inimese sissetulekust lahutatakse maha eluasemekulule tehtavad hädavajalikud kulutused. Ja kui see on maha lahutatud, siis on reegel, et inimesel peab jääma kätte 150 eurot kuus. Me tõstame selle piiri nüüd 200 euroni.

Ja varasemalt lihtsalt on olnud nii, et sellesama 150 euro eest, mis nii-öelda kätte jääb, peaks inimene katma ka oma võimalikud laenumaksed. Arusaadavalt see on pannud paljusid keerulisi olukorda. Eriti praegu, kus elukallidus kasvab ja tööpuudus näitab kasvamise märke, võib väga paljudel peredel tekkida vajadus seda toimetulekutoetust saada. Nüüd on neil lihtsalt kindlus, et kui ta on maksnud ära laenumaksed, peab neil jääma kätte 200 eurot kuus.

Kui mul üldse ei ole sissetulekuid, kas siis see toimetulekutoetus katab lisaks mu elektri- ja küttearvetele needsamad laenumaksed ning siis peab jääma mulle 200 eurot kätte?

Sellisel juhul tasub esimese asjana pöörduda panga poole ja ikkagi taotleda ajutist maksepuhkust või selgitada olukorda pangale, et seal probleeme ei tekiks. Aga jah, see tähendab, et toimetulekutoetuse maksmisel edaspidi arvestatakse ka laenumaksetega.

Kas see ei too liiga uljast laenuvõtmist? Kui ma kaotan sissetuleku, ei kanna ma ise mingit riski, vaid risk jääb riigi kanda. Ehk see aeg, mil mul ei ole sissetulekuid, katab riik mu laenumaksed toimetulekutoetusena ära.

Toimetulekutoetuse piir, ka siis, kui me tõstame ta 200 euroni, ei ole väga luksuslik. Ta on kaunis säästlik. Ja ma arvan, et see küll kindlasti ei motiveeri inimesi kuidagi tööst loobuma või sissetulekust loobuma. Ta on mõeldud ikkagi ajutise leevendusena nendes oludes, kui muidu oleks peredel väga raske.

Kui me tõstame ennast tagasi 2008. aastasse, mil paljud pidid sellises olukorras oma korterist loobuma ja paljud kaotasid niimoodi ka rahas, siis sellist olukord aitaks see meede vältida?

2008. aasta oli natukene erinev muidugi praegusest, aga jah, ta aitab just nimelt sellistes ootamatutes kriisiolukordades.

Teine meede on ühekordne toetus kõigile lastele ja pensionäridele. Kui te ütlete, et see maksab ligi 30 miljonit eurot, kas ma arvutan siis õigesti, et see on umbes 50 eurot näkku?

Täpsest numbrist räägime siis, kui me oleme eelarve lukku löönud ja need otsused ära teinud. Praegune kokkulepe on, et me sügiseks reserveerime tõesti suurusjärgus 30 miljonit eurot selleks, et neid kõige keerulisemas või hapramas seisus olevaid sihtrühmi toetada. Me valmistame selle ette sügiseks, kui tuleb arvestada uuesti kõrgete energiahindadega.

Peaminister Kaja Kallasele meeldib tuua näiteks enda vanemaid, kes on ka pensionärid, aga kes tema sõnul näiteks energiakulude hüvitamist ei vajanud. Eks ole ka selliseid lapsi, kes elavad keskmisest jõukamates peredes. Miks nendele peab maksma ühekordset toetust?

Selliste üksiknäidete varal on muidugi hästi keeruline üldistusi teha. Kui me räägime üldiselt Eesti pensioniealiste inimeste olukorrast, siis kahjuks on nii, et täiesti objektiivsed hinnangud ütlevad, et Eestis elavad pensionärid endiselt vaesusriskis.

Ja kui me räägime lastega peredest, siis meil on näiteks paljulapselisi peresid üle 70 000. On ka üksikvanemaga peredes elavaid lapsi mitukümmend tuhat. Nii et praegu oli eelkõige küsimus, kas on mõistlik luua ühekordse toetuse jaoks üks selline järjekordne süsteem, mis sunniks neid sihtrühmi esitama sadade tuhandete kaupa avaldusi või siis on mõistlik ikkagi läheneda sihtrühmapõhiselt.

Loomulikult on risk, et nende toetuse saajate hulgas on neid, kes tunnevad, et nad seda toetust ei vaja. Alati on võimalus oma toetus suunata mõnele rohkem abi vajavale perele.

Te paistate selle ühekordse toetusmeetme tuline pooldaja.

Kui me seda praegu ette ei näe, siis sügisel, kui meil uus kütteperiood algab, peaksime hakkama seda kuidagi jälle väga kiiresti lahendama. Ja väga kiiresti ei tule kõige läbimõeldumalt otsused. Ma arvan, et on tõesti mõistlik praegu mõelda selle peale, mis sügisel ees ootab. Ja see lahendus, milleni me praegu jõudmas oleme, ma arvan, et see on tegelikult üks üsna mõistlik lahendus.

Kas ilma piletita ühistransport saab oodatud viis miljonit lisaeelarvest?

Meie lisaeelarve sisaldab neid otsuseid, mis on seotud ühel või teisel moel sõja mõjude leevendamisega. Kõikidel ministritel on alati mõtteid sadade miljonite ja miljardite eest.

Aga kui me näeme, et tegelikult majandus on jahtumas, siis me ei saa lubada, et me seda fookust kuidagi lõdvemaks laseksime. Me tõesti teeme lisaeelarvega otsuseid, mis on seotud otseselt sõja tagajärgedega ja muud ettepanekud jäävad ootama järgmise aasta eelarve tegemist, milleni me jõuame sügisel.

Te ei karda, et majandus- ja taristuminister Taavi Aas selle peale nõnda kurvastab, et riigikokku läheb?

On vähe asju, mida ma kardan. Aga Taavi Aas majandusministrina arusaadavalt oma valitsemisala ja valdkonna eest peabki seisma. Aga iga minister peab lisaks oma valdkonnale muidugi tajuma ja nägema ka seda suurt pilti ja mõistma seda olukorda, kus me riigina tervikuna oleme.

Praegu otsustatakse lisaraha, kuid peagi tuleb otsustada kärpimine. Taasterahastus väheneb Eesti osa võrreldes meie plaanidega 120 miljoni euro võrra. Mida teha?

Me ei ole nende aruteludeni veel valitsuskabinetis väga detailselt jõudnud ja eks võimalusi on mitmeid. Üks võimalik lahendus on see, et me teeme taastekavasse plaanitud investeeringuid osaliselt struktuurifondidest.

Loomulikult on meil võimalik vaadata, kas ja kui palju me saame kasutada juba lõppenud Euroopa eelarveperioodi jääke. Kindlasti on võimalus vaadata ka riigieelarve poole. Aga riigil on praegu niivõrd palju ülesandeid seotud riigikaitseliste vajadustega, et seal ma väga optimistlik ei ole.

Ja noh, muidugi tuleb ka kriitiliselt üle vaadata kõik see, mis taastekavasse oli planeeritud. Just selle pilguga, et kas on praeguseks realistlik ikkagi püsida selles ajakavas, mis pool aastat tagasi endale seati. Kas ka plaanitud eelarves püsimine oleks võimalik.

Tallinna haiglale on praegu taasterahastust plaanitud 280 miljonit eurot. Tallinna linna finantseerimiskava näeb ette, et ülejäänu raha läheb kahasse ehk pool maksab riik ja pool maksab linn. Riigi osa oleks sellisel juhul umbes 130 miljonit eurot. Kas teie rahandusministrina kirjutate sellele alla?

No vot, mis nii viga kavasid teha, kui kirjutad kavasse sisse, et maksumaksja peab katma ja rahastama riigieelarve kaudu. Aga Tallinna linnavalitsus on võtnud endale väga tõsise ülesande Tallinna haigla valmis ehitada sellesse eelarvesse mahtudes, mida nad eelmisel aastal ette nägid. Ja teha seda tähtajaliselt. Taastekava puhul on topeltkriitiline see, et kui seal peaks tekkima toppamine või kui Euroopa Komisjon näeb, et seal ei suudeta kinni pidada kas ajakavast või eelarvest, siis see võib panna löögi alla kogu ülejäänud taastekava rahastamise. Seetõttu me oleme pannud Tallinna linnavalitsusele südamele, et nad vastutavad sisuliselt kogu taastekava õnnestumise eest oma antud sõnaga.

Kas riik peaks sinna panema oma raha või ei?

Ma tahaks kõigepealt aru saada täpselt, mis need muutunud plaanid nüüd ette näevad ja ma ei ole siiamaani Tallinna linnalt selle kohta väljaspool meediaruumi mingit infot saanud.

Mihhail Kõlvart rääkis sellest, et riik peaks pool raha panema juba siis, kui taastekava arutelud käisid. Tanel Kiik ütleb, et see on sajandi ehitus ja riik peab selles raudselt osalema.

Need otsused eelarve kohta tegime me siis, kui me taastakava heaks kiitsime. Kui me esitasime Tallinna linna poolt kinnitatud eelarve Euroopa Komisjonile, siis seal ei olnud juttu, et riigi maksumaksja peab sinna veel sadades miljonites raha juurde panema.

Praegu on olnud Tallinna linnavalitsuse poolt juttu ka täiendavate korruste rajamisest. Ma tean näiteks teisi omavalitsusi, kellel samamoodi on üsna suured investeeringud käsil, kes vaatavad praegu väga kriitiliselt mahtusid üle, et eelarvesse mahtuda, et reaalselt oleks võimalik ehitustega valmis saada.

Ka Tallinnal tasuks seda kindlasti teha, et saada kindlus, et see sajandi ehitusena reklaamitud Tallinna haigla ikkagi valmiks. Kindlasti tasub praegustes oludes ikkagi mõelda ka erasektori kaasamise peale.

Ma saan aru, et ka need 45 miljonit eurot, mille eest Kõlvart tahaks haiglale täiendava keldrikorruse rajada, peaks linn omast rahast leidma.

Esmalt on vaja ikkagi väga objektiivset eksperthinnangut, kas see üldse teoreetiliseltki sellise rahaga tehtav oleks ja mida see tähendaks kogu haigla valmimisele. Sest nagu öeldud, Euroopa Komisjonile on antud väga detailne ajakava, millest me peame kinni pidama.

Kui sellest Tallinna linn kinni pidada ei suuda, siis ka ülejäänud taasterahastu rahastamine pannakse Euroopa Komisjoni poolt pausile. Nii et selle väga keerulise, väga suure ja väga mahuka ehituse täiendav paisutamine ei tundu lihtsalt olevat ajakavas püsimise ja ka eelarves püsimise kontekstis eriti mõistlik.