Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) liikmena töötab ERR samade toimetuslike põhimõtete alusel nagu BBC Suurbritannias, YLE Soomes või ARD Saksamaal. Osaleme EBU harude töös ja üldiselt võib öelda, et sisulised väljakutsed ja aruteluteemad on meie Euroopa kolleegidega sarnased. Loomulikult kõikjal oma kohalike eripäradega.

Erinev on meediast arusaamine mõningate meie kultuuriruumist väljapoole jäävate liikmetega Põhja-Aafrikas või meist idas. Samal ajal, kui hälbimine ühistest arusaamadest läheb väga suureks, sellele ka reageeritakse. Näiteks Valgevene teleraadio liikmesus eelmisel sügisel peatati. Sama protsess on praegu Balti riikide ja Poola ringhäälingu survel käimas Venemaa suhtes. Niipalju euroopaliku ringhäälingu sisulisest poolest.

Kogu selle kauba rahastamine on mündi teine pool. Enamikus vana Euroopa maades rahastatakse rahvusringhäälingut televisiooni- või meediamaksust. Mõnes riigis nagu Leedu on ringhäälingu eelarve seotud protsendiga riigieelarvest. Ja siis on peamiselt Ida-Euroopa riigid, kus kas osaletakse reklaamiturul või kaubeldakse iga-aastase riigieelarve tegemise juures omale tegevustoetust.

Kuigi on mõistetav, et poliitikud on kõhklevad uute maksude kehtestamisel, pole tegelikult põhimõttelisi takistusi ringhäälingu stabiilse rahastuse tagamisel muul moel. Näiteks nagu Leedus.

Küsimus polegi esmajoones täpses summas, vaid poliitilises konsensuses, et korralik ja kvaliteetne ajakirjandus vajab stabiilset rahastamist. Ning sellega tuleb moel või teisel meil lähiajal tegeleda.

See omakorda toob meid teise sama olulise teema juurde – Eesti meediamaastik tervikuna.

Meil Eestis pole eriti teadvustatud, et selline olukord, kus üsna võrdsetes positsioonides on nii avalik-õiguslik ringhääling kui ka vägagi edukad erameediaettevõtted, kes tagavad positiivse konkurentsi ja täielikult vaba ajakirjanduse, polegi maailmas valdav.

Pigem kaldutakse äärmustesse, kus ringhääling on väga nõrgal positsioonil. Näiteks Ukraina, kus viis-kuus suuremat telekompaniid kuuluvad oligarhidele. Või vastupidine näide, Ungari, kus ringhääling laiutab teatud poliitiliste otsuste toel kõikjal ja erameedia hingitseb vaevu meediamaastiku servadel. On selge, et kumbki äärmus pole hea variant ja seetõttu on meil igati mõistlik praegust olukorda hinnata ja hoida.

Paraku on nüüdseks tekkinud olukord, et ERR peab juba lähemas tulevikus hakkama oma programmi kärpima ja seega hakkab möödapääsmatult muutuma ka praegune tasakaal. Inimlikult on mõistetav, et erameedia omanikele tundub see muutus meeldiv, kuid ma kahtlen, kas ka enamikule maksumaksjatest.

Loomulikult on ka erameedial äriliselt paremaid ja halvemaid aastaid, kuid üldjoontes on nad viimastel aastatel raporteerinud ajalooliselt headest tulemustest. Seega pole nende jätkusuutlikkus ka praeguse tasakaalu tingimustes kuidagi kahtluse all.

Erameedia ülesannetele lisaks on aga ERR-il hulganisti täiendavaid ülesandeid. Neist kõige olulisemaks on just viimaste kriisidega kujunenud toimepidevuse tagamine ning erakorralistes oludes kiire ja kriitilise info jagamine.

Lisaks vajaliku toimetusliku ressursi reservi nõudele tähendab see, et tuleb välja ehitada dubleeritud lahendused saatevõrkudele, tehnilistele keskustele ja arvutipargile ning lõpuks tuleb luua võimalused ka andmete peegeldamiseks teises geograafilises lokatsioonis. Tõenäoliselt ka Eestist väljaspool.

See kõik maksab raha, mida erameedia ei kuluta ega peagi kulutama. Eelnevale lisandub suur ja lai küberturbe valdkond, millega ERR on samuti viimastel aastatel intensiivselt tegelenud.

Kogu selle tegevuse juures on ülioluline ka efektiivsus igas valdkonnas. Just see on kontekst, milles valitsus nõustus ERR-i selgituste ja ettepanekuga, et vana telemaja remont ja ülalpidamine on efektiivsuse vastandmärgiga ning uue telekompleksi ehitus hoiab aastate jooksul kokku tohutu hunniku rahva raha.

Eeldatavasti kinnitab Tallinna linnavalitsus lähiajal uue telemaja detailplaneeringu ja saab asuda selle ehitamisele, nagu mitu valitsuskoosseisu on lubanud. Kuigi viis aastat on üsna pikk aeg, siis selliste ülesannete elluviimisel lendab see imeruttu.

Ja kõige selle juures tuleb ometi leida ressursse, et käia kaasas muutuva meediatarbimise ja uute tehniliste lahendustega, säilitades samal ajal kõik võimalused ringhäälinguteenuse kasutamiseks ka vanal heal harjumuspärasel kujul.

Lisaks tuleb teha veelgi paremat ajakirjandust, pöörata palju enam tähelepanu kultuurile, lastele, noortele, aga ka meie hindamatule arhiivipärandile. Just rahvusringhäälingu arhiivi uue kasutajasõbraliku ja tänapäevase keskkonna loomine on ERR-i meeskonna järgmine suurem projekt, sest asjaosalised teavad, kui palju suurepärast ajalugu nii pildis, helis, fotos kui ka artiklitena on peidetud arhiiviriiulite ja arvutifailide vahele.

Kuigi kümned rahvusringhäälingu töötajad jäädvustavad iga päev aina uusi olulisi sündmusi ja ajaloohetki, siis ka eelnimetatud arhiivipärlid peaks nüüdses liigestest lahti maailmas jõudma meie noorte ja vanade kätte, et aidata ajaloosideme kaudu leida see ühisosa, mis kannab meie väikese rahva läbi ka praegustest tormituultest.