Muuseumid hoiavad minevikupärandit ning rikastavad meie olevikku, räägivad meie lugu nii Eesti inimestele kui ka külalistele. Ilmselt pole kellelegi jäänud märkamata muutused, mis on viimastel aastatel paljudes Eesti muuseumides toimunud.

Omandivorm polegi tähtis, arenenud on nii riigi, omavalitsuste kui väiksemad eramuuseumid. Üksluisete vitriinide või ajahambast puretud püsiekspositsiooni asemel võtavad külastajaid vastu hästi läbi mõeldud väljapanekuga erinevas vanuses inimesi haaravad keskused. Nii mõnigi meie muuseum on pärast kontseptsiooni ümbermõtestamist ja ekspositsiooni uuenemist pälvinud rahvusvahelist tunnustust.

See kõik on muuseumide igapäevase tegevuse väga oluline väljapoole suunatud nägu. Nagu paljude asjadega, on sellel säraval mündil ka teine külg, mis igapäevaselt ehk nii silma ei paista, kuid väärib samuti samaväärset tähelepanu.

Lahendamata on museaalide pikaajalise säilitamise küsimus. Vajalike tingimusteta ning suisa ohtlikes ruumides museaalide hoidmine tähendab, et muuseumid ei saa täita enda peamist ülesannet, tagada kultuuriväärtuste säilimist. Iga hävinud museaaliga kaob aga jäädavalt osa Eesti kultuuripärandist, meie mälust.

Riigile kuuluvates muuseumikogudes on 4,3 miljonit museaali, millest suuremat osa külastajad ei näe, sest need asuvad hoidlates. Hädapäraselt kohandatud, osaliselt puitmajades asuvatel hoiupindadel puuduvad aga täielikult vajalikud tingimused muuseumite vara pikaajaliseks säilitamiseks.

Sõda Ukrainas on loomulikult välja toonud teisigi aspekte, millele tuleb hoiustamisel mõelda. Nukker tegelikkus on siiski see, et sisuliselt hävib meie rikkalik pärand vaikselt iga päevaga, sõda pole selleks vajagi.

Olukorra lahendamiseks on kultuuriministeerium koostanud muuseumide tõhustamiskava, mis näeb ette lisaks muuseumiseaduse muutmisele ka pärandihoidlate rajamist. Juba mõned aastad on küpsemas plaan rajada kaks pärandihoidlat – üks Põhja-Eestisse ja teine Lõuna-Eestisse -, mis toimiksid ühtlasi säilitamise, konserveerimise ja digiteerimise kompetentsikeskusena.

Tegemist ei ole kabinetivaikuses sündinud ideega, vaid teema olulisuse on tõstatanud mitmed autoriteetsed asutused. Riigikogu kultuurikomisjoni juht ajalooprofessor Aadu Must on rõhutanud lausa, et tegemist on kultuurivaldkonna taristu ühe tähtsaima investeeringuga. Äsja avaldasid sellele toetust muuseumijuhid.

Esimene samm on juba tehtud, kinnistud on olemas. Siit edasi on küll tegemist kuluka ja mitmeid aastaid kestva protsessiga, aga sellega tuleks algust teha. Viimastel aastatel pole enam olemasolevatesse hoidlatesse investeeringuid tehtud. Kui seada sihiks, et kogusid saaks uutesse hoidlatesse kolima hakata näiteks 2029. aastal, tuleks projekteerimisega alustada praegu.

Loomulikult võib nii mõnigi kriitiliselt küsida, kas on mõistlik pärandvara koondada kahte hoidlasse? Hajutamise mõttes võiks kaasajastada olemasolevad hoidlad muuseumide juures, kuid selle vastu räägib mitu aspekti.

Nii suure investeeringu puhul on kindlasti oluline majanduslik mõõde. Kalkulatsioonid on näidanud, et iga muuseumi juurde nõuetekohase hoidla rajamine oleks ühishoidlatest üle kahe korra kallim ning ka suurema negatiivse keskkonnajalajäljega. Aga mitte ainult. Nagu juba mainitud, need toimiksid ka kompetentsikeskusena ning aitaksid evakuatsioonipinna ja pakkematerjali haldajana kaitsta pärandit võimalikus hädaolukorras.

Suurel määral säilib ka pärandi hajutatus, sest lisaks kahele ühisele pärandihoidlale hoiustataks pärandit Kumus, Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumi hoidlas Maarjamäel, samuti hoidlates Hiiumaal ja Saaremaal. Rääkimata munitsipaal- ja eramuuseumide kogudest üle terve Eesti, mida on üle saja ja mille tervikuna ühishoidlatesse toomist ei kavandata.

Suur osa teabest meie mineviku kohta on seotud füüsiliste objektidega, mida muuseumid koguvad, uurivad, süstematiseerivad ja tutvustavad. Turvaliselt hoitud pärand aitab püsida ka meie rahval ja riigil. Kultuuri kaudu oleme maailmas suuremad ja nähtavamad.