Ukraina-vastase agressioonisõja valguses on hakatud Lääne-Euroopas poliitilisel tasandil tunnistama, et paarkümmend aastat on olnud Venemaaga aetav majanduspoliitika justkui vale. Vale seepärast, et usuti, et parem majandus ja heaolu muudab Venemaa demokraatlikuks. Aga ei muutnud ja parafraseerides Leninit, on nüüd köis, mida kapitalist müüs, tal endal ümber kaela.

Kuid üks teine põhjus, miks fašism par excellence – millekski muuks on seda raske nimetada – Venemaal taassündida sai, on tingitud läänemaailma mitme põlvkonna tahtmatusest tunnistada kommunistlike režiimide inimsusevastaseid kuritegusid. Stalinistlike ja laiemalt kommunistlike režiimide kuritegude ulatust on lihtsalt klapid silme ees eiratud, neid pole kunagi üheselt hukka mõistetud ega ka tunnistatud natsismiga võrdseks kurjuseks.

Sellel on palju erinevad põhjused, kuid sellele ignorantsuse baasile ja mustvalgele hea ja kurja lihtsameelsele käsitlusele läänes on üles ehitatud Vladimir Putini ideoloogia ning muuhulgas nn denatsifitseerimise narratiiv. Putin on manipuleerimiseks osavalt kasutanud nii lääne lihtsameelsust kui ka gaasitoru.

Ajaloo mittetundmine on aga üks eeldus selle kordumisele. Aastakümneid on Lääne-Euroopa koolides õpetatud ajaloo seda osa, mis puudutab Nõukogude Liitu ja Ida-Euroopa rahvaste kannatusi ülimalt lünklikult või tendentslikult. Tegelikult ei teata sellest eriti midagi ja kõik see on üks suur hall ala. Selle tulemusena on kasvanud üles mitu põlvkonda, kes tunnevad ainult ühte kurja, natsismi, ja ühte kuradit, Hitlerit.

Praeguses IB-programmis pole sõnagi Stalini ja kommunistide kuritegudest eri rahvaste vastu. Õpilastel palutakse ainult tuua ühe harjutusena poolt ja vastu argumente, mis oli Nõukogude Liidus head ja mis halba. Kas kujutaksime endale ette sarnast ülesannet keskkooliõpilastele Hitleri Saksamaa kohta?

Ida-Euroopa rahvaste ajaloo ja traagika mittetundmine selgitab, miks ka enam kui 30 aastat pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist on suhtutud sellesse Euroopa osassse mitte kui võrdväärsesse partnerisse, vaid kui mingit sorti kaasaegsesse asumaade kogumisse, kus on võimalik lihtsalt kasumit teenida ja kust voolab välja enamasti lihttöölistest inimressurss.

Selles kõrgemalt arenenud emamaa vaimus ei võetud aastaid kuulda Ida-Euroopa seisukohti ja hoiatusi Venemaa kohta. Lääne-Euroopa, mis on kaudselt või otseselt aidanud Venemaal alustatud sõda tehnoloogiliselt ette valmistada ja rahastada, on kaotanud oma moraalse superioriteedi. Sõda Ukrainas on nihutanud Euroopa moraalse keskme Ida-Euroopasse ja me oleme olukorras, kus idaeurooplastel on rohkem põhjust lääneeurooplastele moraali lugeda kui vastupidi.

Nende muutuste valguses Euroopas võime jõuda ka punamonumentide ja sümbolite teemani. Sarnaselt ja spontaanselt toimub punamonumentide teisaldamine praegu mitte ainult Eestis, vaid kõikjal, kus on saadud tunda punaterrorit.

Punamonumentide teisaldamine terves Ida-Euroopas, aga ka Soomes ja Norras tõestab, et tegu on palju ulatuslikuma ajaloo ümberhindamise protsessiga kui ühe rahvuse kiusuga teise kohaliku kogukonna suhtes. Suures plaanis võiks toimuvat vaadelda Ida-Euroopa desovetiseerimisega, mis on vastuseks Putini "denatsifitseerimisele".

Natsismi puhul on läänes kõik selge ja meelsuse väljendamine natsisümbolitega on kriminaalkorras karistatav. Kui keegi seda väidet ei usu, siis soovitaksin minna näiteks Pariisi ja joonistada kuhugi avalikku ruumi mõnele seinale haakrist ning jääda ootama, mis edasi juhtub. Igaks juhuks tasuks kaasa võtta soojad riided ja mõned raamatud, sest vaba aega hakkab olema palju.

See, et Teise maailmasõja sümbolid ei ole vaid minevikumärgid ja omavad ka praegu tähendust, ilmnes selgelt Lihula monumendi juhtumis. Euroopa ja maailma mõistes kuhugi pärapõrgusse püstitatud amatöörlik väiksemõõtmeline monument, millel oli kujutatud isegi mitte haakristi, vaid Saksa mundris sõdurit, sai rahvusvahelise meediakajastuse kui ohumärk neonatsismi taassünnist.

Samal ajal jäid parimas Mussolini ja Hitleri sõjapropaganda stiilis paraadid Moskvas, võidupühad, Russki Mir revanšistlik retoorika ja territoriaalsed nõuded naabritele, tõelise fašismi taassünni ohumärgina läänes märkamata.

Väide, et kunst ei ole kuidagi mõjutatud ideoloogiast või asub mingil teisel "väljal" kui poliitika, on enam kui kummaline. Kunst, ja eriti veel monumendid, on alati olnud oma ajastu ideoloogia otsesed kehastajad. Monumente luuaksegi ju selleks, et mingeid väärtusi, kangelastegusid või kangelasi igavesteks aegadeks põlistada. See on olnud nende tellimise ainus eesmärk.

Ükski valitseja pole lasknud püstitada avalikku ruumi ratsamonumenti ainult selleks, et lihtsalt esteetiliselt linnaruumi rikastada. Oma ideoloogilise laetuse pärast on monumendid olnud ka alati esimesed, mida purustama asutakse, olgu põhjus klassiviha või mõni muu eesmärk.

Me ei pea isegi näiteid kaugelt minevikust otsima. Liikumise Black Lives Matters tuules visati jõkke või hävitati mitmel pool maailmas muinsuskaitselise väärtusega skulptuure või soditi täis hinnalisi fassaade, mis sümboliseerisid orjandust. See oli mustanahaliste kaasmaalaste hinnang orjandusele ja orjapidajatele. Kuigi see kõik toimus palju aastaid orjapidamisest hiljem, elas ebaõiglus selle kogukonna hinges ikkagi valuna edasi.

Kaasaegse kunsti maailm kiitis selle liikumise vaikides heaks ja keegi ei hakanud rääkima mingist barbaarsusest. Rotterdamis asuv Witte de With kaasaegse kunsti keskus, millele armastatakse ka Eestis viidata kui ühele kaasaegse kunsti majakale, kannab paradoksaalselt tuntud orjakaupmehe nime ja valati Black Lives Matteri ajal punase värviga üle. Keskus nime ära ei muutnud, nad olid sel teemal lihtsalt vait. 

Praeguses punamonumentide teemalises diskussioonis on kohati võetud kasutusele demagoogia meistriklass ja hakatud lähimineviku kuritegeliku režiimi sümboleid võrdlema mõisate ja kirikutega kui samaväärsete okupatsioonide sümbolitega, mis tuleks justkui samuti maha võtta kui punamonumendid. Siin on aga üks oluline aga. Eestis on veel elus kommunistliku režiimi ohvreid ja nende lähedasi. Mõisatallipeksu ja ristisõdade ohvreid minu teada mitte.

Selline mõttekäik ise on aga vägagi nõukogulik, sest kommunistlik režiim just kirikutest ja mõisatest alustaski. Mõisaparki rajati teadlikult traktorijaam ja kõige kaunimasse jõekääru sigala. Kirikusse vilja- või mööbliladu. Kõik kaunis ja püha reostati ja hävitati kui kodanlik igand.

"Kunst kuulub rahvale!" ja "Töö teeb vabaks!" olid 20. sajandi kahe kuritegeliku režiimi irvitus inimväärikuse üle. Kunsti eest, mis ei kuulunud rahvale, saadeti Siberisse vangi. Vale rahvuse esindaja saadeti Poola surmalaagrisse. Kunsti, mis "kuulus rahvale" teostasid Estonias osaliselt ka saksa sõjavangid. Nad kruntisid "Rahva rõõmupidu" ja nende maised jäänused maeti hiljem Maarjamäele, kus neist siis veel lõpuks buldooseriga üle sõideti. Seda kõike tehti kunsti nimel.

Ma ei kahtle memoriaali kunstiväärtuses eneses, Allan Murdmaa talendis ega arva, et teistkordne buldooseriga hauarahu rikkumine oleks õige. Küll aga arvan, et praeguses diskussioonis on puudu kolmas tasakaalustav osapool, kommunistliku režiimi ohvreid esindav osapool.

Mida nemad sellest arvavad või ei arva üldse midagi?

Siin võib tulla kohe muidugi välja väitega, et näiteks Memento, Memorial või Saksa sõjavangide ühendused pole kunstiteemades pädevad. Kuid selles teemas ristuvadki paratamatult just esteetika ja eetika.

Kolmanda, ohvri enda osapoole mängutulek pole otseselt võõras ka eesti kunstimaailmale. Tasub meenutada Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitust "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" ning seda, mis sellele järgnes.

Kurjus on looduses inimliigile ainuomane ja ükskõik, kuidas me seda ei nimeta, jääb tema olemus samaks. Ta jääb ikka kurjuseks ja sellelt pinnalt võibki tõmmata kõhklemata võrdusmärgi 20. sajandi kuritegelike režiimide kui inimliku kurjuse ilmingute vahele ning igati õigustatult ka nende režiimide sümbolite vahele.