Kogu vaidlus puudutab Viimsi valda jäävat ja Prangli kõrval asuvat Aksi saart. 59-hektarilisele saarele ostsid ligemale 20 aasta eest maa ja hakkasid sinna oma suvekodu rajama Jaanus ja Maarika Lember.

"Kui Eesti Vabariik tuli, siis ma arvasin, et nüüd ma hakkan paadiga mööda Eesti saari käima, et nüüd on vaba Eesti. Ja siis me olime siin ükskord tormivarjus, sest siis ei olnud veel nii, et äpist vaatasid, milline ilm homme on. Ja kui me olime kolm päeva siin, siis selle ajaga sai see saar korralikult läbi käidud ja siis hakkas see saar väga meeldima," kirjeldab Jaanus Lember saare avastamise lugu.

Loo seisukohast on oluline, et Lemberitel puudus ajalooline side saarega. Tipphetkel enne Nõukogude okupatsiooni oli Aksil viis talukohta ligemale 20 hoone ja 60 elanikuga, aga Stalini ajal kehtestati siia piiritsoon ja isegi majad veeti saarelt minema.

Aksisse armunud ettevõtja Jaanus ja juhtimiskonsultant Maarika leidsid 2003. aastal kohaliku õigusjärgse maaomaniku, kes müüs neile tühjal saarel krundi ja mõni aasta hiljem soetasid nad veel teisegi maatüki, kuigi algusest peale oli teada, et saarele ei tohi midagi ehitada.

"Aksi saar on rangelt kaitstav sihtkaitsevöönd, mis tähendab, et inimese tegevust seal planeeritud ei ole. Sellist poollooduslike koosluste pidamist ei loeta majandustegevuseks," selgitab keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma.

Lemberid leidsid siiski tagaukse. Nimelt oli eelmisele omanikule väljastatud paber, mille järgi tohtis saarele teha looduskaitselise rajatise. Algul, 2006. aastal tõid nad Aksile šoti mägiveised ja lambad, mis hakkasid saart hooldama ehk poollooduslikku kooslust säilitama. Selle eest saavad nad iga aasta isegi PRIA toetust. Ühes sellega otsustati ehitada loomade varjualune, mis – nagu selgus – polnudki vaid loomadele.

Maarika Lember selgitab, et saare läänekaldal püsti pandud palkmajast suurem osa on heinahoidla ja üks tuba seal on selleks, et kui omanikud ise lähevad saarele midagi tegema, saavad nad seal öö olla. Keskkonnaamet näeb selles aga elamulaadset ehitist, mis on reeglitega vastuolus.

"Sellisel kujul me seda mingil juhul seadustada ei saa - me ei saa öelda, et see oleks kaitse-eesmärkide seisukohast vajalik hoone, mida kaitse-eeskiri lubaks sinna kaaluda," ütles Viilma.

Siin lähevadki osapoolte seisukohad selgelt lahku. Lemberid ütlevad, et tegid natuke kapitaalsema hoone, kus tagasihoidlik magamisvõimalus ja peal ka teine korrus, aga samas väidavad nad, et tollased ametnikud andsid selleks suusõnalise nõusoleku.

"Me tegime maja niimoodi selle põhimõttelise nõusoleku pealt valmis, siis me läksime kohtusse ja see on selline pretsedent minu jaoks, kus me olime nagu justkui poolrasedad. Et me jäime küll süüdi, aga siis keskkonnainspektsiooni poolt määratud trahv paluti 50 protsendi ulatuses väiksemaks teha. Et põhimõtteline nõusolek oli olemas, aga ehitusluba ei olnud ja see maja on seal tänase päevani püsti," rääkis Jaanus Lember.

Seega keskkonnaametiga on juba käidud kohtus, aga niinimetatud poolrase olukord jäi püsima kümmekonnaks aastaks: rangelt võttes oli hoone illegaalne, kuid lammutamist liiga jõuliselt ei nõutud, sest Lemberid tõid oma loomadega saarele ka selget kasu. Kuid uus-aksikad sellega ei piirdunud. Kümmekond aastat hiljem asusid nad oma teisele maatükile rajama järgmisi hooneid. Esmalt taastati vana paadikuuri kohale kivimaja. Lemberid ise alaliselt saarel ei ela, aga seda oli nende sõnul vaja, sest pärast 60-aastast vaheaega kolisid Aksile aastaringsed elanikud – Elar Uue ning tema elukaaslane Marianne, kes olid Lemberitele justkui sulaseks ja aitasid loomi karjatada.

Uus, 36-ruutmeetrine elamine võimaldab Jaanus Lemberi sõnul üle talve elamist. "Käsi südamel, võin anda eestlase ausõna, käsi piiblil vanduda, et keskkonnaametnik, kes käis esimest korda seda siin vaatamas, seda ehituse algust, ütles, et ta ei näe suurt probleemi, kuna tegemist on vana sauna vundamendi peale tegemisega." Tema abikaasa lisab, et hoonete tegemise ajal nad tegelikult juba teadsid, et seda ei tohi teha.

Seega teadlikult seadust rikkudes kerkisid alates 2018. aastast saarele, kuhu niigi raske ehitusmaterjali transportida, maja, kuur, kemmerg ja muu eluks vajalik. Keskkonnaameti karikas sai nüüd täis.

"Elamu on selline koht, kus inimene püsivalt viibib ja sinna ümber tekib õueala. Keskkonnaameti jaoks ei ole elamu kunagi lihtsalt elamu ehk üks maja. Sellega kaasnevad kommunikatsioonid, jäätmekäitlus, solgi paigutamine, abiruumid, sest inimesel enda tegevusega kaasneb alati kirglik soov maad enda ümber hooldada. Me juba teame, et seal on suitsuahjud, välikemmergud - see ongi see, mis inimese elamuga kaasneb," räägib Viilma.

Veel kord – elamuid ei tohi Aksil olla, sest saar on sihtkaitsevööndis, mille rangete kitsendustega kaitstakse madalat rannataimestikku ja mitmekesist kooslust soos, aga näiteks ka merikotka pesa.

Kogu peamine vaidluskese keerlebki selle ümber, kas saarel, kus varem olid majad ja inimtegevus, aga praegu sihtkaitsevöönd, peaks lisaks lindudele ja loomadele olema võimalus elada ja tegutseda ka inimestel.

Jaanus Lemberi sõnul ütleb tema talupojamõistus, et kui saarel oli vanasti viis talu ja kunagi on seal elanud 60 inimest, siis võiks lähtuda sisulisest poolest ehk poollooduslikust kooslusest.

Kaili Viilma vastab seepeale: "Meie hinnangul ei ole sellele saarele inimesi vaja. Ei alaliselt järelevalveks ega loomade karjatamiseks. Viimased inimesed saadeti sealt 53. aastal minema nõukogude võimu poolt, aga pärast seda see saar sai täiesti vabalt 50 aastat ilma inimesteta hakkama ja need loodusväärtused, mida praegu seal kaitseme, ei olnud seal hävinud selleks ajaks, kui me võtsime ta loodusliku kaitse alla."

Viimsi abivallavanema Alar Miku sõnul on valla seisukoht kogu aeg olnud, et Aksil võiks olla väike asustus. "Meie leiame, et see on positiivne juba kasvõi saare külastatuse seisukohalt, kui keegi peremees saarel on. Sinna minnakse väljasõidul, on siis mingi piknik, või  lõket tegema või lihtsalt tahad seal aega veeta sõpradega, siis tagab korra, kui keegi peremees on kohal, aga lisaks aitabki üldise saare loodusoludele kaasa."

Nii Viimsi vald, kelle haldusalasse Aksi kuulub, kui ka Lemberid leiavad, et inimest on saarele vaja kasvõi selleks, et saare ekskursantidel silma peal hoida või poollooduslikke kooslusi ehk lihtsalt öeldes rannakarjamaid hooldada. Keskkonnaamet pareerib, et kõik tööd saab tänapäeval ära teha nii, et kahejalgsed saarel alaliselt ei ela. Seda enam, et rangelt võttes tuleks kaitsevööndis keskkonnaametiga kooskõlastada isegi kõik ekskursioonid, kus on rohkem kui 20 inimest, aga ka telkimine. Kokkuvõttes määraski amet nüüd Lemberitele sunniraha, mida tulevikus võib korrata, kuni nad kõik hooned likvideerivad.

"Tuleb välja, et mul võib olla saare peal 15 hektarit maad, ma võin siin käia, mul ei ole keelatud siin oma perega olla, aga välikäimlat mul olla ei tohi. Ühesõnaga, kui sellest emotsioonist nüüd üle saada, siis viisakalt öeldes sunnib riik maaomaniku põõsas asjal käima," esitab Jaanus Lember oma vaatenurga.

Praegune seis ongi, et Lemberitele määrati 500 eurot sunniraha ja nad maksid selle ära. Saare entusiastide jõud on raugenud ja sel suvel hakkavad nad Aksil olevaid hooneid lammutama. Ühes sellega lõpetavad ka loomapidamise, millel on oma tagajärjed.

Lemberi väitel taastub seal olukord, mis Vene ajal tekkis: "Ilma liialdustesse minemata, et umbes vöökohani või hargivahel ulatuva kuluga, saare taas võsastumisega."

Keskkonnaametnik Viilma sellist seisukohta ei mõista. "Mind teeb küll väga murelikuks inimeste selline hoiak, et reeglid on teistele, mitte mulle, ja neid võib rikkuda, kui mul on niimoodi mingil põhjusel mugavam ja sobivam."

Teiste väikesaarte kogemuse najal väidab keskkonnaamet, et Aksi võssa ei kasva, sest vajadusel leitakse uued hooldajad, tulgu nad siis loomade või trimmeriga.

"Põhimõtteliselt on tegelikult õigus riigil väga jõuliselt käituda, mida on üksikutel kordadel ka tehtud, kus on võetud ohjad enda kätte. Need hooned on likvideeritud ja arve esitatakse sellele karistatud isikule," ütleb Viilma.