Meile kõigile kuuluva Eesti Energia esimese kvartali müügitulu oli 571,5 miljonit eurot ja puhaskasum 163 miljonit, mis on üle viie korra  suurem kui eelmise aasta esimeses kvartalis. Meie kõigi käest on läbi elektriarvete kogutud suur summa riigifirmasse, mida hakatakse riigieelarve kaudu uuesti siinsetele elanikele laiali jagama.

Võib kindlas kõneviisis väita, et selline rahakogumine suurendab lisaks meie jaoks juhitamatutele protsessidele (Euroopa Keskpanga sadadesse miljarditesse ulatuv ja siiani kestev massiivne rahatrükk, baasintresside miinuspoolel hoidmine, nn rohepöörde ilmingud, sõda Ukrainas, energeetikastruktuuride järsk muutmine ning tarneraskused) meie inflatsiooni ühe faktorina veelgi.

Aga kes vastutab sellise kõrge inflatsiooni eest, võiksime küsida. Teame, et peamine inflatsiooni põhjustaja on turul raha ülepakkumine võrreldes kaupade ja teenuste mahuga, raha massiivse üle pakkumise on tekitanud erinevaid valuutasid emiteerinud keskpangad, sealhulgas Euroopa Keskpank eurodes.

Kuidas tunnetab oma vastutust meie keskpanga juht, kes istub teiste keskpankade juhtidega Frankfrutis nõukogus otsustajate laua taga? Kuidas tunneb selle eest vastutust meie keskpanga nõukogu liikmed, kes annavad strateegilisi juhiseid panga juhtkonnale? Kas vastust teab üksnes tuul, nagu meie poliitmaastikule on kohane?

Kas kõrge inflatsioon on tulnud, et jääda? Mõned stsenaariumid tulevikku, sealhulgas kuidas peaks toimima meie avatud, piiriäärse ja väikese majandusjuhtimisega.

Sel nädalal avaldas Eurostat esialgsed andmed maikuu eurotsooni inflatsiooni kohta, mis oli eurotsoonis tervikuna aasta võrdluses 8,1 protsenti, kusjuures aprillis oli see 7,4 protsenti. Inflatsiooni peamisteks komponentideks olid energia ligi 40 protsenti ja toiduained 7,5 protsenti. On huvitav, et maikuu inflatsioon võrdluses aprilli omaga kasvas üksnes 0,8 protsenti. Aga need numbrid lähevad veelgi huvitamaks, kui võrdleme eurotsooni riike.

Madalaim inflatsioon oli mais Maltas (5,6 protsenti) ja kõrgeim muidugi Eestis (20,1 protsenti). Vahe on pea neljakordne. Eurotsooni keskmist mõjutasid muidugi suuremad majandusruumid: Saksamaa 8,7 protsenti, Prantsusmaa 5,8 protsenti ja Itaalia 7,3 protsenti. Jah, meiega on silmatorkav vahe.

Siiski, riik saab ka praeguses turumajandusfaasis pisutki inflatsiooni survet vähendada, seda enam, et kui energia moodustab keskmisest inflatsiooni kasvust ca 40 protsenti ja teadaolevalt läheb meil sügisel statistika kohaselt külmemaks, mistõttu võiksime pisutki hindade survet vähendada.

Peame meie riigi juhtimisel arvestama Euroopa monetaarsete põhimõtete muutustega, eriti Euroopa Keskpanga, mille osa on ka Eesti Pank, massiivse ja kontrollimatu virtuaalse rahatrükiga, mis lõppude lõpuks on jõudnud reaalmajandusse meile valusa, üle 20 protsendilise inflatsiooni näol.

Riigi finantsjuhtimine ei ole üksühene pere ja firma tulude-kulude planeerimisega. Näiteks luuakse narratiivi, et me ei tohi riigivõlga pärandada oma lastelastele, aga siis ei pruugi üldse selline finantssüsteem ega euro enam eksisteerida, kõnelemata, et kui me praegu ei tee tarku investeeringuid, ei pruugi meil arukaid lapselapsi üldsegi olla. Suured eurotsooni riigid ei suuda mitte kunagi oma riigivõlgu tagastada, pigem reformitakse finantssüsteemi.

Olles avatud ja väikese majandusruumina osa eurotsoonist, peame oma põhinäitajad, sealhulgas riigivõla suhet sisemajanduse toodangusse ja eelarve defitsiidi viima eurotsooni keskmisele tasemele, et teistele riikidele mitte n-ö peale maksta, samas investeerima targalt teadusesse, haridusse ja virtuaalsetesse ühendustesse ja füüsilistesse teedesse.

Kui soovime edasi olla eurotsooni liige, peame oma maksusüsteemi kohandama teiste riikidega, sh suurendama varamakse ja tulevikku suunatult, töö iseloomu kardinaalse muutuse tõttu, vähendama tööjõumakse ning tegema tarbimist maksustavaid erandeid.

Praegune majandusmudel soosib majandusliku ebavõrdsuse süvenemist, mistõttu peame riigi mingigi sõltumatuse nimel suunatud toetusmeetmetega aitama vähemalt poolt oma elanikkonnast.

Toodame siin ise elektrit, mistõttu on meil riiklike meetmetega, näiteks hinnalae kehtestamisega ja otselepingutega võimalus hinnatõusu leevendada, saaksime suhteliselt äraspidisest elektribörsist kas või osaliselt lahkuda, saaksime muuta CO2 kvootide süsteemi meile kasulikumaks.

Inflatsiooni kui n-ö vaesemate maksu mõju leevendamiseks on riigil võimalus vähendada toiduainete käibemaksu viiele protsendile ning vähendada kütuste aktsiisi ning muidugi sihitult toetada halvemini toime tulevaid inimesi. Olulisel kohal on siin ka ühiskonna baasi, pere toetamine nii lastetoetuste abil kui ka laiemalt.

Järjest rohkem hakkab tunduma, et hakkame meile harjumuspärasest turumajandusfaasist, mida ilmestasid pidev majanduskasv ja inflatsiooni mõneprotsendiline määr, liikuma hoopis teise faasi, mille karakteristikud on kontrollimatu massiivne rahatrükk, riikide suured ja mitte kunagi tagasi makstavad võlad, riigieelarvete suured defitsiidid, baasintresside nulli lähedal hoidmine, riigikapitalismi suurendamine, riikide ja nende ühenduste aktiivne sekkumine reaalmajandusse ja kõige selle tulemusena harjumatult kõrge inflatsioonimäär.

Siinjuures on oluline, et tuntavalt puuduvad majandusteooriad, kuidas uues turumajandusfaasis peaksid valitsused ja keskpangad praktiliselt toimetama, faasis, kus võib hakata täheldama stagflatsiooni, st majandussurutise ja pidevalt kõrge inflatsiooni kooseksisteerimise elemente.

Stagflatsiooniga võib kaasneda ka kõrge tööpuudus, mille põhjendamine valitsuste poolt rahvale on olnud läbi aegade üsna keeruline ning võib viia masside rahulolematuse kasvule. Loodame, et seda ei juhtu eurotsooni kõige kõrgema inflatsiooniga riigis ehk Eestis.