Põhiseadus annab peaministrile õiguse teha muudatusi valitsuse koosseisus. Vabariigi Valitsuse seadus täpsustab, et need muudatused on muuhulgas ministrite ametisse nimetamine ja ametist vabastamine. Üldjoontes just tänu sellele olekski juriidiliselt-kõik-on-korrektne see olukord, kus läbi ministrite vahetamise vahetatakse välja ka erakonnad valitsuses ilma uue valitsuse moodustamise protseduuri läbi tegemata. Sisuliselt on see aga vastuolus Eesti parlamentarismi toimimise põhimõtetega.

Uute valitsuste moodustamiseks näeb Põhiseadus üldistatuna ette sellise protseduuri. Pärast seda, kui eelmine valitsus on ametist lahkunud, teeb president kellelegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks. See inimene peab teatud tähtaja jooksul kokku panema valitsuse. Valitsuse ametisse asumiseks peab peaministrikandidaat küsima riigikogult volitused valitsuse moodustamiseks. Riigikogu annab need volitused kuulates ära peaministri ettekande valitsuse moodustamise aluste kohta. See tagab olukorra, kus valitsusel on läbi parlamendi demokraatlik mandaat valitsemiseks. Muuhulgas niimoodi tekib parlamentaarses süsteemis esindamise ja vastutuse ahel valitsejate ja kodanike vahel. On ka teistsuguseid parlamentarismi vorme, kus valitsus ei pea pälvima parlamendi poolthäälte enamust, vaid hoopis ei tohi pälvida vastuhäälte enamust. Kuid Eestis on see just niipidi. Kõige pealt tuleb parlamendilt luba küsida ja see luba otseselt saada ning alles siis tohib valitseda.

Meil on aga hetkel olukord, kus valitsust moodustav erakond ja peaminister on kaalunud võimalust ministrite välja vahetamise varjus välja vahetada ka valitsust. See on peaministrile antud ministrite välja vahetamise õiguse kuritarvitamine. Kui valitsuses vahetuvad erakonnad ja lepitakse kokku uues koalitsioonis, siis on tegemist uue valitsusega. See valitsus peab valitsemiseks saama uuesti riigikogu heakskiidu.

Miks me oleme aga sellises olukorras, kus peaminister pole veel tagasi astunud ja riigikogu ei taha valitsusele umbusaldust avaldada?

Kui peaminister astuks tagasi, siis käivituks vastavalt Põhiseadusele uue valitsuse moodustamise protseduur. See algab sellest, et president teeb kellelegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Presidendil on selle ettepaneku tegemiseks aega 14 päeva. Siis on peaministrikandidaadil 14 päeva aega saada riigikogult heakskiit moodustatavale valitsusele. Ja selle heakskiidu saamisel on peaministrikandidaadil seitse päeva aega esitada valitsuse koosseis presidendile, kes siis valitsuse ametisse nimetab.

Ühesõnaga, tagasi astudes hakkab aeg tiksuma. Kui peaminister pole tagasi astunud, siis võib uue valitsuse moodustamise protsess kesta vana valitsuse varjus ükskõik kui kaua. Kui ta aga tagasi astub, siis on tema päevad loetud ning uus valitsus tuleb teatud aja jooksul kokku panna ja sellele riigikogu heakskiit pälvida. Ühesõnaga, tagasiastumine nõrgestaks praeguse peaministri positsiooni läbirääkimiste laua taga ning sellest perspektiivist pole Kaja Kallasel mõtet seda ise teha enne, kui kõik kokkulepped uue valitsuse osas on saavutatud.

Miks aga ei lõpeta riigikogu seda täbarat olukorda, kus ametis on valitsus, mis ei oma riigikogu enamuse toetust ning on ka oht, et tahetakse moodustada uut valitsust nii, et see heakskiit jääkski pälvimata? Riigikogu saaks tagandada valitsuse avaldades valitsusele või peaministrile umbusaldust. Kuid eduka umbusaldusavalduse korral saaks valitsus teha presidendile ettepaneku erakorraliste valimiste korraldamiseks. Tõsi, presidendil on siin vabadus otsustada, kas ta kiidab selle heaks või mitte. Praeguse seisuga me ei tea, mida president otsustaks. Kuid pigem on tulnud signaale (nt vastav presidendi kantselei järelpärimine valimisteenistusele), et kaalutakse tõsiselt seda varianti. Erakorralised valimised on praegu aga pigem ühe erakonna kui kõigi huvides. 

Kusjuures siin on moment, kus president oleks saanud väga kerge vaevaga tekkinud suluseisu leevendada ja segadusse selgust luua. Oleks piisanud sellest, kui president ütleb otseselt ja selgelt välja, millistel tingimustel ta antud olukorras umbusaldusavalduse korral kiidaks heaks Reformierakonna potentsiaalse ettepaneku erakorraliste valimiste läbi viimiseks ja millistel mitte. Siis ei peaks teised erakonnad kartma halba üllatust, kus erakonnad oleks ühelt poolt nagu võimelised parlamendi enamuse toetusega valitsust moodustama, aga teiselt poolt ühe erakonna ja presidendi ühte sammu astudes segatakse kaardipakk enneaegselt ringi kõigi teiste parlamendierakondade kahjuks.

Kuid igal juhul ei ole me praegu ilmselt olukorras, kus umbusaldusavaldus oleks väga tõenäoline. Hetkel tähendaks see, et vähemalt üks nendest erakondadest, kes Reformierakonnaga valitsust moodustab, peaks viimasele umbusaldust avaldama. Ühe jalaga oldaks siis läbirääkimiste laua taga ja teisega löödaks oma uut partnerit valitsusest minema. See ei kõla just eriti hästi ning see oleks võimalik pigem siis, kui need koalitsiooniläbirääkimised ummikusse jooksevad.

Ja nii me olemegi praegu sellises JOKK-olukorras, mis loodetavasti siiski laheneb nii, et Eesti parlamentaarse demokraatia aluspõhimõtted ei saaks ükskõik mis ettekäändel või põhjusel rikutud. Eesmärk ei pühitse abinõu ning tekkinud kahju poliitika legitiimsusele oleks ilmselt palju suurem kui ühe või teise erakonna isiklik kasu. Seega loodame, et kui kõik kokkulepped on erakondade vahel koalitsiooniläbirääkimiste laua taga saavutatud, tehakse läbi ka see protseduur uue valitsuse ametisse astumiseks, mida meie Põhiseadus ette näeb. See eeldab peaministri tagasi astumist. Ning me saame unustada selle lühikese kuid ebamugava episoodi, kus meil oli üheparteiline vähemusvalitsus, millel sisuliselt ei olnud Riigikogu enamuse toetust. Ning kus oli õhus uue valitsuse loomine ilma parlamendi volitusteta. Eesti demokraatia hakkab tõenäoliselt hääbuma sellest momendist alates, mil kogu täitevvõim on ainult ühe erakonna käes. Ükskõik millise ühe erakonna.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.