FT: lääneriikidel võib hakata otsa saama Ukrainale antav moon ja relvastus

USA sõdurid suurtükiga M777 Läti õppusel Summer Shield 2022. aastal
USA sõdurid suurtükiga M777 Läti õppusel Summer Shield 2022. aastal Autor/allikas: SCANPIX/U.S. Army/ZUMA Press Wire Service/ZUMAPRESS.com

Financial Times vahendab, et mitmed kaitsetööstuse tehnika- ja relvastuse tootjad erinevates riikides ei pruugi suuta kiirelt asendada Ukrainale seni antud relvi.

USA valitsus tellis hiljuti ettevõttelt Raytheon 1300 Stinger õhutõrje raketti asenduseks neile, mis saadeti Ukrainasse. Ettevõtte esindaja sõnul võtab uute rakettide tootmine aega.

Prantsuse ettevõtte Nextar on andnud teada, et uute Ceasar liikursuurtükkide ehitamine võtab kuni 18 kuud aega. Prantsusmaa on Ukrainale seni andnud 18 Ceasar liikursuurtükki, mis on ligikaudu veerand kogu Prantsusmaa kõrgetasemelisest suurtüki tehnikapargist.

Paljudes lääneriikides on relvavarud väikesed ning uue relvastuse tootmisvõimekus madal. Tihti on probleemiks osutunud sobilike arvutikiipide vähesus, kuigi probleeme on ka tavalise suurtükimoona tootmisega.

Kaitseanalüütikute sõnul näitab erineva relvastuse puudujääk lääneriikide senist soovimatust võtta arvesse võimalikke realiseeruvaid sõjalisi ohte. Samuti olevat probleemi süvendanud keskendumine kõrgtehnoloogilisele relvastusele ja üleoptimeeritud tootmisprotsessid.

"Sõda Ukrainas on näidanud, et jätkuvalt võidab sõja pigem suurtükivägi, jalavägi ja maa-ala hoidmine," ütles NATO poliitikaplaneerimise endine juht Jamie Shea.

Tootmisvõimekuse varasem optimeerimine on nüüd muutunud väljakutseks paljudele lääneriikidele, kes soovivad Ukrainat relvastada. Näiteks USA 155-millimeetrise kaliibriga suurtükimürskude tootmine kataks ära ainult kaks nädalat Ukraina suurtükimoona vajadusest sealsete intensiivsete lahingute tarbeks, ütles USA relvastushanke ekspert Alex Vershinin.

Vershinin lisas, et Vene-Ukraina sõda on tööstuslikul tasemel sõjategevuse tagasituleku märk.

Jamie Shea sõnul meenutab praegune olukord 1915. aastat, mil Esimese maailmasõja läänerinde intensiivsete lahingute käigus jõudis otsakorrale Ühendkuningriigi suurtükimoona varu. Vähenenud suurtükitule toetuse tõttu kasvas rindel hukkunute arv ning tollane peaminister Herbert Henry Asquith pidi tekkinud skandaali tõttu 1916. aastal tagasi astuma.

Ühendkuningriigi praeguse kaitseministri Ben Wallace'i sõnul oleks lääneriikidel raskusi sõdida pikalt Venemaaga nõnda nagu Ukraina seda praegu teeb. Ühe eelmisel aastal tehtud sõjamängu raames lõppes Ühendkuningriigi vägedel moon kaheksa päevaga.

Mitte keegi ei usu, et Ukrainat abistades ammendavad lääneriigid oma relvastusevarud. Paljude ametiisikute sõnul on Ukrainale antud varustust doonorriikides veel piisavalt või saab selle kergelt asendada sarnase varustuse või relvastusega. Venemaa kaitse-eelarve oli eelmisel aastal ligikaugu 65 miljardit eurot ja näiteks Hiinal 293 miljardit. Samas olid eelmisel aastal kõikide NATO riikide kaitse-eelarved kokku üle 1,1 triljoni dollari (ligikaudu triljon eurot).

NATO riikide kollektiivsete kaitsekulutuste suurest määrast hoolimata ei ole kulutuste sisu võrreldav üks-ühele teiste riikidega. Näiteks kulutavad mitmed NATO riigid suure hulga raha kõrgtehnoloogilistele relvasüsteemidele, näiteks hävituslennukitele. Samuti on lääneriigid viimase 20 aasta jooksul keskendunud terrorismivastasele võitlusele Lähis-Idas ja mujal, selmet valmistuda sellisteks suurtüki- ja tankilahinguteks, mida on praegu näha Ukrainas.

Probleemi on süvendanud aastakümneid väldanud optimeerimise trend kaitsetööstustes, mille raames on üle võetud Jaapani tööstussektori kulusäästlik tootmine, finantstõhusus ja mitmed valdkonna ettevõtted on omavahel ühinenud.

Madalad laovarud on sundinud näiteks Ühendkuningriiki ostma Ukrainale saatmiseks uusi haubitsaid Belgiast.

Ameerika Ühendriikides on konsolideerimise tõttu alles jäänud viis kaitsetööstuse ettevõtet, kellega valitsusel on lepingud. Veel 1990-ndatel oli neid 51.

Ühe kaitseanalüütiku sõnul on lääneriikides pikalt arvatud, et tööstuslikul tasemel (st kui tuleb pidevalt suures koguses uut relvastust ja tehnikat toota) sõjapidamine on möödanik ning seetõttu ei ole riikidel säilinud sobivaid tootmisvõimekusi, et kiiresti kaitsetööstuse tootmistaset tõsta.

Probleemi süvendab asjaolu, et osa vajalikest relvakomponentidest enam ei toodeta. Näiteks Stingeri rakettide osa elektroonilisi komponente tehti suures mahus viimati 20 aastat tagasi ning nende tootja Raytheoni sõnul ei ole vajalikke komponente enam võimalik turult leida.

Kaugmaa mitmikraketiheitjaid tootva ettevõtte Lockheed Martini esindaja sõnul on USA andnud Ukrainale kolmandiku enda raketivarust, mis on kokku ligikaudu 20 000 kuni 25 000 raketti kokku.

Sarnaselt lääneriikidega on tootmisraskused ka Vene kaitsetööstusel. Näiteks tehases UralVagonZavod on vanade tankide kordategemiseks seatud sisse mitu vahetust. Samuti on Vene väed enda moonavarusid täiendanud Valgevene moonavarude arvelt.

Vene vägede relvastamise kasuks räägib samas asjaolu, et Vene vägede ülemjuhatajaks Ukrainas määrati kindral Gennadi Židko, kes oli varem Vene asekaitseminister. Ühendkuningriigis tegutseva Vene eksperdi Mark Galeotti sõnul annab see Vene relvajõududele tugeva hääle, et armee varustamise vajadused valitsusele selgeks teha.

Sõjanduseksperdid on püüdnud Ukraina sõjast juba esimesi järeldusi teha ning Royal United Services Institute (RUSI) teaduri Jack Watlingu sõnul on esimene õppetund omada piisavaid moonavarusid. Watling sõnas hiljuti ühes taskuhäälingus, et see järeldus pole uus, kuid paljud riigid on selle unustanud.

Toimetaja: Allan Aksiim

Allikas: Financial Times

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: