Reedel sai maailm rõõmustava sõnumi diplomaatilisest läbimurdest Ukraina vilja maailmaturule lubamise lepingu näol. ÜRO peasekretär António Guterres nimetas lepet "lootuse majakaks": "Täna särab lootuse majakas Mustal merel eredalt tänu nii paljude ühistele jõupingutustele, juhatagu see majakas teed inimeste kannatuste leevendamise ja rahu kindlustamise suunas," sõnas ÜRO juht.

ÜRO pole veel oma tegutsemise jooksul kogenud nii eksistentsiaalset kriisi kui praegu ja Guterrese poeetiline õhin peegeldab loodetavasti peasekretäri põhjendatud veendumust lepingu pidamisse ning mitte paanikahoogu, mis valdaks ilmselt iga juhti, kelle organisatsioon sellise mainesurve osaliseks on saanud nagu ÜRO viimastel kuudel. 

Leppe pidamise puhul on venelased kaotanud ühe oma trumpkaartidest ning toiduaineturud jõudsid juba uudisele reageerida hinnalangusega.

Laupäeval tulid Odessast uudised, et Venemaa ründas rakettidega linna kaubasadamat. On täiesti võimalik, et Venemaa peab oma lubadusest kinni ja sellest hoolimata ei jõua Ukraina vili loodetud mahus maailmaturule, sest lepe näeb ette laevatamisvabaduse tagamist, viimase ohustamiseks puudub aga Venemaal vajadus, juhul kui Ukrainal puudub võimalus oma vilja üldse laevadele laadida.

Ukraina kaubasadamate halvamiseks pole ilmselt väga palju rohkem vaja kui mõnikümmend sihitud raketilööki. Kui ka taristu piisavalt viga ei saa, puudub sadamatöötajatel elementaarne töörahu. 

Ukraina jaoks on tegemist massiivse logistilise operatsiooniga, millega nad ilmselt üksinda hakkama ei saagi ja õnneks on seda märgatud lääneski.

Esiteks tuleb demineerida ligi poole kilomeetri laiune laevatamistee. Ühendkuningriik on juba otsustanud kahe Sandown-klassi miinijahtija annetamise Ukrainale ja õpetab välja Ukraina meeskondi. Madridi tippkohtumisel pakkus oma miinijahtijaid Ukrainale ka Holland.

Eraldi küsimus on, kuidas taas komplekteerida peale 24. veebruari Ukraina laevadelt lahkunud meeskonnad, kas ja millistel tingimustel on laevafirmad üldse valmis finantsilisi ja julgeolekulisi riske võtma ning kas Venemaa üldse võimaldab Ukraina sadamatel opereerida.

Kui Ukraina hakkab enda veesatud miine vetest eemaldama, siis avaldavad nad venelastele ka oma miinivööde asukohad (sest miine veesatakse suhteliselt sirgjoones). Otsest sõjalist ohtu see Odessale ega teistele sadamalinnadele ei suurenda, sest Ukraina suudaks Vene laevastikku rakettidega endiselt piisavalt ohustada.

Venemaad motiveerisid "heatahtlikkusele" ilmselt vajadus tagada oma väetise ja (osalt ka Ukrainast varastatud) vilja pääs maailmaturule ning teisalt neile strateegiliselt olulise mulje taastamine, et Venemaaga on võimalik läbi rääkida ja asju ajada. Viimast kajastab ka ÜRO peasekretäri sõnastatud ootus edasisteks kokkulepeteks Ukraina ja Venemaa vahel, millega Guterres aga sisuliselt taandas Ukraina sõja Venemaa ja Ukraina vaheliseks asjaks.

Selles raamistikus on Venemaal edaspidi märksa mugavam opereerida ja ilmselt saavad siit innustust ka lääne külmakartlikud rahutuvid. 

Eraldi küsimus on NATO jätkuv tegevusetus Mustal merel, mis on üsna teravas kontrastis Madridi tippkohtumisel vastu võetud uue strateegilise kontseptsiooniga, mille kohaselt keskendub allianss Vene ohu tõrjumisele ning "inimjulgeolekule" (human security). Viimase alla võiks liigitada ka humanitaarkaalutlustel riskide võtmise. Ukraina vilja jõudmine maailmaturule on selgelt inimjulgeoleku küsimus.

Eelmisel nädalal lõppes lühike NATO mereväeõppus Mustal merel, kus - tuleb uhkusega nentida - oli esindatud ka Baltikum Läti mereväe näol. Pole teada, kas see võis olla ettevalmistus võimalikuks laevatamisvabaduse operatsiooniks. 2019. aastal USA eestvedamisel alustatud operatsioon Sentinel võttis eesmärgiks just laevatamisvabaduse tagamise Hormuzi väinas, seda pärast Iraani sõjalisi avantüüre.

Musta mere riikide seas on kaks EL-i liikmesriiki (Rumeenia ja Bulgaaria) ning kolm NATO riiki (lisaks mainitutele ka Türgi). Võiks arvata, et laevatamisvabadus puudutab vahetult mõlema organisatsiooni strateegilisi huve. Ühendkuningriik ja Leedu on varasemalt näidanud initsiatiivi kollektiivse laevakaitseoperatsiooni alustamiseks, aga tulemusteta.

Ka reedel allkirjastatud lepe ei näe ette Ukrainale ette mingeid julgeolekugarantiisid. Ainus lepingus ette nähtud julgeolekugarantii on negatiivne: agressorriik lubab laevu mitte rünnata. Türgi ja ÜRO on Ukraina sadamates kohal vaatlejatena, kelle peamine ülesanne on vaadata, et Ukraina kaubalaevadel ei oleks relvi. Ainus, kes Ukrainale julgeolekugarantiisid leppega annab, on Venemaa.

Sellise lepingu tõsiseltvõetavus kustus ilmselt enne seda, kui tint paberil kuivada jõudis, Venemaa raketirünnakud Odessa kaubasadamale tõendasid, et väga tõenäoliselt sõlmis Venemaa kokkuleppe iseendaga. Nii Ukraina kui ka Ühendkuningriigi väitel on Venemaa Musta merre veesanud ankurdamata triivmiine.

Piisab vaid paari sellise hulpiva pommi päralejõudmisest, et laevatamisfirmad keelduksid operatsioone teostamast. Isegi kui leitakse piisav arv meremehi, kes selliseid retki ette julgeksid võtta, riskivad laevafirmad põhivara kaotamisega.

Juhul, kui Ukraina ei suuda logistilistel põhjustel viljavedu tagada või Venemaa takistab seda sadamate ja muu taristu ründamisega, siis ongi Venemaa sõlminud talle soodsa lepingu iseendaga. Et ÜRO peasekretär sellist lepingut garanteerima nõustub, võib vabalt olla märk sellest, et Guterres ka ise peab oma organisatsiooni pigem virtuaalseks nähtuseks. Kuidas muidu seletada asjaolu, et "ajaloolist kokkulepet" garanteerib ÜRO juht genotsiidset sõda pidava agressorriigi juriidiliselt korrektsete kirjalike lubadustega, mida juba laupäeva hommikul sisuliselt murti.

NATO, EL ja ÜRO mitte ainult ei saa, vaid ka peavad antud olukorras tegema märksa enamat.