Igapäevaselt Vene-Ukraina sõja arengut jälgides olen viimasel ajal hakanud üha rohkem tähelepanu pöörama fotodele, sest hea foto räägib enam kui tuhat sõna. Hiljuti uurisin-puurisin ülesvõtteid Vene armee tankiladudest kuskil riigi karukolkas.

Nõukogude Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov üritas läänele puru silma puistata Nõukogude poole nn tavarelvastuse vähendamisega Euroopas. See tähendas tuhandete tankide lükkamist üle Euroopa-Aasia piiri ja seal ladustamist. "Mineraalsekretär" arvas õigesti, et äkki läheb seda rasket rauda veel vaja. Muidugi ei vaevutud ehitama sõjamasinatele varjualuseid, vaid need reastati lihtsalt suurtele väljakutele ilmastiku meelevalda.

Nüüd, mil ukrainlased on venelaste liikuva raske raua tagavarasid koledal kombel vähendanud, tulevad tankide surnuaiad meelde. Ent sealt on raske midagi võtta, sest Nõukogude ja siiani samuti Vene väes krooniline tagavaraosade nappus on sundinud neilt sõjamasinatelt palju vajalikku maha kruvima. Ülejäänu, eriti igasuguste juhtmete ja tihendite kallal on teinud töö aeg. See kõik on Vene väele iseloomulik bardakk, mis tuletas meelde enda sundajateenistuses nähtut.

Minu aastakäigu mehepojad, kõõrdsilmsed ehk välja arvatud, korjati pikema jututa kroonu. 1980. aastate keskel oli nekrutite puudus nii suur, et 1984. aastal tudengiseisusse jõudnud noormehed ei saanud isegi esimesi semestreid lõpetada, vaid topiti kroonu vattidesse pärast majandites šefitamise lõppemist, kui olime vaevalt jõudnud istuda auditooriumidesse. Mõndagi meest väntsutati komissariaadi vahet kuni detsembrini ja siis saadeti tollase suure kodumaa kaugetesse avarustesse.

Minu väeosa 68109 oli üksik raadiotehniline pataljon Viiburi taga mitte kaugel Soome piirist. Olime osa tollase Leningradi õhukaitsesüsteemist. Sõja korral pidime vaenlase lennukite koordinaate edastades vastu pidama 20 minutit, siis asuma ratastele ja liikuma varupositsioonidele. Tühjagi.

Väeosas oli kaks tellistest garaaži, kus seisid veoautod, millega pidanuksime evakueeruma. Kõigil kapotialused tühjad, esilaternad elutud ja ripakil, rehvide asemel tellised või pukid. Ajal, mil nõukogude inimesed pidid kartma kurje kapitaliste ja eriti verejanulist NATO-t, teadsid ülemused, et ainus oht rahule oli NSV Liit. Nii need sõjareservid tagavaraosade ja rehvide pandeemilises nappuses klaariks tehtigi.

Pildid tankide surnuaedadest kinnitavad, et nende aastakümnetega pole suurt midagi muutunud. Jalarättide asemel on sokid ja Ukrainas sõdijatel saabastes Alwaysi hügieenisidemed. Kindral Bardakk Vene sõjaväes aitab ukrainlastel liikuda võidu poole.

Koidest järatud kasukaga karul on aga peale liikumatu sõjatehnika siiski olulistes kogustes "lolli" sõjamoona, mida võib naabritele lihtsalt kaela loopida. Tsiviilelanikkonna tapmiseks, elurajoonide ja taristu hävitamiseks on see veel hea küll. 1990. aastate algul püüdis Venemaa mõnda aega läänt veenda oma heas tahtes desarmeeruda. Palju kirjutati rakettide ja laskemoona hävitamisest, sageli näidati seda välismaistele ajakirjanikele. "Pokazuhha" oli täielik.

Postimehe noore ajakirjanikuna sattusin kord rahvusvahelisse ajakirjanike rühma, kellele näidati Peterburi all inimõiguste ja kinnipidamistingimuste paranemist naistekoloonias Sablinos ning Venemaa head tahet sõjamoona utiliseerimisel.

Selle tohutu arsenali asukoht on meelest läinud, aga meile näidati ilmselt veel tsaariaegseid maa-aluseid katakombe, mis pidid olema täis laskemoona. Liiga lähedale kirjatsurasid ei lastud ja nii sattusid meie tähelepanu alla võimsate täishabemetega taadid vanemlipnike mundrites, kelle kuueesisel oli autasude naaste nagu marssalil.

Kui uurisime, et kes need "unterohved" on, siis vastati sosinal ülima lugupidamisega hääles, et nemad on ainsad, kes teavad, mis tegelikult neis katakombides ja käikudes tallele on pandud. See raudvara oli sama roostes kui sõjamoon terasuste taga.

Ent mul pole vähimatki kahtlust, et selliseid arsenale on üle Venemaa endiselt hulganisti ja sõda Ukrainas on hea võimalus nende tuulutamiseks, kui ukrainlased muidugi poleks nii osavad rinde taha koondatud laskemoonaladude hävitamisel.

Ajast ja arust sõjatehnika ning aegumistähtaega püüdev laskemoon on oma ohtruselt sellegipoolest ohtlik ja seega on demokraatliku leeri eluline huvi jätkata Ukraina toetamist moodsa sõjavarustusega, et hävitada Venemaa imperiaalne militarism, mis on ohuks rahule maailmas.