Lauri Vahtre: Saksa genotsiid ja Vene genotsiid
See, mida venelased Ukrainas teevad, on kahtlemata genotsiid, see tähendab mitte inimeste, vaid rahva hävitamine. Vähemalt eesmärgi poolest. Kuid genotsiide on mitut liiki. On Saksa genotsiid ja on Vene genotsiid, kirjutab Lauri Vahtre.
Genotsiid on üks kõige koledamaid asju, mis inimeste keskel üldse juhtuda saab. Sisuliselt on tegu nähtusega, mis pärineb otse loomariigist, ja ehkki inimesed ongi suures osas loomad, on neile ometigi antud mõistus, südametunnistus ja kultuur, et oma loomalikku poolt ohjeldada, taltsutada ning heade eesmärkide teenistusse suunata, nagu me seda igapäevaselt teemegi.
Paraku näeme oma silmaga, kui lihtsalt see kõik võib maha langeda, jättes alles alasti kiskja või metslase, kes aga kahjuks oskab kasutada keerulisi relvi ja mis kõige halvem, petta ennast kõrgtehnoloogiliste vahendite abil peenelt korraldatud ajupesuga. Tulemuseks on loom, kes arvab, et ta on inimene.
See, mida venelased Ukrainas teevad, on kahtlemata genotsiid, see tähendab mitte inimeste, vaid rahva hävitamine. Vähemalt eesmärgi poolest. Kuid genotsiide on mitut liiki. On Saksa genotsiid ja on Vene genotsiid. Saksa genotsiid ehk holokaust nägi ette juutide täielikku hävitamist. Ei mingeid erandeid. Selles peegeldus saksa Ordnung ja preisi täpsus, aga mõne arvates ka preisi piiratus.
Vene genotsiid on teistsugune ja seda on kogenud ka eesti rahvas. Vene genotsiid ei tähenda kõigi mingist rahvusest inimeste hävitamist, vaid rahva hävitamist rahvusena, sotsiaalse ja kultuurilise süsteemina või organismina, millel on oma sisemine struktuur, nii kultuuriline kui ka materiaalne ainevahetus ning erinevad "organid" (juhid, ideoloogid, töörügajad, pillimehed, poeedid ja ka vastavad institutsioonid; paraku ka sulid ja loodrid).
Igaüks teab, et organismi hävitamiseks pole tarvis teda otsast lõpuni ära süüa või ära põletada, piisab, kui pea maha lõigata. Näiteks tappa maha rahva tarmukamad haritlased, ettevõtjad, maaharijad, poliitikud, sõjaväelased. Küüditada, pillata laiali, näljutada surnuks.
Sellist filosoofiat kultiveeris juba 6. sajandil Hiina väejuht Sun Tzu, kes mõistis suurepäraselt, et rahva alistamiseks tuleb alistada tema vaim, aga selleks piisab, kui elimineerida vaid teatud osa rahvast.
Nii nagu 1940. aastatel olid kommunistliku režiimi toojatel juba enne tulekut valmis nimekirjad, keda esmajärjekorras tappa, nii on need nimekirjad olemas ka nüüdsetel "Vene maailma" Ukrainasse toojatel.
Spetsialistid teavad paremini, kas või kui palju on Vene praeguse strateegid tudeerinud Sun Tzu õpetusi, kuid tegelikult pole sel tähtsust. Sarnast taktikat on Vene impeerium kasutanud juba sajandeid, seda võib täheldada juba mongolite sissetungi juures ja pigem on see paljude Aasia kultuuride ühisvara kui ühe Hiina kindrali algupärane õpetus.
Puht-akadeemilist huvi – kui üldse sobib nii jäleda teema vastu puht-akadeemilist huvi üles näidata – võib pakkuda küsimus, kumb genotsiid on tõhusam. Üllataval kombel tundub koguni, et pigem Vene genotsiid, mis teeb üksnes nii palju kui vaja, lõikab maha pea ja sooritab lisaks teatud hulga täiesti loogikavastaseid hirmutegusid (tappes ka n-ö omasid), et halvata hirmust kogu rahvas, sealhulgas reeturid. Ülejäänuid saab aga kasutada toormaterjalina tammide ja kanalite ehitusel või impeeriumi muudes huvides.
Kuid sakslased on teadupärast üks tõhusamaid rahvaid maailmas – miks valisid nemad ebatõhusama variandi? Üks seletus võiks olla, et juudid olid ja on ikkagi eriline rahvas. Kas just äravalitud, aga ikkagi. Juutide rahvuslik organisatsioon on üles ehitatud ja funktsioneerib teisiti kui näiteks eestlaste või ukrainlaste oma, nende puhul on raske öelda, kus on pea, kus käed, kus jalad. Ilmselt just seetõttu läks Hitler teist teed kui Stalin või nüüd Putin.
Vene genotsiidil on kahtlemata ka nõrkusi. Nimelt on piisavalt visal rahvuskehandil võime endale uus pea kasvatada. Eestlastega umbes nii läks. Pole selge, kas uus pea on sama hea kui vana või kus me omadega oleksime, kui oleks lastud edasi elada vana peaga, kuid olemas me igatahes oleme ja meie rahvus kui arenguvõimeline süsteem ehk organism omab taas kõiki vajalikke jäsemeid ja elundeid.
Ukrainlased on palju suurem rahvas ja seetõttu neist Vene genotsiidi meetoditega jagu saada on lausa utoopiline. See rahvas kasvataks endale uue pea igal juhul, isegi kui Putin oleks saanud Ukrainas ära teha kõik oma kavandatud puhastused ja mõrvad. Putini ajutrust seda ei mõista, sest nende inimeste arusaam ukrainlastest ja üldse kogu maailmast on oma põhiolemuses sügavalt ekslik.
Vene agressorid võivad olla väga kavalad ja efektiivsed pisiasjades, näiteks terrori külvamises, kuid suur pilt on vale, mis lõpuks otsustab ka praeguse sõja tulemuse. Kui vaid tuumanuppu ei vajutataks.
Toimetaja: Kaupo Meiel