Pension on suurem muutus kui tööelu algus, kooselu algus või laste sünd. Kui pere loomise kohta saab lugeda kirjandust, osaleda foorumites, valmistada ennast ette kursustel, siis pensionile minnakse tavaliselt märkamatult, halvemal juhul isegi ootamatult.

On suur erinevus, kas me jääme pensionile või läheme pensionile. Uurijad on näidanud põhjuslikku seost omal vabal tahtel pensionile jäämise ja tervisenäitajate paranemise vahel. Nagu arvata võib, ja seda kinnitavad ka uuringud, on need inimesed, kes on oma pensionile minekut ette planeerinud ja ette valmistanud, oma pensionipõlvega rohkem rahul kui need, kelle jaoks on pension ootamatu käik või pole nad ettevalmistust ise oluliseks pidanud.

Nii hoiakud kui soolised erinevused on olulised

Pensioni planeerimist kaldume käsitlema kitsalt majanduslikus võtmes: millest ja kus ma elan, kui enam tööl ei käi. Töö ei ole aga pelgalt sissetuleku allikas. Töö aitab struktureerida aega, säilitada sotsiaalseid kontakte, pakub võimaluse töötada teistega koos ühise eesmärgi nimel, on staatuse ja identiteedi allikas ning hoiab keha ja vaimu interaktiivsena.

Sellele, et pensionile jäädes peaks olema varutud lisaks majanduslikule kapitalile ka oskuste (omandamise) kapital ja sotsiaalne kapital, mõtlevad vähesed.

Rahulolu pensionipõlvega mõjutavad lisaks inimese enda hoiakud – suhtumine pensionisse ja pensionäridesse; samuti identiteetide rohkus. Mida rohkem on pensionieas identiteete (nt olen vanavanem, olen kirjutaja, olen moe-eeskuju, olen meister), seda enam ollakse pensionipõlves eluga rahul.

Pensioneerumise uurimine näitab ka soolisi erinevusi. Uuringud osutavad, et meeste jaoks on pensionile minek üldse kõige suurema mõjuga muutus kogu elu jooksul. Liili Abuladze ja tema kolleegid osutasid SHARE (Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) andmete põhjal, et tööhõive puudumine (sh mitte ainult töövõimetus ja töötus, vaid ka koduseks jäämine) on Eesti 50+ vanuses meeste depressiivsuse üks kahest kõige suuremast mõjutajast.

Vajame informeeritust ja pensioneerumise kompetentsi

Makromajanduslikult oluline on küsimus, kuidas pikendada inimeste tööelu. Eestis minnakse pensionile keskmiselt neli–viis aastat enne vanaduspensioniea saabumist. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse hiljutine uuring lubab arvata, et eelpensioni kasutajate seas Eestis on suurem osa neid, kes teevad seda tervise või piiratud töövõime pärast. SHARE uuring näitab, et kehv tervis eelpensionile mineku põhjusena on kombinatsioonis madalama haridustasemega.

Inimese otsust minna pensionile mõjutab informeeritus, täpsemalt selle puudumine. RAKE uuringus need inimesed, kellele ei antud informatsiooni, millele toetuda pensionile jäämise otsustamisel, olid rohkem valmis lahkuma tööturult kui need, kellel oli teadmine, mille alusel otsustada.

Praegu valmistatakse ette uut Heaolu arengukava. Pensionisüsteemi kujundamise suunal käsitletakse arengukava praeguses versioonis pensionit pigem pensionisummana, st rahalises tähenduses. Ometi on pensionile mineku planeerimisel ja selle juhtimisel rahalise heaolu kõrval olulised ka paljud muud küsimused.

Seetõttu peaks arengukavas planeeritav pensioni kompetentsikeskus olema mitte üks keskus, kust saab tuge pensioniga seotud majanduslike otsuste tegemisel, vaid looma peaks pensioneerumise kompetentsikeskused, mis toetavad vanemas keskeas inimese pensioniks ettevalmistust igas küsimuses, sh sotsiaalse aktiivsuse jätkumist, füüsilist aktiivsust, kognitiivset stimulatsiooni, uute üldoskuste õpet jne.

Tiina Tambaum ja teised panelistid osalevad Arvamusfestivalil 12. augustil kell 12 Tuleviku alal arutelus "Esimene pensionipäev – kõige lõpp või algus?". Arutelu korraldab Tartu Ülikooli eetikakeskus koos Kasvulava OÜ-ga projekti Tartu Maailmaülikool raames (projekt on ametlik osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist).